Aeg ja perekond Conway

selle aasta esimene teater. õnneseen, mul õnnestus Piletilevist saada Linnateatrisse piletid (haa, järgmiseks kuuks ka kusjuures). tegelikult oli see sõbranna soov, aga sai siis võetud paar piletit lisaks, et ise ka minna. kaaslane vahetus küll viimasel hetkel, aga see selleks. haigused ei hüüa tulles.

“Aeg ja perekond Conway”, tükk, mis peaks rääkima ajast. arvestades vaatuste ajalisi hüppeid (esimene ja kolmas on ühes ajas, teine 19a hiljem) läheks see nagu teemasse, aga kui sisusse minna, siis jäi see ajateema minu jaoks kuidagi pealiskaudseks. olgu, jah, noorena olid kõik õnnelikud ja hiljem mitte väga, aga sellest üksi jäi natuke nagu väheks. perepoeg Alan oli tegelikult ainus, kes aja relatiivsuse teema kuidagi konkreetsemalt sisse tõi ja seegi oli ju verbaalne.
lisaks tekkis teise vaatuse ajal huvi, et kuidas see esimese vaatuse pidu lõppes, aga ka selles osas ma veidi nagu pettusin. ma ei saanudki nt aru, mida pr. Conway NII hullu tegi, et Madge tema peale veel 19 aastat hiljem vimma kannab, kuna väidetavalt seetõttu ei tulnud temal suhtest Gerardiga midagi välja.
tegelastest, ma ütleksin, oligi Alan tüübina ehk kõige ehedam. ühelt poolt lihtne, isegi nagu kergelt kiiksuga, aga samas kuidagi kõige reaalsem.

tulles tagasi selle ajas muutumise, õnne ja õnnetuse teema juurde, oli mu jaoks teatavaid kulmukergitusmomente küll. ei, isegi mitte see, et abielus olija oli kade mitteabielus olija peale ja vastupidi, see on väga inimlik isegi (grass is always greener on the other side, kuigi see võiks ju mingi hetk leebemaks minna?). pigem, et nende üldine suhtumine elusse ei ole ka kaks dekaadi hiljem palju täiskasvanulikum. nad on kõik kuidagi väga puntras ja ise nagu üllatunud selle üle. selge, et kriisiperioodid käivad inimestel erinevatel hetkedel ning ka aeg oli teine, aga 40 ringis võiksid mõned asjad juba natuke selgemad olla. iseenda sees olevad asjad. iseendaga leppimine? jälle, Alan oli vist tegelikult ainus, kes sellega toime tulnud oli. aga ta oli seda varem ka. ning tema oli ka ainus, kes ei olnud, hoolimata saadud hoopidest, kibestunud.
mis ei tähenda, et neid tumedamaid pooli-emotsioone ei võiks vahel olla. ikka võib.
ning selge on see, et lähisugulastega me oleme ka teistsugused, kui teiste inimestega. sest need sidemed on hoopis erinevad ning seal on oluliselt rohkem kummalisi allhoovuseid, kui aimata võiks. ja et siis võivadki need tumedamad pooled leida rohkem väljendamist, eriti, kui seda omavahelist kummalist vimma miskipärast tundub nii palju olevat. päriselt ei saagi aru, kust see kõik tulnud on.
ning muidugi see, et elud olid läinud üsna vastupidiselt 19 aastat varasemale ennustusele.

