reede pärastlõunal üritada mingeid asju ajada ja inimesi kätte saada lauatelefonidelt on üsna mõttetu. urr! lihtsalt ükski number ei vasta.
ise pean 8ni tööl istuma 😛
ja siis ei meeldi mulle see, kui mingi ametlik telefoninumber on ainult mingi tasuline infokas, mille taga istuv tädi teeb endast kõik, et administratsioonist kellegi numbrit mitte anda. isegi kui ma seletan, et ma ei taha midagi müüa ja raha ka ei taha saada.
poole mu tänasest lõunasöögi hinnast moodustas ilmselt see päikesekuivatatud tomat seal ahjuskuivatatud kanafilee peal.
Autor: PilleRiin
segadus peas ja asjades
‘sa oled varsti nagu vanaema, unustad kõik asjad ära’, ütles RM hommikul teel lasteaeda, kui mulle meenus, et olin talle vanaema juurde kaasavõtmiseks mõeldud pid˛aama koju unustanud. oeh. no ju siis.
sest tegemist on viimasel ajal tõesti palju ja mul on tunne, et pean esikuseinale panema paberile to-do listi. või mingile tahvlile, et saab mugavamalt muuta. no päriselt. ja jumala eest ei ole neist ükski mingi kodutöö-asi. ja tegelikult tean ma neid enamvähem muidu ka. aga lihtsalt õigel hetkel unustan jälle ära. või siis on pea muid mõtteid täis.
kui ma need asjad panen arvutisse, siis ma pean neid eraldi vaatama. seinal tiksuks mul kogu aeg silme ees. näiteks list, et mida lapsele kuskile kaasa pakkida ilmtingimata.
et need muud mõtted – nende pärast ma ilmselt unustasingi. sest mu poolhaige (jaaa, ma olen jälle peaaegu-tõbine, pea paks otsas) aju tegeles peamiselt logistikaküsimustega. kui ma olen midagi kokku leppinud, siis ma pean seda ju tegema, ükskõik kui totter see logistiliselt pole. eriti meie ühistransporti arvestades.
sest on olukordi, kus on mõttetu arvestada sellega, et maailmas on olemas autod.
tihe teisipäev
kui ma kella vaatan, siis ühelt poolt olen jõudnud nagu päris palju ära teha ja teiselt poolt olen veidi ajahädas. aga küll kõik mis vaja, valmis saab.
lõpuks ei sõltu kõik asjad ka ainult minust.
hea on see, et paar järgmist päeva ei pea ma siia kontorisse tulema. saan muid asju rahus sebida. neid, mis on huvitavamadki, kui see kontoritöö siin.
aga vot pilte mul ei ole siia panna. lihtsalt. sest pildistamine ei kuku praegu välja. ma ei tea, mis see on õieti.
see-eest tuleb siia lubatud ökojutt ehk varsti. kuigi – ma ei teagi, kellele ma seda õieti ikka lubanud olen. iseendale?
sony softid asjade maailmas
kui ma omale poolteist aastat tagasi mp3-mängija ostsin, siis uurisin oma meelest tausta piisavalt. aga nagu selgus, on Sony pisike lilla pulk iseendast küll hea ja tõhus, aga muusika sinna tõmbamine on tõeline pain in the ass. nimelt niisama kopimine või lohistamine ei aita, siis ta võtab neid faile lihtsalt kui mälupulgale lohistatud infot. et muusikafailid ka esitatavad oleksid, selleks on Sonyl mingi SonicStage nimeline soft. suur ja aeglane. idee poolest kasutatav muusikaesitajana ja -organiseerijana, tegelikkuses hirmus kohmakas.
see peab olema igas arvutis, kus tahan oma mp3-mängijale mussi peale tõmmata. külas ju ei hakka installima? lisaks teatab ta Firefoxi peale, et ei suppordi seda brauserit, kasuta IE. uhh!
seoses lauaarvuti uuenemisega kodus kerkis taas see teema. guugeldasin siis ja leidsin, et kui aastat poolteist tagasi ei suutnud ma erilisi alternatiive leida, siis nüüd mõned on. uurisin veidi leitud linke ja otsustasin mp3 manageri nimelise softi kasuks. natuke tekitas kahtlust küll see, et kas Sony oma soft (no ma ei suuda enam hästi usaldada), aga teisalt meeldib see idee, et see installitakse mp3-mängijasse ja seega saan ma muusikat peale laadida suvalises arvutis.
