Autor: PilleRiin
Paide jõulueelne laat
Paide Kultuurikeskuse Jõulukrooni laadal ei olnudki Türgi vms turunänni :O oligi enamasti käsitöö ja natuke siit-sealt juurde. tupperwaret ja mis need kosmeetika igasugu võrkturustusfirmad on, ka ei olnud. täiesti korralik (käsitöö)laat seega.
ja muidugi ei saanud siis ostmata jätta. mesilasvaha küünlaid, kitsepiimaseepi (miks ma ei küsind selle tädi kontaktandmeid) eri lõhnadega ja – Läti leiba. siuke lisanditega must leib. loen pealt välja aprikoosid ja virsikud ja rosinad ja seemnesegu. päris kallis oli küll, aga võtsin terve pätsi. võrdlen siis kohalike analoogsetega.
muide, mulle hakkab tunduma, et püütaksegi hakata käima seda rada laatadega, et seal oleks ikka selline, laadakraam. ise tehtud-kasvatatud asjad.
näiteks Lohusuu kalalaat oli täielik ämber selle koha pealt. laadakorraldaja tahab küll ka oma raha kätte saada ja tal savi, mis seal müüakse – aga laadale see kasuks ei tule. Lüübnitsa sibulalaat oli juba märksa parem.
ma ei salli, kui ma hilinen
eile õhtul korrastasin veel tänase eksami materjale. mingi asja peale pani word pange, recoverdas dokumendi küll ära, aga see oli kuidagi vigane ikka, suur ja toimetamatu.
laadisin maha selle algdokumendi, mille ma mailiga olin juba kellelegi saatnud ja töötlesin siis seda. ning kusagil kesköö paiku üritasin seda edasi mailida.
eksole. kas ma olin selle mailist võetud dokumendi salvestanud õigesse kohta? muidugi mitte ja üritasin järjekindlalt mailida seda suurt katkist dokumenti.
oma vea avastasin alles hommikul. umbes siis, kui oleks pidanud teele asuma.
kiire ‘search’ arvutis, õige fail ühes ajutises kataloogis.. maili ja teele. nii mail kui ise.
Tallinna äärelinnas olin ma täitsa kindel, et hilineme. noh, ei tundnud eriti hea perspektiiv. sest tundus, et hilineme rohkem kui see 5 minti, mis nagunii eksami algusest siia-sinna alati kaob.
Tartu maantee liiklus on ka nagu on. ma olin ikka puupüsti närvis. või veidi rohkemgi.
igal juhul: kiirust ületasin tõesti; ohtlikke möödasõite ei teinud. kohal olime täpselt 9.30.
ja see neetud eksam sai vist tehtud ka. mite päris oma peast – aga ise konspekti kokkupanemisest on ikka kasu küll.
oeh. peale seda olen nüüd unistanud ainult sellest, et saaks tuttu.
veel ei saa.
lõvi, nõid ja riidekapp
käisime täna RM-iga Tartus teatris siis. *Lõvi, nõid ja riidekapp’, lõunane nö eel-esietendus.
aga ma ei ole eriline teatriarvustaja. stoori oli olemas, mu oma vahtis ikka enamvähem kogu aeg piisava pingega. muidugi mingi hetk küsis, et millal Lõvi tuleb ja ma seletasin, et see mustas kostüümis suure kraega mees ongi Lõvi. ja lahingustseenide juures seletasin sümbolismist teatris. noh, et kõik ei ole alati nagu päris ja seekord oli tants see, mis lahingut väljendas.
ja üldise saalise valitseva meeleolu järgi tundus, et esimene vaatus oli natuke liiga pikk.
ning kui ma olin enne kusagilt lehest lugenud, et etendus kestab umbes tunni, siis ma ei tea, millest seal juttu oli. koos vaheajaga umbes kaks ja pool tundi 🙂
aga RM oli igatahes rahul küll.
mina sain oma rahulolu Apollost. Hitchicker Guide viiene kogumik + boonuslugu (‘tellis’) oli mingi 165 raha ainult. selle peale sai kohe paar raamatut veel ostetud. ingliskeelsed on odavamad kui eestikeelsed.
ja vastu kõiki reegleid tegin teatris täpselt ühe moblapildi ka:
jõulukohvik lasteaias
eileõhtune kohvikupidamine lasteaias läks täitsa kenasti. õigemini on see siis jõululaat. müüakse peamiselt lastetehtud kaarte ja esemeid ning iga päev siis peab üks rühm kohvikut nagu ka. see, mis seal müüakse, on vanemate oma tekitatud sinna.
meil oli igatahes väga vinge valik minu meelest. kõik olid ikka vaeva näinud ja sellest kogusest jäi järgi päris vähe.
ning rühm sai väikese rahasüsti juurde.