ma ei saa mööda vaadata ka vaheaegadest.
esimese istusime koos kaaslasega ja kuulasin veidi tema juttu ning jõudsin taas tõdemusele, et teistele sõbralikku nõu anda ei ole üldse raske. samas ise sarnases situatsioonis olles ja end kõrvalt vaadates ei suuda ikkagi vastavalt sellele nõule väga tegutseda. aga ma tean ka, et vahel ongi puudu see sõbralik müks kõrvalt, mis aitab rajal püsida. nii et ehk ikkagi sain natuke abiks olla, mitte niisama targutada.
teisel vaheajal olime oma pundiga koos ja arutasime ka veidi näidendit.
meie ainus mees andis teada, et tema ei saanud küll aru, mismoodi Earnestist selline türann sai, mille peale me, naised, vaatasime üksteisele otsa ja leidsime, et see oli küll väga loogiline. no tõesti, ma ei oska seda seletada, aga Earnesti käitumises varasemas ajas ja infos tema kohta oli küll midagi sellist, milles see türanlikkus või pigem ehk isegi omamissoov sees oli. see algne hiiliv tagasihoidlikkus.. nojah, pluss ikkagi mingil määral hilisem nö koha kättenäitamine. kompleksid, mida sellel mehel ilmselt oli mitmeid.

aga nii üldiselt ütleks, et etendus oli enam-vähem keskmiselt hea. suurepärane mitte. ma peaksin vist natuke teist tüüpi etendusi vahepeal vaatama..

Kratt jõudis täna minust kirjutamisega ette, tema arvamust saab lugeda siit. ning vastuseks tema küsimustele – ma ei kujuta mitte ühelgi hetkel päris täpselt ette, kus ma olen mingite aastate pärast. veidi oma unistusi ma mäletan ning selge, et kõik ei ole täitunud. aga ma olen kohe päris kindlasti oma eluga märksa paksemalt rahul kui 20 aastat tagasi või kui ma siis arvanud oleksin, et ma olla võin.

laupäevane Maria-eri ja muud

tihe nädalavahetus on olnud. ei mingit niisama vedelemist. ja, peab mainima, ei ühtegi tooli. tegevus toimus pigem igal pool väljas. eriti eile, hommikust peale. pikad jalutuskäigud punktide vahel.

eilne teatrielamus oli Vilde-teatri ‘Maria-eri’, sedapuhku olid nad Tallinnas kohal ja muidugi kasutasin võimaluse ära, seda enam, et üks osalistest on tuttav.
tükk oli üllatavalt mitmekihiline ja keerukas. ma ei ole küll mingi teatrispets, aga minu meelest näitlejate töö oli väga heal tasemel. no seda tükki arvestades.. tõesti, seda ei saa tööle ju, kui ei ole piisavalt häid näitlejaid.
sisu .. nojaa, kirjeldus ei ole vale, aga seda, mida ma nägin, ei oleks küll osanud oodata. ütleks, et üpris ettenägematu sisu. ning lõpuni jääb arusaamatuks, mis õieti on mis: milline osa oleks nagu reaalsus ja milline mitte. kuigi tegelikult ongi kõik näidend. aga see kummitab mind siiani.
ning, ei saa salata, asja tuum, mida ehk oleks võinud veidi rohkem rõhutada, oli mullegi hetkes täitsa sobiv. oma valikutes ja suhtumistes oleme vabad, enamuse muresid-koormaid tekitame omale ise.

õhtusele sünnipäevale leidsin kohalikust väikepoest läikivad (millegagi ülepritsitud?) roosid. vanem vene müüja küll teatas kärmelt, et ärgu ma neid nüüd küll võtku, aga kuna oli suurem pidu, kuhu üldse lilli ei soovitud, läksin seekord sellised show-elemendi peale välja.
süüa, palju häid tuttavaid, tantsugi. kaasaelamine kassidele. džinn ja toonik – millal ma viimati seda tarbisin?
kompliment nagu päeval nähtud näidendist – oot, mida sa sellega silmas pead, kas ma muidu siis.. ? :O (jajah, ma tean, et seda mõeldi hästi, aga ei saa norimata ju jätta)

õhtul hiljem, väsinult, rahulikumas meeleolus, taban korraga, et taustaks on Kieslowski Blue. lõppemas, nii et saan rahus kuulata hoopis muud juttu. aga jah, taas üks suurepärane muusika (seekord kreekakeelsele) liturgilisele tekstile, mille ajal mu niigi unine tähelepanu veidi hajub.
tekstist veel, selleks on katked Armastuse ülemlaulust Korintose raamatust, 1., 2., 4., 7., 8. ja 13., nii palju, kui ma tean (aga võin eksida).

