go for it..
Rubriik: asjad minu sees
maarjapäev
ma ei või.
laps on terve koolivaheaja tõbine olnud ja siiani pole terve. mingi vastik viirus, analüüsid hullemat ei näidanud. ta on ju veel see tüüp ka, kes ei taha koolist puududa, aga ikkagi peab nüüd. õhtuti palavik, pluss ikka haige kurk ja köha.
oma asju olen ka muudkui edasi lükanud. no mitte päris, tegelikult ma iga päev toimetan midagi teha. aga ikkagi. selmet et mingid asjad eile õhtul ära teha, jäid kõik tänasesse. need asjad, mida edasi lükata kusagile pole. ning plaanid on pidevas muutumises. liuglen lihtsalt vooluga kaasa ja püüan vee peal püsida.
küll varsti tõmban end kaldale, teadagi. mõni päev lihtsalt ei taha.
enesetundest parem ei räägi. ei füüsilisest ega moraalsest. mõnele sõbrale olen küll elu lõpuni tänu võlgu.
[soundcloud url=”http://api.soundcloud.com/tracks/59145740″ params=”” width=” 100%” height=”166″ iframe=”true” /]
pühapäevamääramatus
haige laps magab teises toas mu voodil. kuidas tal nüüd õnnestus just vaheajaks omale palavik hankida, ei tea. varasemalt ta väga ei maganud, kui haige oli, aga eks see ka muutub ajas.
hommikul käis teatris ikka ära. tahtis veel kingadega minna, aga kuna palavik oli juba kätte mõõdetud, siis ma ei lubanud.
mina käisin teatris eile. aga hetkel ei ole väga tuju sellest pikemalt kirjutada.
niigi ei ole just parim periood (miks, ah, küll, ometi?), nüüd veel lapse haigusest tingitud plaanide muutused ka. oeh. aga on nagu on.
loen endiselt päevi. või öid. palju pole lugeda.
mõtlen omale peamiselt mingit füüsilist tegevust välja, sellega tunnen veel toime tulevat. ma ei tohi lasta mõtteid ripakile.
ja midagi head, natukenegi, mis meeldiks lapsele ja oleks omalegi mõnus. comfort food. mugav teha, hea ja soojendav süüa.
ah roosad liblikad
kuhu te küll täna jäite?
maili vaadata ei taha ma nagunii..
kusagil tasakaalu ja usu vahel
ma ei saa kohati ikka enam üldse aru, mis toimub. üldpilt on väga kaootiline ja katkine (aga augukohtadest paistab Päike). püüan süveneda üksikasjadesse (mitte kõigisse, iseenda huvides), samm-sammuhaaval. väikesed sammud, iga päev mõni plusspunktike, omale südamesse-hinge kirja.
mõni pusletükk kukub ootamatult ja valusalt ära, mõni teine tuleb aga kõrvale-asemele. hea ja halb käivad ikka käsikäes, vahel rohkem koos, vahel suurema distantsiga. mingitpidi peab ju kõik tasakaalu jääma. kuigi vahel ma ikka imestan, et kuidas see lõpuks välja kukub. aga küll jääb.
viimane sofasurfar uuris just, et kuidas meil siin religiooniga lood on, et mis on levinud. ohh.. ma muidugi teatasin, et ilmselt me oleme üks ateistlikumaid riike maailmas. kuigi mul on tunne, et pigem on meil tegemist teadmatu ateismiga, mitte niivõrd teadlikuga. et ehk enamik inimesi ei mõtle sellele lihtsalt ega ei vastanda end otseselt religiooniga. aga üldiselt pakkusin huupi, et meil on siiski levinuim luterlus ning ka õigeusk on oma mõlemas suuremas arvestatavalt olemas ning hilisem kontroll kinnitas seda.
ning iseeenda puhul, pidin tunnistama, on mul lausa raske öelda. sest ma olen, tahes-tahtmata, kristliku taustaga; kristluse erivoolusid-suundasid väga hästi ei tunne (või siis nende erinevusi), samas ma ei saa öelda, et ma usun Jumalasse kristluse mõttes. küll aga ei saa salata, et teatud saatusesse ma ikkagi usun. no et igaühe elus on mingid nö määratud asjad, mis ühel või teisel tingimusel-kujul peavad olema ja mida inimene ise väga muuta ei saagi. et ehk teistpidi.. on see teema ju igas religioonis sees, nii et.. ilmselt ma usun kõiki jumalaid?