ma nüüd teisi ei proovinud, aga põhimõtteliselt olen peaaegu et rahul. muusika läheb peale ka suht aeglaselt, aga soft ise on pisem ja veidi kiirem. faile saab kustutada ja peale tõsta, muud mul polegi nagu vaja.
miinus: shuffle ei tööta. muide, avastasin, et mu shuffle (mis oleks hea eestikeelne vaste, no ei löö pähe midagi?) mängis järjekindlalt ainult väikest valikut mu lugudest. ongi nüüd vahelduseks hea järjest kuulata, mis mul seal on. kuigi noh, vahel tahaks ju suvalises järjekorras ka lasta.
ah, igatahes. nüüd võiks vaikselt uurida, kuidas SE telefoni soft ikkagi korralikult töötab, siiani olen seda ainult minimaalselt kasutanud.
blogilist, sotsiaalse eksperimendi kahtlus ning kas eesti mehed on eided või paipoisid.
ma pean hakkama blogilistis uurima neid oma seadeid, no näiteks et kas saab panna nii, et mingeid blogisid mulle ei näidata lihtsalt. tänane Vainu-teema on jälle veidi üle visanud. ma tahaks midagi muud seal ka näha. osad nendest on veel kinni makstud pealegi.
tegelikult samas olen ma ammu aru saanud, et meie rahvas on uudishimulik ja selliseid asju loetakse huviga. mingi seltskonnateema või midagi. Kroonika ja Just elavad ju ka hästi?
mul on tunne, et I&I teevad lihtsalt mingit sotsiaalset eksperimenti oma kirjutistega. ma reeglina neid ei loe, küll aga näen pealkirju. ning aina enam ja enam tundub, et see on mingi nali.
aga olgu pealegi.
ma eelistaksin vahel lihtsalt sellest mitte midagi teada.
aga tegelikult leidsin ma täna hoopis sellise sissekande ja ei saa väga hästi enam aru. vanasti õpetati naistele, et ole salapärane ja püütav, nüüd siis…
muide, sama asja teine pool on Delfis. mitte päris otene teine pool, aga ma taban siin seoseid.
kuna hetkel on tegelikult loeng, siis ma ei jõua väga süveneda ja pikalt oma mõtteid lahti kirjutada. minu vastuses Miko sissekande all on lühidalt paar ideed kirjas.
ja olgu, et ma seekord pole Mikoga päris nõus ja mõne koha peale vaidlen lausa vastu (ja olen Tatustahimega üsna nõus), on tal näiteks eelmine sissekanne täitsa hea ja seal on veel huvitavat lugemist.
kui reklaam oleks aus
täpselt üks päev vähem kui kuu on ostuvaba päevani ja 3 nädalat on aega osaleda rohelise liikumie poolt korraldataval reklaamiparoodiate loomeüritusel.
lõpuks ometi võimalus igasugused nõmedad reklaamid pea peale pöörata 🙂 seda juhust ei saa jätta ju kasutamata!
veidi teatrit
Tartust tagasi. nädalasisene teatrireis. ‘Tühirand‘. praegu ei analüüsi ega kirjuta. igatahes on mul hea meel, et me sinna otsustasime minna.
kolmas teatrikülastus sel kuul.
homme, homme, homme. homme tekitan ma aja ja magan.
sest nädalalõpul on kool.
tühi kaubajaam
veel mingi aasta tagasi oli üks Tallinna jaoks õhusolev teema see rongide kaubajaam. Kopli kaubajaam, nagu seda Kalamaja ja Pelgulinna vahel asetsevat asja nimetati.
noh, selle võib nüüd linna probleemide sealt praktiliselt maha tõmmata. peale pronksööd on rongide arv seal oluliselt vähenenud ja praegu on enamasti paar rongikest ainult ning trammi pealt on lai rongitu vaade Toompeale ja Pelgulinnale. ning raudtee taga seismist ka praktiliselt pole.
eksole, majadusele või mingitele majandusharudele paras põnts muidugi. aga nagu ikka, hea ja halb käivad käsikäes ja mis on ühele halb, on teisele hea – ning vastupidi.
mina olen näiteks üsna rahul otseste tagajärgedega. st sellega, et ronge ei ole.