pühapäevahommik kulgeb mingis paralleelmaailmas.
‘ma ei ole mingi korralik koduperenaine’, jättes lisamata, et ‘võtke või jätke’.
kotike aksessuaaridega, Värska pudel piimaga ja aknast aegajalt sissepiiluv päike.
‘kui ma mõtlen su vanuse peale ja vaatan sind.. siis ei taha uskuda..’

tegelikult oleksin pidanud ma alustama reedeõhtusest juustust.

Jaht / Jagten

laupäevaõhtune kino oli sedapuhku tõsisemat laadi, taanlaste Jaht.
nagu M. pärast kommenteeris, et kodus ta vist ei oleks seda ilma vahepeal kööki vm asja tegemata lõpuni vaadanud. aga kinos ei olnud valikut.

kuidas seda siis kommenteerida.. et lapse öeldud sõnasid peab tõsiselt võtma, nõus, aga lõpuks söödeti segaduses lapsele ette asju, mida ta tegelikult öelnud ei olnud ning kui laps ise üritas väita, et ta ei rääkinud tõtt, ei uskunud seda enam keegi. pluss lisaks muidugi laste töölehakanud fantaasia.
no ja julmus, täiskasvanute poolne julmus. lapsevanemana ma saan ju aru küll. aga ikkagi, kusagilt läheb mingi piir ometi? milleks tappa süütu loom või loopida sisse aknaid? või keelata kodulinna poekesest ostmine? väljatõukamine, et näidata, kui head ja korralikud me ise oleme? esimene kivi.. hämmastavalt kõik siiski ei liitunud sellega, tagamaad jäid lahti seletamata, olid aimatavad.
jah, peaaegu et nagu helge lõpp – aga ometi mitte nii helge.
kahtluseid on kerge külvata, usaldust lihtne hävitada. ka siis, kui reaalset põhjust ei ole – aga ka mitte piisavat infot, et selles 100% kindel olla.
film ei olnud kerge, aga näitlejatöö on hea.

laupäevaõhtune linn oli peale seda filmi midagi võõrastava ja turvalise vahepealset.

söögikohamuljetu

tänapäeval täitsa veider, kui ometi üsna kaasaegse ja isegi popi söögikoha menüü kohapeal on üpris erinev sellest, mis on nende kodukal. ning kõvasti reaalsuse kahjuks. et niigi napimast menüüst olid veel osad asjad maha tõmmatud, jäi tegelik valik üsna väikeseks. aga kes siis ette teadis.. ja midagi sealt ikka leidis. ning menüüs ei olnud mitteüht punast veini klaasihinnaga kirjas, küsides selgus, et tegelikult see nii siiski ei ole.
peab ütlema, et ma pole sellest kohast veel küll kordagi sellist väga positiivset elamust saanud. alati on täpselt see, et nagu otseselt väga halvasti midagi ei olnud, aga kiita ka millegi eest samas ei ole.
iseenesest mulle meeldib ikka positiivset tagasisidet anda, kuid ilmselt pole alati ette nähtud.

kummalisel kombel on mul lähiaegadel sinna veel asja, küll üritusele.

nädal aega Lumiat

novot, nädal tagasi otsustasin oma telefoniprobleemiga lõpuks tegeleda. ausalt öeldes küll juba varem, sest mitu kuud olen uurinud-puurinud, küsinud ja püüdnud mõelda. aga see maailm on nii kirju ja mitmetahuline ja no nagu ikka, ka maitse asi.
lapse Androidi olen ma käppinud, ei midagi erilist, aga mitte päris minu maitse. ütleksin isegi, et mu vana Symbian meeldis rohkem. võimalusi on jah, Androidil rohkem, aga no ma ei tea. mingid asjad olid naljakad. näiteks sain teada, et päris mitmel Androidi-telefonil on mobiilse neti väljalülitamine üks igavesti keeruline tegevus (kuigi ilmselt on selleks äppe ka). no pluss .. oh.. ma ei tea. visuaal, jah. mis tähtsust sellel on, võib küsida? aga vot näed, mulle on.

