I don’t give a ..

yeah. millal oli viimati kahe postituse päev?

ma ütlen, manipuleerimine on üks “vinge” mitme otsaga “mäng”. väga lihtne on liiale minna ka. eriti, kui seda teha emotsioonidest lähtuvalt.
seda ei ole võimalik ette teada, mis sealt välja tuleb.

valikud-valikud.. või et kaks etteantud varianti, ilma võimaluseta omapoolset lisada? tänanväga.

õhtuses menüüs on Jumala mängimise harjutamine. paremat õppefilmi mul ei ole võtta. ah et milleks seda vaja on? sest et on, nagu selgus. ma ise lepiksin oluliselt tagasihoidlikuma rolliga. aga no keegi peab ju ometi otsused ka ära tegema. hea on, kui on kellegi teise kaela lükata.

u: Want Sexier Skin? Eat More Fruits and Vegetables
g: I’m all about sex..so no fruits for me
g: I am fruit

paar mõtet hariduselust

jälle on seis, kus saab oma peavalu ajada täiskuu ja magnettormide ja päikesetormide süüks. nii tore ju. isegi, kui ma saan aru, et oma (pealesunnitud) mõtetega olen ise selle valu omale täna kokku keeranud.
lahtisaamine ei ole nii lihtne. lõdvestusin jupp aega, aga see pusa on seal otsaees ikka ja päris ära ei kao.

natuke streigilugemist ka. ehk jah, me võime ju lõuata, et õpetajad saavad niigi palju palka, palju puhkust ja tööpäevad on lühikesed (hm, on ikka või?) – aga kui palju on sellist tööd, mida me ei näe? ja mida ei saa teha ainult koolivaheaegadel, vaid mida peab tegema jooksvalt? ja üldse, kuni ka korralik kool on sunnitud mõnelegi erialale võtma tööle selle inimese, kes on üldse nõus sinna tulema selmet valida mitme(kümne) kandidaadi seast omale parim, ongi õpetajaamet alahinnatud. ja mitte ainult rahaliselt.
ja ausalt, et ma oleksin näiteks nõus päevast päeva õpetama mitut klassitäit nagamanne olukorras, kus teise klassi õpilane kannab nuga kaasa ja ähvardab sellega kaaslasi; kus sul ei ole sisuliselt mingit õigust õpilast karistada, küll aga võib tema sind igale poole saata; kui vanemad kaitsevad oma ilmselgelt õppetööga toime mittetulevaid lapsi jnejne – ma oleksin seda nõus tegema võibolla alates õpetajate praeguse keskmise palga kahekordsest.
missioonitundetu.

nädalaalguse ostetud lõputööde teema meenus ka sellega. selle koha pealt olen ka missioonitundetu: kui inimene väidab, et tal ei ole aega tegeleda oma misiganes tasemel tööga (just kõrgkoolis), siis ta lihtsalt ei olegi seda diplomit väärt. ehk kuigi mult on seda isegi palutud, ei ole mina eesti rahva statisilise harituse protsendi tõsmise nimel valmis teiste eest vaeva nägema.

kuulutame nädala asjaliku osa lõppenuks.
alustame parem nädalavahetust.

mõtteuiud

hommikul oli õues üllatavalt külm. aga vähemalt on päike väljas, jess! jalutasin, või siis õigemini vist uisutasin oma külalisega linnapeal mõne tunni. no ja see mõte on ikka, et kui suvel ühistransa seisaks, siis kuluks lihtsalt aega kuskile jõudmiseks (autotu, nagu ma olen), aga hetkel on see kohati lausa ohtlik ja aega kulub oluliselt rohkem.
hea on see, et ma ei pea homme eriti kusagile liikuma.
vist.

netis on igasugu arvamusi selle streigilaine kohta. mina ei avalda mingit arvamust. sellel on nii palju erinevaid tahke, et ma ei oska end positsioneeridagi. aga eestlaste üldist tuimust arvestades on täitsa üllatav, et midagi toimub.

see imelik valu liikus täna kõhu poole. hommikul tõustes olin kogu kehast enamvähem kange ja kergelt valulik. selga ma juba oskan hoida, nüüd aga oli vaja veel mingeid teistsuguseid liigutusi teha.
täiesti mõistetamatu, võõras ja hirmutav.
joon ohtralt vett ja lähen kunagi arstile. liikumine tegi olemise paremaks.

ma teenin vähem, kui õpetajad (mis elu see on, ah?, võib nüüd igaüks küsida), mul on keskealise tervis (juba see mõte, et ma olen keskealine, on pehmelt öeldes ebameeldiv), ma olen ilma partnerita (osade meelest pole selline elu midagi väärt; ka ma ise kartsin kunagi sama), ma suudan endast siin jätta ilmselt üsnagi depressiivse mulje – aga siis ma vaatan enda ümber ja leian, et, pekki, elu on ikka imeilus. isegi, kui ma seda alati ei oska ilusaks elada.
esimest korda leidsin ma seda niimoodi teadlikult varapubekana.

