nojah, päris naljakas on nüüd õhtul lihtsalt kodus vedeleda ja mittemidagi teha. kuigi ma tean väga hästi, et sellist aega on ka aktiivse tegutsemise kõrvale vaja. samas aeg iseenda jaoks on nii üks kui teine. puhata ja mängida, teadagi 🙂
sest äkki sügisel on selleks vähem aega?
lihtsamalt öeldes: targem annab järele.
kuigi ma oleksin ebaaus, kui ma ütleksin, et ma ise kõik õigesti olen teinud (eelmise postituse valguses). millal ma ometi õpin ära, et tegelikult ei ole mõtet inimestest siiski peamiselt head arvata? eriti neist, kes on ennegi mind osavalt alla oma tasemele tõmmanud.
punkt.
vannitoa põrand läheb kohe sundlammutamisele. mis sellega pärast edasi saab, ei ole mul aimugi.
hoiatus: kes hala ei taha lugeda, hoidku sellest postitusest eemale.
ma pidin täna veel korra kalendrit vaatama – no ei ole mitte täiskuu.
aga no selge, et vahepeal peab olema mingeid jamasid – muidu ei oskaks igapäevast head ju hinnatagi. nõme on, kui need jamad otseselt rikuvad minu ja lapse plaane. ammune värk, suusõnaline kokkulepe ei pruugi midagi maksta, seda võib ju lõpmatult keerata ja lisada tingimusi, mida algselt ei olnud. ja siis solvuda, et ma ei olegi lollike ja pole nõus jätkama; ning minu nõuet pidada kinni algtingimustest peetakse minupoolseks tingimuste esitamiseks.
pigem täidangi oma isiklikud plaanid poolikult, sest pole võimalusi muudmoodi. mingi paindlikkus on normaalne, aga kuskilt jookseb piir ka.
jajah, räägin rahast jälle. loll teema, aga mis teha, et minu jaoks ka tundlik teema.
aga see ei tähenda, et ma olen palukese nimel nõus ükskõik mida ükskõik kui kaua taluma.
lisaks tuli eile veel üks ootamatu asi, mis ka ilmselt väljaminekuid (ja mitte väikeseid) nõuab. täiesti nõme oli seletada, et kuigi vajalik, ei ole see mulle lihtsalt jõukohane. aga sel hetkel ma veel arvasin, et äkki see eelmises lõigus nimetet kokkulepe peab natuke vett.
mõne aja peab veel vastu pidama, küll siis hakkavad asjad hargnema. vähemalt on hetkes konkreetselt teada, et selle kuu peangi külmkapihoidistest toituma ja muid asju saab maksta – ka kunagi. igatahes parem, kui lollilt loota.
lapsega saan ka hakkama. kasvõi üle oma varju hüpates, temale antud lubadused saavad täidetud. poolikult küll, aga ikkagi.
nagu oleks üksikemal mingeid muid võimalusi.
ega mul muud üle ei jää, kui sellele perioodile kriips alla tõmmata ja süveneda sellesse, mis on hea.
näiteks see isetekkeline kohupiimatort külmkapis. või tore eesootav õhtu.
peavalust saab lahti tabletiga, onju.
P.S. kena postitus Nirtilt. algpõhjuse leidsin siit. ajab sobivalt itsitama kohati.
mina muidugi sellist pulmapiletit osta ei jõua 🙂
ma mäletan, et hommikul oli mul hulk mõtteid, millest kirjutada. aga mis need olid, sellest ei ole mul küll hetkel aimugi.
no müstika.
mingigigi seosepojuke võiks ometi tekkida? aga ei..
endiselt piinavad mind igavikulised küsimused sarjast ‘kuhu kaovad raha ja aeg?’ ning ‘kust tuleb tolm?’. ja ärge püüdkegi väita, et seoseid ei ole, ma lihtsalt ei usu!
ahjaa, Tallinna uued ühistranspordipiletid. ma ei ole väga kursis, aga kui mul on id-kaart, kas siis muutub midagi või? et ikka pean veel ühe neetud kaardi rahakotti soetama või?
täiesti hullud, ma ütlen. selmet et need kaardid teeksid elu lihtsamaks, on see üks igavene jama hoopis. rahakotis miljon kaarti. olgu, keegi ei käsi kõike võtta, aga kui need on tooted-teenused, mida ma nagunii kasutan..
tore, et vähemalt mõned üksikud ettevõtted on suutnud id-kaarti kliendikaardina kasutada. jälle, mitte et ma vaimustuksin id-kaardi lehvitamisest igal pool, aga pigem see kui jälle üks kaart juures.
muidu, tänan küsimast, ei ole viga. võiks öelda, et isegi hästi.