muidugi on hetkel juba win8 telefonid ka väljas, aga nende odav ots tundub jälle olevat kehva rauaga, nii läksin ikka win7,5 ja Lumia 800 peale. nagunii aeguvad kõik poole aastaga ära. ning isegi järelmaksuga ei saa kallimale tegelikult mõelda.
peab ütlema, et siiani olen küll paksult rahul.
mul on telefon veidi rohkem, kui ainult helistamiseks, seega olen tõmmanud juurde mõningaid äppe ja siiani olen kõik vajaliku leidnud. et mul neid nii palju ka vaja ei lähe ju.
mailid-kalendrid on kõik kenasti googliga sünkros, neti väljalülitamine ei ole keeruline, aga äpiga on veel lihtsam. sõiduplaanid-ilmateated olemas. parkimise äpi tõmbasin ka igaks juhuks, kuigi seda ei lähe väga tihti mul vaja. no ja veel paar vidinat.
need võiks muidugi olla mingis minu poolt sätitud järjekorras (avakuval on see võimalik), automaatselt on tähestikujärjekorras. no vähemalt otsitavad. võib-olla on menüü jaoks ka mõni äpp..
ning see kõik näeb kena välja. ekraanipilt ja telefon ise. graafika on puhas, minu jaoks liigub piisavalt kiiresti ka. superhüper.
kuigi sellest ei saa aru, et valgel telefonil on kaasas must kate. aga see probleem saab ka varsti lahendatud.
pikapeale suudan näpuga õigetele asjadele ka pihta saada, sellel ei ole ju seda võimalust, nagu eelmisel, et toksin küünega.

p.s. kuna tundub, et keegi ründab seda blogi aktiivselt, siis on aegajalt ligipääsuga probleeme. peaasi, et hostingupakkuja mu lehte kinni ei keera selle peale.

Hümnid läänerannikult

.. oli kava järgi tänase Vox Clamantise ja SaxEsti kontserdi nimi. või kas see nimi ongi oluline. peaasi, et on hea.
ja muidugi oli.
muidugi, eks kiriku võimalused, nii ruumi kui heli mõttes, annavad oma osa. ning sellised rohkem või vähem liturgilised lood sobivad loomulikult kirikusse kordades paremini kui kontserdisaali.

V.-d oli ka hea näha üle tüki aja. küll peaaegu ainult hetkeks, aga siiski. muidugi, meelsasti oleksin ma temaga veel pärast istunud ja rääkinud, aga asjaolud ei soosinud seda.

õues on mõnus värske lumi ja kerge õhk. paras aeg veel jalutama minna?

360

film, mida on eestikeelses meedias muuhulgas nimetatud ka igavaks, ei olnud seda minu jaoks mitte.
nojah, ma ei ole mingi filmiinimene ning ma tean jah, et mulle vahel meeldivad väga veidrad filmid ning nn kassahitte ma pigem ei kipugi väga nautima.

360 ei ole ka mingi ühtse looga film, vaid koosneb omavahel põimitud ja seotud jupikestest. erinevad lood erinevates paikades. muidugi, minu rändajahing tundis kohe mitut kutset, ahmisin jupikesi võõrastest ja tuttavatest linnadest, nii vähe, kui neid oligi.
suhted, tegelikult oligi see film eelkõige suhetest ja juhustest ja valikutest. elu on juhuste jada, eksole. ja suhted ei tähenda siinkohal vaid romantilisi suhteid.
juhustest määratud valikud, teadmata, mis ees ootab. pettumust või selgus.

lumetuisus lennuväli, koolasse valatud espresso, punane barett, ‘kas iga armatus ei olegi siis püha?’, raamatud auto tagaistmel, Bratislava-Wien ekspress, London Eye, Pariis ilma Eiffelita, päikesevalgus hommikusöögilaual, eesti mustlased, pargipingivihm..