liigaasta veebruar saab ka lõpuks läbi

kuu lõpp.
ilmselt jääb üle loota, et uus kuu tuleb parem. onju? täiesti hullumeelne veebruar on olnud ikka, erinevatel rinnetel. kuidagi kõik kuhjus.
või ongi see mingi.. aja märk?

tuttav kirjutas just veidi aega tagasi feissbuukis, et ta imestab, kust on tulnud selline mõnitav, halvustav, tige ja kuri Eesti, mida ümberringi kahjuks liiga palju näha on. mina ka ei tea, aga see kuu on liigagi palju just selle tähe all möödunud.
lisaks mingid minusse mittepuutuvad killud siit ja sealt, mis laiemas plaanis ärapanemist näitavad.
ei taha neid teemasid kohe pikemalt kirjutadagi.

ma siiski tahan näha rohkem head.

laps kirjutas oma unistuste kodust. kummaline, see peaaegu ühtib sellega, mis mina kunagi mõelnud-kirjutanud olen.

une näod

hooti magan ma väga kehvasti, kogu väsimuse kiuste. üleväsimus?
viimane öö ei olnud selline.

unenägu, mida ma mäletan, oli täis soojust, lähedust, turvalisust, hoolimist. kõike seda, mille otsimisele ma päriselus olen käega löönud. muidugi, lapsega on need asjad teemaks, aga teadagi, ma räägin millestki muust.
aga selles unes olid need korraga olemas, ootamatult. ning piisavalt ebarealistlikult, et mind reaalselt mitte häirida.
ikkagi olid seal veidrad seosed.
uned ongi imelikud.

reaalselt toimub balansseerumine.
aga ma ei pelga. mul on veel piisavalt elusid. ning jalgadele maandumine tuleb aina paremini välja.

niidiotsad

kui tuli sõbrannaga millalgi nädala alguspoolel jutuks, et pidada magnettorm olema, siis meenus, et Päike pidi sel aastal aktiivne olema. ilmselgelt see siis mõjutab ka erinevaid protsesse mu ümber ning seletab mu jubedat peavalu mitmel päeval ja seda hullu väsimust.
õnneks hakkas eile poolest päevast asi paremaks minema. mingid asjad hakkasid hargnema, mingid positiivsed emotsioonid, paar tundi puhast lõõgastust.

arenguvestlusel tõdesin taas, et mul on ikka hea ja tore laps. isegi, kui ma vahel sellega päris nõus ei ole, on ta siiani ikka täitsa mõistlik inimene olnud. endiselt rõõmustab see ema südant 🙂 nagunii on ju ikka vahel peas mõtted ja kahtlused lapse suunamise (sest ega teda enam kasvatada ei saa) osas. siis on ju tore saada välist tunnustust, et midagi on ka õiges suunas liikunud.

selmet rahus reedeõhtut veeta, loen ma mingeid dokumente..

kolmeteistkümnes

ma ei ole ebausklik. kolmeteistkümnes kuupäev on nagu iga teine. nagu Karahh tabavalt veel märkis, “‎13. ja esmaspäev on palju hullem kui 13. ja reede. Umbes samapalju hullem kuivõrd suvaline esmaspäev võrrelduna suvalise reedega.”
aga ilmselgelt ei ole tänased probleemid seotud ei kuu- ega nädalapäevaga. ilmselt lihtsalt on selline kuuseis, et asjad tõusevad pinnale, mind üht- või teistpidi riivates. ehk siis aeg taaskord mõelda, kas üldse tasub püüelda ja pingutada. kui asjad, mis on oma meelest korralikult (ja oma teadmiste-volituste piires ongi) tehtud, osutuvad hiljem vigasteks (aga info selle kohta tuleb kunagi siis, kui enam ei saa olukorda muuta) ning kõik vaatavad minu poole.. kui ühe teise, vabatahtliku tegevusega seotult, tõuseb üles nii palju jama ja vassimist ja kummalisi fakte, mis sisuliselt teeb edasitegutsemise võimatuks ja hetkel olen ilmselt mina see, kes peab nüüd midagigi otsustama (aga sellel otsusel ei ole jõudu, kui kõik muu ei vasta reeglistikule).. ja veel mõned õhus hõljuvad ‘asjakesed’..
.. siis tekib jälle vägisi kõigele käega löömise tunne. milleks see kõik, milleks? mina ju kulun ka seeläbi.
aga teine pool on see kogemusepool. igast asjast on midagi õppida, alati.
ning kui mina tahan, et mingid asjad oleksid paremad, siis on ka minu kohus mingeid asju püüda muuta. need asjad ei pea siinkohal olema ekvivalentsed, pigem on see mingi ‘jäävuse seaduse’ moodi mõtteke.
päev pole muidugi veel kaugeltki läbi..