‘saada oma soojust ihkavad tuttavad üheks suveks siia ja siis vaatame, kas nad enam teist korda tahavad’, ütles mu Dallase-sõber, kellel on selleaastasest suvest juba kopp ees. teadagi, ega inimene ei ole kunagi rahul sellega, mis tal on. alati tundub, et muru on seal rohelisem, kus meid ei ole.
tegelikult on oma head ja vead igal pool.
(mis paneb mind jälle hetkeks mõtlema oma hetke valikutele ja võimalustele ja võimatustele. kas ikka.. ? või siis.. ? mugav on ju lihtsalt olla, midagi enda ümber liigutamata (ja ma ei pea silmas füüsilist liigutamist). aga kui sa midagi ei teegi, ei juhtugi kunagi midagi.. ka mitte paremuse suunas. )
nojah, lisaks ilmale on naistel pidev kaaluteema. eilses Ekspressis oli selle kohta kohe mitu artiklit. vähemalt minu tutvusringkonnas on küll nii, et enamus ei ole rahul oma kaaluga, olgu see (ja figuur) milline iganes.
ega ma ise ka just ei erine, või kui, siis ehk sellega, et ma ajan oma probleemid kaalu süüks ja alati väga avalikult ei põe. garderoobi olen ka välja vahetanud, kuu aega tagasi sai hulk riideid, millest mõtlesin, et kunagi mahun veel nende sisse, kaltsukasse ära viidud.
vot ja nüüd ma mingil päeval puhtalt uudishimust ronisin kaalule ja pidin tõdema seda musta nalja, et ega koonduslaagrites ka pakse ei olnud. et ehk kui paremad palad hoida kasvavale lapsele ning ise süüa peamiselt seda, mis siis üle jääb, avaldub see lõpuks ka numbrites natuke.
ei, nii hull nüüd muidugi ei ole. lihtsalt nn mugavusampse ostan oluliselt vähem.
ja kui üldiselt on ka see probleem, et väiksema sissetulekuga inimesed ostavad pigem odavamaid, süsivesikurikkamaid toite, siis mulle sellised asjad üldiselt lihtsalt ei maitse. igasugune kartul ja makaron – no milleks küll? odava vorsti jätan ka ostmata pigem. ja margariini asemel korralik või.
(ehk, onju, see koht, et küllminaolenikkatubli!)
rohelisemale murule tahaks ikkagi, natukeseks 😛
noh, õhtu lõpuks naljatasime, et päris kena jõul oli, kuigi kuusk oli puudu ja lumega ka kehvasti 😛
ei, tore oli. ei juhtu ju midagi, kui ei ole õues lõket ega grilli. traditsioonid või asjad.. vahel võib ju teistmoodi. üldse hakkavad mulle sellised nö kohustuslikud pühad aina enam ja enam vastu. olgu, natuke ja midagi, just et oleksid kodused traditsioonid – aga et mingi hull möll, mkm.
muuhulgas sain ma taaskord kinnitust sellele, et need kell 22 algavad üritused-kontserdid, mida on nagu aina rohkem, kaotavad mingi osa maksujõulist publikut (eiei, ma ennast ei loe väga maksujõuliste hulka). sest selline enamvähem keskealine (no nagu mina) töötav inimene ei viitsi enam reeglina õhtul kella 22ks end kuskile vedada. jajah, nende üritustega on ju ka see, et ega siis kell 22 ei hakka veel jämm pihta tavaliselt pealegi, vaid veel hiljem. tore oli tõdeda, et ma ei ole mingi hull erand, kes imestab, et miks ei võiks varasemaid üritusi olla rohkem.
või et e-luger on lugemiseks ikkagi parem, kui mingi tahvelarvuti. aga see on teine teema juba.
igatahes.
just.
et ma elan, onju.
