kõhutõbine nädalavahetus on üle elatud. minul kui viimasel tõppejäänul on ainult mõningane uimasus. teiste varemhaigestunute kõrvalt tehtud profülaktika oli natuke abiks ka – kõhu suhtes pääsesin suhteliselt kergelt. aga eilne päev sai küll voodis maha magatud; nii palju kui laps lasi.
piimhappebakterid on hetkel me sõbrad.
Autor: PilleRiin
kutid
olid sellised kaks vennakest mul siin 😉
tahaks..
ma tahan varsti head kohvi ja head salatit või kooki või midagi. ja mul ei ole aega välja minna. mingi mögin lõunaks on õnnes kaasas.
kuidas meelitada muu hea siia?
hullumisest kahe lausega
olgem ausad, ma ei taha viriseda, eriti töö osas, aga kui on umbes 4 olulist asja vaja teha, milledest umbes 2 põlevad, 1 on niisama kiire ja üks on veel oluline – ja kõik on üsna mahukad ja aeganõudvad, 2 põlevat lisaks ka süvenemist nõudvad (st. neid ei saa teha jooksvate pisiasjade, nagu telefonikõned ja mailidele vastamine) kõrvalt – ja ma pean sellega veel mõne tunni jooksul üksinda toime tulema – siis andke andeks, ma tunnen, et nii ei ole võimalik; või on, aga kvaliteedi arvelt – õhtul ei suuda ma enam midagi teha.
ahjaa, isiklikud asjad on peale selle; aga eks neid teengi peale tööd.
kurbade silmade öö
vahel pole tarvis peaaegumittemidagi, et tuju halvaks muuta. iseendas pettumine, teiste läbi öelduna – ja kössitadki jälle maailma eest peidus oma nurgas.
vaatan oma last, kellel on oma Globaalsed probleemid, mis mulle nii tühised tunduvad ja mõtlen, et kui minna praeguse pagasiga tagasi lapsepõlve, oskaks seda hoopis teistmoodi nautida.
mõnikord on mul kahju, et seda võimalust ei ole. kahju on, et pole kellegi sülle minna, et seal nutta. nagu mu laps.
ma igatsen võimatuid asju. aegajalt.
aga mu jalad on liiga tugevasti maa küljes kinni. kõige kiuste.
täna õhtul minust tehtud piltidel on mul liiga kurvad silmad. ei, ma ei näita neid pilte.
kas on mõtet?
miks mõned inimesed võtavad itnerneti anonüümsust väga isiklikult?
miks minugagi seda vahel juhtub? õnneks mitte täna.
kirjutage mulle siia 🙂
pühademeeleolu?
ma olen jõulukaardivabrik.. või peaaegu 😉
kalaitk
alati on öeldud, et Eesti on mereriik. meie rannajoone pikkus on ca 3800km, mis on üsna aukartustäratav arv, eriti suhtes meie pindalaga (45 000 km 2). vähe sellest, et me oleme mere ääres, on meil ka ca 1200 järve kogupindalaga veidi üle 2100 km2 ja üle 7000 jõe (selle arvu suhtes on küll palju erinevaid arvamusi), milledest üle 100km pikki on küll ainult 10. nii et veekogudega meil probleeme ei ole 😉
aga mille kuradi pärast passisin ma täna 10 minti turul kalaleti ees, kus valid oli värskest kalast: lõhe, forell, kasvanduse karpkala, särg ja särjesuurune latikas + muidugi ka silku. no tõesti. külmutatult midagi ikka oli, aga… kui ma elan sellises veekoguderohkes riigis, siis miks ma ei saa osta poest-turult värsket koha, haugi, siiga, latikat (norm suuruses onju!), turska jnejnejne??!!??
jah, vahel mõnes poes ongi kohafileed vms, aga siis on see hind kaugel normaalsest. ei jõua ju pidevalt käia Peipsi ääres tuttavatelt kala toomas ka (kuigi isegi mitte väga suure koguse juures juba tasub ära).
no ja siis imestatakse, et miks meil nii vähe kala süüakse.. kui polegi võimalik värsket kodumaist kala osta!
pärivoolu
Tahaksin võtta klaasi ja virutada läbi akna. Sest mul on kõrini sellest tuimast olemisest, milles olen päev päeva järel. Vajunud kusagile kulgevasse massi, liikudes kõige ja kõigiga kaasa, püüdmatagi välja rabeleda. Sest pole stiimulit. Lased end kaasa kanda, nii on muretu ja hea ja kindel. Või tegelikult polegi hea, aga ma ei mõtle sellele. Ma ei lase neid mõtteid ligi, peletan juba eos. Mul ju peab hea olema. Tõrjun endast mälestused – sest vahel mulle meenub, mis oli hea – ja ka see, et ma ei osanud seda sugugi mitte alati ära tunda. Aga ma ei saa seda ju tunnistada ometi. Seega olen praeguses hetkes ja ei vaata tagasi. Ega ka edasi. Olen. Või ei ole. Sest see pole õige olemine. Mina olen puudu iseenda seest. Kaua veel?