aga jah, niipalju siis lõõgastumisest 😛

une näod / vastu seina

kella seitsmene äratuskell on mu jaoks alati väga jube, sõltumata, mis kell ma olen magama heitunud. ma võin arvestada unerütme vms, ma isegi ei jää peale lapse koolisaatmist enam uuesti magama, nagu eelmisel talvel, aga mingit organismipoolset valmisolekut kell 7 tõusta ma ei tähelda ikkagi.
aga täna oli kell pääsemine. sest poolelijäänud unenägu oli.. nagu üks paras õudusunenägu mu viimastest aastatest. koondades endasse väga palju valu ja ebameeldivusi. ja seda valu, mida veel ei olnud, aga mille suunas kõik paratamatult liikus.
kell päästis mind.

ma olen mingitest probleemidest ärritunud ja väsinud. aga noh, ise ma end sinna toppisin ning tulemusena tahan, et midagi muutuks ka, paremuse suunas. võiks juba mingeidki tagajärgi nägema hakata ju. aga kohati, nagu ikka sellistes inertsetes süsteemides, on vaja enne mitu korda peaga vastu seina joosta, enne, kui praod tekkivad. seda suurem on ilmselt kunagu hiljem rahuldus kordasaadetust.

aga kanapuljong on tulel ja levitab mõnusat, rahustavat lõhna. teen joogas õpitud hingamist ja ärritus kaugeneb.
tore on, et ma oskan nüüd aegajalt kohe täiesti tühi olla. mitte selle negatiivses mõttes, vaid positiivses. tühi mõtetest, soovidest, valudest; lihtsalt olla mõne hetke vabalt.

külmunud

jahedaks on kiskunud. ega muud polegi, aga ma ei oska oma näonahka kaitsta. kindlasti on mingid (hirmkallid) kreemid olemas, mis sobivad tundlikule nahale külma kaitseks, aga ma ei tea nendest midagi. lisaks peaks neid ju testima ometi ka. ah, hülgerasva kusagilt? 🙂

terve selle nädala on juhe hullult koos olnud. ometi on päike, külm ja ilus.
kui selline ilm on ka nädalavahetusel, siis laps suusatama ei saa. mina pean nagunii ju kõrval jalutama ka. kuigi ilma minuta õpiks ta ilmselt paremini selgeks. miskipärast teeb minu kohaolu teda kuidagi äpumaks, kui ta on. või siis kasutab ta mind lihtsalt ära kuidagi. ebateadlikult, ofkoors.

läheks suveks kuuks ajaks kuskile väljamaa farmi tööle? kogemuse vahetamise mõttes vms. või siis vahelduse mõttes. või siis ma ka ei tea.
kuigi mida muudab kuu aega?

une näod

talvine madal päike heidab tuppa kollast valgust. varju peal mängleb radikast tõusev soojus, huvitav, muidu ma seda ei näe, aga varju suudab jätta. õhk jätab varju.
kass mõnuleb päikeses ja mina vedelen niisama. on selline päev. ma ei ole just haige, aga kurk kriibib ja kasutan ära juhust, et võingi lihtsalt raamatu, tee ja meega olla.

öösel unes ma rändasin jälle. kodumaal, lõunaosariikides. nagu ikka, jäävad meelde mõned detailid.
laupäeva pärastlõuna. tahan helistada, aga ei saa, automaatjutt teatab, et kuna ma olen jätnud eelmisel nädalal mailile saadetud mobiilifirma kliendiküsitlusele vastamata, on mu teenuste kasutamine piiratud. vajadusel võin pöörduda nende lähimassse esindusse. imekombel selles linnakeses on see olemas, kuid laupäeva pärastlõunal muidugi juba suletud. suundun otsima kohta, kust osta siis suvaline kõnekaart. aga linnakeses toimub mingi üritus, on tsirkust, kontserte, pirukaid ja kohvi, klaasist purskaev, aga ei ühtegi putkat. kohalikud naeratavad mulle ebaeestlaslikult sõbralikult, kuid ei juhata mind kusagile.
ma ei mäleta, mis edasi sai.

endiselt on mingi vaimne väsimus ja asjad, millest ei tahaks teada. millele mõtlemine paneb seesmiselt röökima. teisalt on muidugi asjad, mis panevad mõttes naeratama.
peaks hakkama lotot mängima.