kuigi jaa, ma tean, tänapäeval on popimad need teooriad, mis siiski ütlevad, et kõik on iseenda teha ja ‘sina oled oma elu peremees!’. ma kogu mahus ei vaidlegi, aga mingi ettemääratus on ometi kusagile ‘sisse kirjutatud’.
et kõik ikka lõpuks tasakaalu jääks.
jäine tee
sellisel teel oli kõige lihtsam lülitada välja emotsioonid ja kohati ka mõtlemine ning lasta end instinktidel juhtida. teada, et kuni liigud sujuvalt, on kõik hästi, ja vaja on lihtsalt elimineerida kõik võimalused mittesujuvalt liikumiseks. ning, nii veider kui ka ei tundu, mitte eriti mõelda.
jah, kummalisel kombel ka sellises olukorras on nn sabatunne see, mis aitab teel püsida.
that’s the way life goes.
märtsiga tuli päike
päike paistab silma ja raamat on kusagil liiga kaugel. nii ma lihtsalt kissitan silmi ja tegelen mittemillegagi. vahelduseks või nii.
tegelikult tiirlevad peas mingid mõtted-plaanid. korjan ideid ja juurdlen, kuidas mõni asi paremini lahendada. füüsilistest asjadest räägin. sest on mingid mõtted ja mitte ainult. asjad vajavad tegemist. vahepeal tulebki natuke mõelda, et mis ja kuidas.
kasside tabletitamine on ikka stressav, aga kuidagi olen toime tulnud. õnneks pole palju jäänud. hetkel olen kassimõtted kuskile tahaplaanile jätnud. küll lahendus saabub.
trammis istudes tajun lähenevat kevadet ja kerkiv naeratus jätab ilmselt napaka mulje. sest normaalne eestlane ei naerata asja eest, teist taga, Kopli trammis.
normality is anyway so overrated 🙂
aga mul on tõesti ükskõik, kas keegi seal trammis vaevus üldse mind tähele panema või mitte.
mul on hea meel, et see pikk, statistliseltki hall aastaalgus möödas on.
üks pisike päevakohane mure on ka kusagil aju tagasopis, aga see peaks küll täna-homme korda saama.
nähtamatu kroon
oh et see ka vahel ära unub.. kodus on veel ükskõik. aga see teebki raskemaks, sest kui siis kodust väljapoole kommunikeeruda, võib see kroon vahel ära ununeda. pärast olengi iseendaga tülis. kuigi, ikkagi, progress on toiminud.
nojaa, eks see ongi osa elust lihtsalt. õppida meeles pidama selliseid pisiasju ja endaga hakkama saamist, kui unustadki. enese süüdistamine teeb kõik ainult hullemaks.
nu vot…aga osa sellest ongi seetottyu nii RAISK tundega…et Sa ikka loodad ja eeldad ja ootad, et suudaksid olla see, kes Sa pole
parem lase minna..
ja ole pinges kui tunne on
ja oled chill kui oled chill
igaks oma aeg
boundaries
kusjuures mingi iseenese jaoks piiritlemine ei tähenda, et selle juures peab tingimata kuidagi ebakenaks muutuma. enamasti saab neid asju siiski suhteliselt kenasti teha.
ja mõnikord ongi see pigem iseenda sisemine asi. sisemine piiride seadmine. kui tunned, et mingitpidi oledki lasknud end ära kasutada – mitte, et keegi oleks seda teadlikult teinud. ‘ärakasutamine’ on isegi vist vale väljend selle jaoks. ometi on tulemus kuidagi.. ärakasutatud ning segaduses.
aga lihtsalt ühel hommikul ärkad ja tunned, et sellise segadusega enam edasi ei saa. või juhtub see lõunal või..
ja sa tead, et ei anna jälle niipea endast midagi väga välja. neile, keda piisavalt ei tunne. kuigi endiselt usud sellesse, et inimesed on head.
‘midagi’ on kumminukk, Sina oled siiski ‘keegi’ & Sul on kah tunded, plaanid & mõtted