Rubriik: asjad minu sees

kuu lõpp.
ilmselt jääb üle loota, et uus kuu tuleb parem. onju? täiesti hullumeelne veebruar on olnud ikka, erinevatel rinnetel. kuidagi kõik kuhjus.
või ongi see mingi.. aja märk?

tuttav kirjutas just veidi aega tagasi feissbuukis, et ta imestab, kust on tulnud selline mõnitav, halvustav, tige ja kuri Eesti, mida ümberringi kahjuks liiga palju näha on. mina ka ei tea, aga see kuu on liigagi palju just selle tähe all möödunud.
lisaks mingid minusse mittepuutuvad killud siit ja sealt, mis laiemas plaanis ärapanemist näitavad.
ei taha neid teemasid kohe pikemalt kirjutadagi.

ma siiski tahan näha rohkem head.

laps kirjutas oma unistuste kodust. kummaline, see peaaegu ühtib sellega, mis mina kunagi mõelnud-kirjutanud olen.

hooti magan ma väga kehvasti, kogu väsimuse kiuste. üleväsimus?
viimane öö ei olnud selline.

unenägu, mida ma mäletan, oli täis soojust, lähedust, turvalisust, hoolimist. kõike seda, mille otsimisele ma päriselus olen käega löönud. muidugi, lapsega on need asjad teemaks, aga teadagi, ma räägin millestki muust.
aga selles unes olid need korraga olemas, ootamatult. ning piisavalt ebarealistlikult, et mind reaalselt mitte häirida.
ikkagi olid seal veidrad seosed.
uned ongi imelikud.

reaalselt toimub balansseerumine.
aga ma ei pelga. mul on veel piisavalt elusid. ning jalgadele maandumine tuleb aina paremini välja.

kui tuli sõbrannaga millalgi nädala alguspoolel jutuks, et pidada magnettorm olema, siis meenus, et Päike pidi sel aastal aktiivne olema. ilmselgelt see siis mõjutab ka erinevaid protsesse mu ümber ning seletab mu jubedat peavalu mitmel päeval ja seda hullu väsimust.
õnneks hakkas eile poolest päevast asi paremaks minema. mingid asjad hakkasid hargnema, mingid positiivsed emotsioonid, paar tundi puhast lõõgastust.

arenguvestlusel tõdesin taas, et mul on ikka hea ja tore laps. isegi, kui ma vahel sellega päris nõus ei ole, on ta siiani ikka täitsa mõistlik inimene olnud. endiselt rõõmustab see ema südant 🙂 nagunii on ju ikka vahel peas mõtted ja kahtlused lapse suunamise (sest ega teda enam kasvatada ei saa) osas. siis on ju tore saada välist tunnustust, et midagi on ka õiges suunas liikunud.

selmet rahus reedeõhtut veeta, loen ma mingeid dokumente..

ma ei ole ebausklik. kolmeteistkümnes kuupäev on nagu iga teine. nagu Karahh tabavalt veel märkis, “‎13. ja esmaspäev on palju hullem kui 13. ja reede. Umbes samapalju hullem kuivõrd suvaline esmaspäev võrrelduna suvalise reedega.”
aga ilmselgelt ei ole tänased probleemid seotud ei kuu- ega nädalapäevaga. ilmselt lihtsalt on selline kuuseis, et asjad tõusevad pinnale, mind üht- või teistpidi riivates. ehk siis aeg taaskord mõelda, kas üldse tasub püüelda ja pingutada. kui asjad, mis on oma meelest korralikult (ja oma teadmiste-volituste piires ongi) tehtud, osutuvad hiljem vigasteks (aga info selle kohta tuleb kunagi siis, kui enam ei saa olukorda muuta) ning kõik vaatavad minu poole.. kui ühe teise, vabatahtliku tegevusega seotult, tõuseb üles nii palju jama ja vassimist ja kummalisi fakte, mis sisuliselt teeb edasitegutsemise võimatuks ja hetkel olen ilmselt mina see, kes peab nüüd midagigi otsustama (aga sellel otsusel ei ole jõudu, kui kõik muu ei vasta reeglistikule).. ja veel mõned õhus hõljuvad ‘asjakesed’..
.. siis tekib jälle vägisi kõigele käega löömise tunne. milleks see kõik, milleks? mina ju kulun ka seeläbi.
aga teine pool on see kogemusepool. igast asjast on midagi õppida, alati.
ning kui mina tahan, et mingid asjad oleksid paremad, siis on ka minu kohus mingeid asju püüda muuta. need asjad ei pea siinkohal olema ekvivalentsed, pigem on see mingi ‘jäävuse seaduse’ moodi mõtteke.
päev pole muidugi veel kaugeltki läbi..

aga jah, niipalju siis lõõgastumisest 😛

jahedaks on kiskunud. ega muud polegi, aga ma ei oska oma näonahka kaitsta. kindlasti on mingid (hirmkallid) kreemid olemas, mis sobivad tundlikule nahale külma kaitseks, aga ma ei tea nendest midagi. lisaks peaks neid ju testima ometi ka. ah, hülgerasva kusagilt? 🙂

terve selle nädala on juhe hullult koos olnud. ometi on päike, külm ja ilus.
kui selline ilm on ka nädalavahetusel, siis laps suusatama ei saa. mina pean nagunii ju kõrval jalutama ka. kuigi ilma minuta õpiks ta ilmselt paremini selgeks. miskipärast teeb minu kohaolu teda kuidagi äpumaks, kui ta on. või siis kasutab ta mind lihtsalt ära kuidagi. ebateadlikult, ofkoors.

läheks suveks kuuks ajaks kuskile väljamaa farmi tööle? kogemuse vahetamise mõttes vms. või siis vahelduse mõttes. või siis ma ka ei tea.
kuigi mida muudab kuu aega?

talvine madal päike heidab tuppa kollast valgust. varju peal mängleb radikast tõusev soojus, huvitav, muidu ma seda ei näe, aga varju suudab jätta. õhk jätab varju.
kass mõnuleb päikeses ja mina vedelen niisama. on selline päev. ma ei ole just haige, aga kurk kriibib ja kasutan ära juhust, et võingi lihtsalt raamatu, tee ja meega olla.

öösel unes ma rändasin jälle. kodumaal, lõunaosariikides. nagu ikka, jäävad meelde mõned detailid.
laupäeva pärastlõuna. tahan helistada, aga ei saa, automaatjutt teatab, et kuna ma olen jätnud eelmisel nädalal mailile saadetud mobiilifirma kliendiküsitlusele vastamata, on mu teenuste kasutamine piiratud. vajadusel võin pöörduda nende lähimassse esindusse. imekombel selles linnakeses on see olemas, kuid laupäeva pärastlõunal muidugi juba suletud. suundun otsima kohta, kust osta siis suvaline kõnekaart. aga linnakeses toimub mingi üritus, on tsirkust, kontserte, pirukaid ja kohvi, klaasist purskaev, aga ei ühtegi putkat. kohalikud naeratavad mulle ebaeestlaslikult sõbralikult, kuid ei juhata mind kusagile.
ma ei mäleta, mis edasi sai.

endiselt on mingi vaimne väsimus ja asjad, millest ei tahaks teada. millele mõtlemine paneb seesmiselt röökima. teisalt on muidugi asjad, mis panevad mõttes naeratama.
peaks hakkama lotot mängima.