‘what ise the most powerful and fastest prayer in the world?’ ‘fuck it!’

mõttekatked peale katkestust

ootamatu domeeni blackout. mis põhjusel nimeserverid ennast lambist muuta otsustasid, ei ole keegi mulle selgitanud. lõpuks aga said kõik asjad õigesse kohta ja siin ma jälle olen 😛
jah, nagu eile tuttavad selle peale juba ütlesid (no lisaks mul eile nt telefon pipardas veel rohkem, kui tavaliselt ning kalender keeldus uusi asju lisada laskmast), et isegi tehnika annab juba märku, et võtku ma aeg maha.
no aga ei saa veel.
tegelikult ma arvan, et jõuluks jään ma puhtalt pingelangusest haigeks.
ometi olen ma tegelikult püüdnud omalt poolt hoida selle aastalõpuaja vaba. lõpetasin kõik oma kultuuriprojektid ja puha, ei planeerinud siia kuusse midagi.
see-eest planeerivad kõik teised 😛

aga kultuur, jah.
pühapäeval hommikul selgus, et õhtusele kontserdile pean pojaga ise minema, kuigi see ei olnud algselt nii plaanitud.
et ehk tuli ära teha kõik planeeritud asjad pluss siis mahutada päevakavasse kontsert.
muidugi oli see kuidagimoodi kommertslikuma maiguga, kui nädal varem Niguliste oma. rahvast oli ikka, noh, palju. kava mul ka ei õnnestunud saada, kuigi osadel oli. ilmselt olidki pandud lihtsalt iga paari meetri peale ja kui me kohale jõudsime, enam ei olnud.
muidu poleks sellest midagi, no et kontsert oli selline päris tore muidugi, mõjus päeva-kiirest kogunenud pingeid mahavõtvana, aga.. seal oli üks vapustav Ave Maria Kadri Hundi ja tütarlastekoori ja bändi esituses, ma sain aru, et see oli teistkordne ettekanne ning tegelikult sai helilooja isegi lillekese, kuid see oli minu jaoks võõras nägu ja ma ei tea, kelle oma nüüd hakata varsti ootama-otsima.
ja sellest on küll kahju.
muidugi, see võis olla vaid hetkes niimoodi mõjuv, võib-olla hiljem kusagilt plaadilt ei toimi enam, aga ikkagi.

minu eelmise nädala anti-sotsiaalsuse artikkel on väiksemates ringkondades põhjustanud mõningaid arutelusid, väikese lisandina lingin siia artikli, mis räägib veidi vaesuse ja tarbimise omvahelistest mitte väga loogilistest seostest.
ning haarates eelmisest lõigust sõna ‘tarbimine’, on üks selline kena jutuke ka veel lugemiseks välja pakkuda.

lumesaju sekka veidi kaunist bossanovat:

esimene advent

väikesed rõõmud: kui hommikul selgus, et ma ei peagi autot kohe liigutama hakkama, olin täitsa rahul ning liiklesin mugavalt trammiga ära. eks siis kunagi hiljem leiab selle auto sealt lume alt üles ja viib ära.

ma ei jõua ikka veel reede-laupäeva juurde, sest eilsed elamused tulid peale.
kontserdile sai end varuga sätitud ja see osutus väga õigeks valikuks. sest pühapäevaõhtul poolekuuene Raekoja plats lumise jõuluturuga oli paksult melu ja rahvast täis. ma ei tea, kas see on juhus või ma lihtsalt ei ole linnas toimuvaga väga kursis, aga mul on ähmane mälestus, et vanalinn on õhtuti peamiselt täis purjus briti poissmehi jm turiste. igatahes eile see nii ei olnud.
olgu, turistide kontsentratsioon oli ka muidugi märkimisväärne, aga ikkagi.
jalutasime, vaatasime, laps ostis vanaisalt saadud raha eest saksofonidega lipsu, mis täna kohe kaela läks.

