Rubriik: arvamus

lõvi, nõid ja riidekapp

Posted on by PilleRiin

käisime täna RM-iga Tartus teatris siis. *Lõvi, nõid ja riidekapp’, lõunane nö eel-esietendus.
aga ma ei ole eriline teatriarvustaja. stoori oli olemas, mu oma vahtis ikka enamvähem kogu aeg piisava pingega. muidugi mingi hetk küsis, et millal Lõvi tuleb ja ma seletasin, et see mustas kostüümis suure kraega mees ongi Lõvi. ja lahingustseenide juures seletasin sümbolismist teatris. noh, et kõik ei ole alati nagu päris ja seekord oli tants see, mis lahingut väljendas.
ja üldise saalise valitseva meeleolu järgi tundus, et esimene vaatus oli natuke liiga pikk.
ning kui ma olin enne kusagilt lehest lugenud, et etendus kestab umbes tunni, siis ma ei tea, millest seal juttu oli. koos vaheajaga umbes kaks ja pool tundi 🙂
aga RM oli igatahes rahul küll.
mina sain oma rahulolu Apollost. Hitchicker Guide viiene kogumik + boonuslugu (‘tellis’) oli mingi 165 raha ainult. selle peale sai kohe paar raamatut veel ostetud. ingliskeelsed on odavamad kui eestikeelsed.
ja vastu kõiki reegleid tegin teatris täpselt ühe moblapildi ka:

narnia138.jpg

mis teeb naised õnnelikuks

Posted on by PilleRiin

eile õhtul lõpetasin Fay Weldoni “Mis teeb naised õnnelikuks”. palju pädevam kui need ametlikud eneseabiraamatud, minu meelest. ei pane põdema selle pärast, et sa ei vasta raamatus esitatud ideaalidele. seal nagu polegi neid ideaale. see raamat lubab väikesed pahed ja ei ürita sind kellekski vormida. seal on kirjas, et põdemine ja muretsemine ongi naistele omane, näiteks. ja et šokolaad ei ole pahe.
vahele väikesed lookesed, mida autor ise nimetab mõistujuttudeks, aga mis tegelikult on üsna otsesed.
minu meelest on see enesega leppimise raamat. just selline, mis annab mõista (ei, see ei üritagi midagi selgeks teha ja pähe taguda!), et sa oled hea sellisena nagu oled ja kuigi võib alati püüda paremuse poole, on lihtsam teatud ‘pahedega’ leppida. sest tegelikult ei aita ju põdemine ka.
ideaalide kohta nii palju, et nii mõnegi lookese mitte nii silmatorkav lisamoraal on see, et näe oma ninaotsast kaugemale ja et oma ideaalist iga hinnaga kinnihoidmine pole just alati kõige mõistlikum.
loomulikult ei saa sellest raamatust otsest vastust, et mis siis teeb sind õnnelikuks – aga enesega rahu sõlmimine on kindlasti paar astet õnnele lähemale 🙂

mina olengi enese jumal

Posted on by PilleRiin

Playing God on selline veriste filmide hulka kuuluv teos, mis mulle meeldib. ma ei tea isegi, miks mingid sellised asjad mulle meeldivad. sest tegelikult seal ju pole õieti midagi. aga siiski! detailid, ma arvan. särgimaterjal. prillilõige. musa. kaader.
ma ei tea mis seal on. miks ma seda vaatan. ma vihkan verd ja vägivalda.
punane vein muidugi. ja inspiratsioon ja puha. ma tahan suudelda.
no ja see rummikoola pudel, mida ma Dakile ja Evule lubasin ja mis ikka on autos, aga enam üldse mitte eriti kaugel. aga ikkagi autos.
kogu see pesu ja värk on kassikarvu täis. Evelin magab rahus ühe t-särgi peal, mis pole õiges kohas ja see ei huvita kedagi. sest ma olen ainus ärkvel hing siin korteris ja ma vaatan veel kord seda filmi ja I like to have another reality.
ma ei taha vist enam kunagi teha sellist 8h/5p tööd. äkki ei peagi?
see on ainult minu teha. iseendale võin ma vabalt jumalat mängida.

väljalülitus

Posted on by PilleRiin

tegelikult vedelen ma päevad läbi mittemidagi tarka tehes. vahepeal vean end õue väikesele ringile. rattaga, autoga, jala. vähem kui võiks. sest aega on ju laialt.
aga ma ei taha.
ma ei viitsi millelegi mõelda. ma eriti ei peagi.
Fay Weldoni lühijutud sobituvad hetkel imehästi. jutud naistele, mis pole siiski kokku tavaline naistekas. talt on nüüd üks uus raamat ka, tema teoseid tundes võiks sellegi läbi käia. mitte et ma usuks, et seal ongi õnne retsept. minu õnne retsept on kusagil minu sees, aga viimasel ajal on seda nii harva leida.
ja kui see on läbi, siis on sobiv lektüür kaltsukast mõne krooni eest ostetud ingliskeelsed thrillerid, millede juures kogu mõtteaur läheb võõrkeele peale ära. ja seal polegi muud vaja.
eile hommikul ma ärkasin kummalise vaikuse peale. igapäevast tuult ei olnudki kohal. veider tunne oli. pärastlõunal hakkas siiski tuult tulema.
täna on kõik normis, tuul lõõtsutas öö läbi ja tänased lained on suuremad.