tundub, et puhkus hakkab. ma tean küll, et enne jaani ei puhata, sest keskmise inimese jaoks ei ole veel suvi. ja teadagi, juulikuu raban ma töötada (ja siis sealt vahelt nii palju ikkagi ringi käia, kui võimalik – plaane on ju üle pea!). aga oma valik. sisuliselt on töö rohkem puhkamine kui puhkus 😛
nojah, igatahes. lähimatel aegadel olen ma siin ilmselgelt vaiksem.
lohetamiseks on liiga tuuline.
pitsatasku jaoks mitte.
some people just bring out worst in me. probably I need it sometimes – not to forget those dark sides.
mõni päev kohe on selline, et parem, kui ei olekski.
sunnin end praegu täiesti jõuga keskenduma sellele, mis on ja toimib, mitte sellele, millega on jama. nii et tühja see tänane ebameeldiv ‘uudis’. uudisväärtust sellel nagunii ei ole. vastik on see, et pean ka mõnele teisele inimesele seeläbi teatava pettumuse valmistama.
hoopis toredam on ‘kui ei küsi, on vastus alati ei’ ehk ‘küsi, siis ehk antaksegi’ kogemus. jah, võib-olla küll pisiasi, aga hetkel abiks seegi. tee suu lahti ja hopsti, ootamatu positiivne lahendus ühele väikesele asjale on olemas.
ja eile, ehh, muidugi. kogu mu rääbakas-olemise kiuste tore kohtumine armsate inimestega tegi päeva ilusaks.
ning kui ma olin ära koristanud ja otsustanud, et ma ei liiguta enam lillegi, tuli veel üks ‘ettepanek, millest ei saa keelduda’. ehk veel üks naeratus päeva. ootan tulemusi 🙂
saigi parem.
õudsalt tahaks halada, aga keda mu lollus ikka huvitab? ahjaa, muidugi, mu ‘fännklubi’. aga neile ma seda rõõmu ei paku. tuhnigu edasi möödunus, kui huvi pakub – ma annan selleks võimaluse ka.
mitte, et ma minevikku ei mäletaks (zzz, vihje sulle :P), aga ilmselgelt ei ole ma see, kes ma olin kasvõi 10a tagasi, rääkimata kaugematest aegadest. ja päris paljust olen ma siiski õppinud.
kuigi mõne reha leian ikka korduvalt üles. damn!
muidugi, sellega meenus mingi kahetsemise teema taas. et hoolimata õpitust ja saadud kogemustest on mul paar asja elus, mida ma ikka kahetsen täiega. st need võinuks olla olemata kõigi oma kogemustega. sest mõni kogemus on ikkagi väga kole. nojah, samas õppimine ei pea alati kerge olema mitte.
aga tekitame seekord hoopis paar linki.
ieskal on taas huvitavaid kogemusi. lugesin neid küsimusi, suu ammuli, ja mõtlesin, et teatud süsteemide jaoks (no nagu näiteks Töötukassa tundub olevat) on vist mingi teine planeet, kus nad eksisteerivad. jajah, eks eesmärk on see, et töötu ikka ise aktiivselt otsiks, muidu jääb ju ‘hiiglasuurte’ toetuse peale elama. nagu ükski normaalne inimene seda tahaks..
Katarina kirjutab meie kohtusüsteemist, ühe konkreetse kohtumaja näitel. tegelikult on neid imestamapanevaid otsuseid ju küll ja küll. jah, kõrvaltvaatajana ja läbi meedia ei tea me ilmselt kõiki fakte, aga no mõne asja puhul vist ei tahagi rohkem teada. nagu seesama põletamine – mida rohkem ma sellest kuulen-loen, seda õõvastavam on. ja siis selline otsus. normaalne?
siinkohal saab mu ‘fännklubi’ jälle jõurata ja mu minevikule viidata. õudne-õudne. suunan postituse alguses oleva pildi juurde, kuigi ma kahtlen, et see neid aitab.
nüüd lähen jooksen peaga vastu seina edasi. küproksein see igatahes ei ole.
tegelikult peaks seinale selja keerama ja suurte sammudega eemale astuma. eks ma teengi seda. varsti.
abiks vihje Valgeseelikult.
P.S. meenus, et lisaks fännklubile on ka need inimesed, kes kalduvad arvama, et iga postituse taga on nemad. nagu mul poleks muud teha, kui nende egosid kergitada. unustagu ära.
we all have them.
