Rubriik: arvamus

selle aasta esimene teater. õnneseen, mul õnnestus Piletilevist saada Linnateatrisse piletid (haa, järgmiseks kuuks ka kusjuures). tegelikult oli see sõbranna soov, aga sai siis võetud paar piletit lisaks, et ise ka minna. kaaslane vahetus küll viimasel hetkel, aga see selleks. haigused ei hüüa tulles.

“Aeg ja perekond Conway”, tükk, mis peaks rääkima ajast. arvestades vaatuste ajalisi hüppeid (esimene ja kolmas on ühes ajas, teine 19a hiljem) läheks see nagu teemasse, aga kui sisusse minna, siis jäi see ajateema minu jaoks kuidagi pealiskaudseks. olgu, jah, noorena olid kõik õnnelikud ja hiljem mitte väga, aga sellest üksi jäi natuke nagu väheks. perepoeg Alan oli tegelikult ainus, kes aja relatiivsuse teema kuidagi konkreetsemalt sisse tõi ja seegi oli ju verbaalne.
lisaks tekkis teise vaatuse ajal huvi, et kuidas see esimese vaatuse pidu lõppes, aga ka selles osas ma veidi nagu pettusin. ma ei saanudki nt aru, mida pr. Conway NII hullu tegi, et Madge tema peale veel 19 aastat hiljem vimma kannab, kuna väidetavalt seetõttu ei tulnud temal suhtest Gerardiga midagi välja.
tegelastest, ma ütleksin, oligi Alan tüübina ehk kõige ehedam. ühelt poolt lihtne, isegi nagu kergelt kiiksuga, aga samas kuidagi kõige reaalsem.

tulles tagasi selle ajas muutumise, õnne ja õnnetuse teema juurde, oli mu jaoks teatavaid kulmukergitusmomente küll. ei, isegi mitte see, et abielus olija oli kade mitteabielus olija peale ja vastupidi, see on väga inimlik isegi (grass is always greener on the other side, kuigi see võiks ju mingi hetk leebemaks minna?). pigem, et nende üldine suhtumine elusse ei ole ka kaks dekaadi hiljem palju täiskasvanulikum. nad on kõik kuidagi väga puntras ja ise nagu üllatunud selle üle. selge, et kriisiperioodid käivad inimestel erinevatel hetkedel ning ka aeg oli teine, aga 40 ringis võiksid mõned asjad juba natuke selgemad olla. iseenda sees olevad asjad. iseendaga leppimine? jälle, Alan oli vist tegelikult ainus, kes sellega toime tulnud oli. aga ta oli seda varem ka. ning tema oli ka ainus, kes ei olnud, hoolimata saadud hoopidest, kibestunud.
mis ei tähenda, et neid tumedamaid pooli-emotsioone ei võiks vahel olla. ikka võib.
ning selge on see, et lähisugulastega me oleme ka teistsugused, kui teiste inimestega. sest need sidemed on hoopis erinevad ning seal on oluliselt rohkem kummalisi allhoovuseid, kui aimata võiks. ja et siis võivadki need tumedamad pooled leida rohkem väljendamist, eriti, kui seda omavahelist kummalist vimma miskipärast tundub nii palju olevat. päriselt ei saagi aru, kust see kõik tulnud on.
ning muidugi see, et elud olid läinud üsna vastupidiselt 19 aastat varasemale ennustusele.

ma ei saa mööda vaadata ka vaheaegadest.
esimese istusime koos kaaslasega ja kuulasin veidi tema juttu ning jõudsin taas tõdemusele, et teistele sõbralikku nõu anda ei ole üldse raske. samas ise sarnases situatsioonis olles ja end kõrvalt vaadates ei suuda ikkagi vastavalt sellele nõule väga tegutseda. aga ma tean ka, et vahel ongi puudu see sõbralik müks kõrvalt, mis aitab rajal püsida. nii et ehk ikkagi sain natuke abiks olla, mitte niisama targutada.
teisel vaheajal olime oma pundiga koos ja arutasime ka veidi näidendit.
meie ainus mees andis teada, et tema ei saanud küll aru, mismoodi Earnestist selline türann sai, mille peale me, naised, vaatasime üksteisele otsa ja leidsime, et see oli küll väga loogiline. no tõesti, ma ei oska seda seletada, aga Earnesti käitumises varasemas ajas ja infos tema kohta oli küll midagi sellist, milles see türanlikkus või pigem ehk isegi omamissoov sees oli. see algne hiiliv tagasihoidlikkus.. nojah, pluss ikkagi mingil määral hilisem nö koha kättenäitamine. kompleksid, mida sellel mehel ilmselt oli mitmeid.

aga nii üldiselt ütleks, et etendus oli enam-vähem keskmiselt hea. suurepärane mitte. ma peaksin vist natuke teist tüüpi etendusi vahepeal vaatama..