Vanemuise hooaeg

Posted on by PilleRiin

Vanemuise Võluflööti kutsus juba seetõttu vaatama, et 90ndate algusest on Estoniast selle etenduse mälestus olemas.
Estonia etendus oli muinasjutuline, uhkete kostüümidega ja efektse lavaga. publiku hulgas palju lapsi. Vanemuise etendus on üsna minimalistliku kujundusega, muinasjutu-elemendid kaovad ära ja lastele see küll eriti pole. aga hea ja nauditav oli küll.
jaanuari algul tuleb Vanemuine Tallinnasse Pähklipurejaga. 5ndama pileteid saab mult ka, vist 10ndani kogun tellimusi. 120.- tk.

Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.

Posted on by PilleRiin

eileõhtune teatrielamus oli Võimas. ma keeldun seda panemast selle arvele, et ma pole ammu nö Päris Teatrisse sattunud (tjah, lapse-aastate kirja läheb ainult paar vabaõhuetendust. kuigi ‘Südamete murdumise maja’ siiski vist klassifitseerub pigem Päris Teatrina.. või?).
igal juhul ma natuke kartsin seda Tõde ja Õigust, kunagi ammu sai loetud ja mälestused on tuhmid ja tumedad. peale tükki tekkis tunne, et nüüd oleks ehk siiski paras aeg seda taaskord lugeda, kui omal juba piisavalt elukogemust selja taga.
ma tundsin, et ma suudan Mõista. või kui mitte alati päriselt Mõista, siis küllaltki palju Aru Saada. rohkem, kui oleksin suutnud aastat 10 tagasi. ja kuigi seal oli hetki, mil ma oleksin tahtnud karjuda mõnele tegelasele, et ‘kuidas sa niimoodi saad!?!’, oli tegelikult ka nende taga see Mõistmine, et nagunii ei suuda alati aru saada, miks inimesed teevad ja on. nagu nad on (ja taga kumamas ikkagi see, et Elu rajad on kummalised ja olen minagi teinud asju, mida ma .. Enam ei Mõista, ning küllap teen veel nii mõndagi, mida ma Veel ei Mõista).
rütm, selles etenduses oli ka mõjuv rütm. esimese vaatuse teatav kergus muutumas samm-sammult rusuvamaks, tõsised hetked lahendataud võtmes, mis mingi hetk nagu ajaks naerma, et samas tunda, et see oli vale koht..
ilmselt on selle etenduse puhul tavaline, et lõpus ei taha aplaus kuidagi ära lõppeda, rahvas seisab püsti ja Nüganengi lavale kutsutakse.
aitäh BC-le, kes sisuliselt mind sinna etendusele vedas 🙂
P.S. mul tekkis vajadus minna täna vanaema hauale. eile, etenduse mingil hetkel.

mitte-pöff

Posted on by PilleRiin

ma olen nüüd hirmus ebapopp, kui ma ütlen, et ei osale PÖFFil ja ei tahagi ja ei nuta, et ei osale. sest lugedes, kuidas pileteid pole saada jne, siis ma kohe tõesti ei tahagi. eks jääb mõnigi hea film nägemata (ja kogemustest ütlen, et mõni saast ka) – aga tõesti, kui ma olin noor, oli muru rohelisem ja PÖFF selline mõnus üritus. ma kohe ei taha meentuadagi eksole. aga head asjad muutuvad varem või hiljem massikateks ja see võtab suurema osa lõbust ära.
või olen ma vanaks jäänud, et ma erilises koguses massiüritusi ei salli?
täiendus kell 16:40 – et mitte uut sissekannet teha
aga muidu on täna kena päev:
[11:03:47] kõht on ka tühi, pea valutab, parem põsekoobas on umbes ja vatitropp kõrvas
[11:03:52] aga muidu on elu ilus 😛
—
[16:20:28] ja mul endiselt pea valutab ja parem põsekoobas on umbes ja kõrvas on viinatropp..
[16:20:34] aint kõht pole enam tühi
[16:20:40] selline muutus on kella 11st saati

kinoskäik

Posted on by PilleRiin

Hitchhiker’s Guide oli filmina mingitpidi vaadatavam, kui ma arvasin. noh, et enamike sellised poolmüstiliste lemmikraamatute ekraniseeringuid olen ma vältinud – sest kogemus näitab, et filmina ei ole need enam nii head. siin aga midagi siiski veel oli. kuigi üsna ära nätsutatud. mõned teravused välja jäetud, hea hulk romantikat lisatud (ööö! milleks?!?). aga Marvin oli tore. kohe kahju, et teda seal nii vähe oli. no ja.. ütleks nii, et mingi õhsute kinoraha eest poleks rahul olnud, päevane odav seanss oli hea küll.
ja see oli ka tore, et saalis oli ca 30 inimest. läksime sõbrannaga sisse ja vaatasime, et istuks tiba ettepoole kui me piletikohad. ja no 2 korda kolisime ümber, sest inimesed pidid istuma just omade kohtade peal selles suures tühjas saalis 🙂
jah, ja et nii kalli raha eest polegi ammu kinos käinud ka 🙂

peale esietendust

Posted on by PilleRiin

Loomade Farmi julgen küll soovitada. mõneti sümbolistlik (nagu raamatki), lugu pole väga üheselt jälgitav, aga tekitab siiski piisavalt seoseid, ka muusikaline pool meeldis mulle.
oh, ma pole muidugi mingi tõsiseltvõetav teatriarvustaja, aga mulle meeldib selline asi rohkem kui mingi lihtsalt action ja tilulilu.