sealsamas, ümber nurga, Nigulistes, oli aga hoopis teine meeleolu. hämar vaikne kirik, jah, veidi suur mu maitse jaoks, aga seekord kadus ruum hämarusse ja olemine oli hubane. eriti, kui kontsert pihta hakkas. malbe, mõtlik, rahvuslik, vaikselt rütmikas.. helge, ülendav.
gooti ehitis tegi oma töö, ma olin seal korraga nii väike, aga ikkagi oluline.
helid lendasid üles, põrkusid tagasi, peegeldusid seintelt ning tõid valgust.

mingi kummastav, mitmeid minevikuhetki meenutav kiire kohtumine ja kahe repliigi vahetus garderoobis.

õhtune glögi, mandariinid, piparkoogid, küünlad.
veel õhtusem tee, küüslauguleivad ja sügav soe rahu.

ma ei ole vist väga ammu, kui üldse, sellist jõuluaja alguse tunnet tundnud, kui eile.
detailid kokku.

teisipäevane kiri laupäevast

mul on see eelmine laupäev veel ripakil. no lihtsalt oli selline päev, et peab mõne märgi maha jätma ometi. ajaloo huvides, näiteks.
täpselt selline päev, mille peale võiks küsida, et oot, laupäev peaks olema puhkamiseks.. sest pärast on vaja päeva, et välja puhata 😛
aga no ongi puhkus mingitest muudest asjadest.

lõunast oli Nõmme Muusikakooli juubelikontsert Estonias. no nunnu, ikka lähme ju.
aga selle planeeringuga oli ikka jube puusse pandud, ma olin täiesti hämmingus. kava oli kenasti, et kaks poolt ja vahel 10 min vaheaega. nii et kui esimene pool umbes 40 minutiga läbi sai, mõtlesin, et no jube super ju, ongi maksimaalselt kaks tundi, nagu ma umbes arvestasin.
hah!
kui ma seda peale vaheaega ütlesin sõbrannale, sama kooli vilistlasele ja tegevale muusikaõpetajale kusagil mujal, et näe, ei lähegi pikalt, naeris ta kohe, et unistagu ma ainult. no ja näitas, et näe, mingi kontserdi osa ja orkestrid ja puha. et ei ole midagi see teine pool teine 40 minti ega ka mitte 45. ja näe, kõned ka.
nojah.
teine pool oligi umbes kaks tundi.
ja vaheaeg oli pikem, kui 10 minti, muidugi.
nii et umbes kolm tundi kuluski ära.
iseenesest ei oleks olnud hullu, kui ma oleksin osanud end moraalselt selleks ette valmistada. nüüd oli küll lõpuks täitsa tüdimus ees.
ja nälg, muidugi, lapsel ka.
muidu oli kontsert uhke ja hää, ei ütle midagi paha. jah, kava võiks teinekord mingi kerge kujunduse ka saada, aga ilmselgelt tegelevad sellega sekretärid või midagi.

igatahes koju jõudes oli küll päris hea tunne.
aga õhtuks olid PÖFFile piletid ning korraga käidi välja idee, et läheks enne veel korra spaasse ka. nii et kiirkülastus laupeävaõhtuselt täistuubitud spaasse, kiire söök ja kiire kõnd kinno.

fimiks Ümbruskonna helid.
omamoodi huvitav film. üsnagi eklektiline ja natuke eestifilmilik, et ehk mingeid asju tuli ise juurde mõelda, nähtu põhjal. aga mitte üle mõistuse raske. tegelikult isegi üsna kerge, kohati päris totter ja.. ikkagi jäi osa filmi näitamata. see kahtlus oli hinges seansi lõppedes ja tõesti, alla kahe tunni näidati.
aga jah, linn, kujundid, inimesed, situatsioonid.. helid? ka helid, muidugi.
tegelikult ma ei oska sellest filmist väga kirjutadagi.

õhtune idüll kassiga sai veidi segatud, aga kass vist on selle andestanud.