Kratt jõudis täna minust kirjutamisega ette, tema arvamust saab lugeda siit. ning vastuseks tema küsimustele – ma ei kujuta mitte ühelgi hetkel päris täpselt ette, kus ma olen mingite aastate pärast. veidi oma unistusi ma mäletan ning selge, et kõik ei ole täitunud. aga ma olen kohe päris kindlasti oma eluga märksa paksemalt rahul kui 20 aastat tagasi või kui ma siis arvanud oleksin, et ma olla võin.

laupäevaõhtune kino oli sedapuhku tõsisemat laadi, taanlaste Jaht.
nagu M. pärast kommenteeris, et kodus ta vist ei oleks seda ilma vahepeal kööki vm asja tegemata lõpuni vaadanud. aga kinos ei olnud valikut.

kuidas seda siis kommenteerida.. et lapse öeldud sõnasid peab tõsiselt võtma, nõus, aga lõpuks söödeti segaduses lapsele ette asju, mida ta tegelikult öelnud ei olnud ning kui laps ise üritas väita, et ta ei rääkinud tõtt, ei uskunud seda enam keegi. pluss lisaks muidugi laste töölehakanud fantaasia.
no ja julmus, täiskasvanute poolne julmus. lapsevanemana ma saan ju aru küll. aga ikkagi, kusagilt läheb mingi piir ometi? milleks tappa süütu loom või loopida sisse aknaid? või keelata kodulinna poekesest ostmine? väljatõukamine, et näidata, kui head ja korralikud me ise oleme? esimene kivi.. hämmastavalt kõik siiski ei liitunud sellega, tagamaad jäid lahti seletamata, olid aimatavad.
jah, peaaegu et nagu helge lõpp – aga ometi mitte nii helge.
kahtluseid on kerge külvata, usaldust lihtne hävitada. ka siis, kui reaalset põhjust ei ole – aga ka mitte piisavat infot, et selles 100% kindel olla.
film ei olnud kerge, aga näitlejatöö on hea.

laupäevaõhtune linn oli peale seda filmi midagi võõrastava ja turvalise vahepealset.

tänapäeval täitsa veider, kui ometi üsna kaasaegse ja isegi popi söögikoha menüü kohapeal on üpris erinev sellest, mis on nende kodukal. ning kõvasti reaalsuse kahjuks. et niigi napimast menüüst olid veel osad asjad maha tõmmatud, jäi tegelik valik üsna väikeseks. aga kes siis ette teadis.. ja midagi sealt ikka leidis. ning menüüs ei olnud mitteüht punast veini klaasihinnaga kirjas, küsides selgus, et tegelikult see nii siiski ei ole.
peab ütlema, et ma pole sellest kohast veel küll kordagi sellist väga positiivset elamust saanud. alati on täpselt see, et nagu otseselt väga halvasti midagi ei olnud, aga kiita ka millegi eest samas ei ole.
iseenesest mulle meeldib ikka positiivset tagasisidet anda, kuid ilmselt pole alati ette nähtud.

kummalisel kombel on mul lähiaegadel sinna veel asja, küll üritusele.

novot, nädal tagasi otsustasin oma telefoniprobleemiga lõpuks tegeleda. ausalt öeldes küll juba varem, sest mitu kuud olen uurinud-puurinud, küsinud ja püüdnud mõelda. aga see maailm on nii kirju ja mitmetahuline ja no nagu ikka, ka maitse asi.
lapse Androidi olen ma käppinud, ei midagi erilist, aga mitte päris minu maitse. ütleksin isegi, et mu vana Symbian meeldis rohkem. võimalusi on jah, Androidil rohkem, aga no ma ei tea. mingid asjad olid naljakad. näiteks sain teada, et päris mitmel Androidi-telefonil on mobiilse neti väljalülitamine üks igavesti keeruline tegevus (kuigi ilmselt on selleks äppe ka). no pluss .. oh.. ma ei tea. visuaal, jah. mis tähtsust sellel on, võib küsida? aga vot näed, mulle on.

muidugi on hetkel juba win8 telefonid ka väljas, aga nende odav ots tundub jälle olevat kehva rauaga, nii läksin ikka win7,5 ja Lumia 800 peale. nagunii aeguvad kõik poole aastaga ära. ning isegi järelmaksuga ei saa kallimale tegelikult mõelda.
peab ütlema, et siiani olen küll paksult rahul.
mul on telefon veidi rohkem, kui ainult helistamiseks, seega olen tõmmanud juurde mõningaid äppe ja siiani olen kõik vajaliku leidnud. et mul neid nii palju ka vaja ei lähe ju.
mailid-kalendrid on kõik kenasti googliga sünkros, neti väljalülitamine ei ole keeruline, aga äpiga on veel lihtsam. sõiduplaanid-ilmateated olemas. parkimise äpi tõmbasin ka igaks juhuks, kuigi seda ei lähe väga tihti mul vaja. no ja veel paar vidinat.
need võiks muidugi olla mingis minu poolt sätitud järjekorras (avakuval on see võimalik), automaatselt on tähestikujärjekorras. no vähemalt otsitavad. võib-olla on menüü jaoks ka mõni äpp..
ning see kõik näeb kena välja. ekraanipilt ja telefon ise. graafika on puhas, minu jaoks liigub piisavalt kiiresti ka. superhüper.
kuigi sellest ei saa aru, et valgel telefonil on kaasas must kate. aga see probleem saab ka varsti lahendatud.
pikapeale suudan näpuga õigetele asjadele ka pihta saada, sellel ei ole ju seda võimalust, nagu eelmisel, et toksin küünega.

p.s. kuna tundub, et keegi ründab seda blogi aktiivselt, siis on aegajalt ligipääsuga probleeme. peaasi, et hostingupakkuja mu lehte kinni ei keera selle peale.