(haa, palju minu rahakotist sellele teemale seal kulus, ma ei ütle. see pole oluline ka.)
täna, vabal hommikupoolikul, sättisin end korra pikali ja magasin seejärel poolteist tundi..
öine hääletaja
vihm on siia jõudnud.
on detsember ja ma tahan lund-lund-lund. nagu oli laupäeval, lumi ja miinuskraadid ja liiga pime metsavahel, et pilti teha.
ja see hääletaja, kelle me tagasiteel peale võtsime ja kellest ma ei saanudki aru, mis tema jutust oli tõsi ja mis fantaasia. sest sellised inimesed ei valeta. nad pigem räägivad seda, mis on mõtteis. isegi kui see pole väga reaalne.
nagu oleks talle ilmselt mõttetu olnud selgeks teha, et pole mõtet keset külma ööd üritada Imaverest Valklasse jõuda ja üldse. sest tal oli see pähe võetud ja seega tundus kõige mõistlikum ta ära viia.
kui ta siis umbes kolmas kord üritas mõnda oma joonistust meile maha müüa ja hakkas rääkima raadio Elmarist, siis kadus mul vahepeal järg ära. keskendusin kaardilugemisele – ma pole neid teid pimedal ja libedateelisel ööl sõitnud.
ta joonistused olid küll veidi naivistlikud, kuid väga hea joonega. ei mingit kahtlust ega kõhklust. oli joont ja oli rütmigi. värve ka. ma soovitasin tal praegusel hooajal mõelda jõulukaartidele, kui ta midagi müüa soovib. sest A3 pilt nõuab ju ruumi, kaart mitte väga. kuigi ega temast vist eriti müüjat ei ole nagunii. kuigi ta võttis selle autoski mitu kord teemaks, oli näha, et see polnud talle lihtne.
aga ta on grupi peal, mõned aastad tagasi autoavariis jalakäijana kõva matsu saanud ja mulle ikkagi meeldib pigem see stiil, et ta siiski üritab midagi teha, mitte ei istu niisama, käsi õieli, tänavanurgal.
kaaslaselt tuli soovitus,et ta läheks Selverisse tööd otsima. tõesti, poed vajavad ju igasugust personali ja küllap ta abitööliseks sobiks küll. muide, ta ei joo. ja tal oli piisavalt taiplikkust, et maantee ääres helkuriga õhus ringe teha, mitte pimedas niisama käsi õieli seista.
pilte me talt ei ostnudki (sularaha polnud, üks kuuskedega oli küll muidu täiesti muljetavaldav lausa), aga ta sai jupp aega soojas autos sõita, Valklasse kohale, ning ma andsin talle peotäie mandariine kaasa.
ning, nagu mu kaaslanegi, ma loodan, et tal läheb ikkagi hästi.
kah kaks sõna EMT hinnatõusust
päeval käis päris mitu teemat peast läbi, et milelst võiks kirjutada – aga ei jõudnud. mis teha eksole,. elu segab blogimist 🙂
siiani on muidugi üks popp teema erinevates seltskondades see EMTi hinnatõus. seda on lahatud ühe, teise ja kolmanda külje pealt ja ei puuduta see mind hetkel kuidagi, sest ükski mu telefon pole EMT.
küll aga ajab mindki naerma põhjendus, et sekundeid on raske lugeda või midagi sellist. no ausõna! nagu mingid tädid istuksid, stopperid käes ja loeksid neid sekundeid seal. ma ei oska nagu muud mõelda selle peale.
tegelikult on kõik arvutites ju.
ja kas mul mälu petab mind, aga ma kipun mäletama seda aega, kui suure hurraaga sekundipõhisele arvestusele üle mindi minutipõhiselt. et nii on ikka parem ja mõnusam.
oli siuke asi kunagi või?
ja tegelikult on naljakas kuulata juttu, et ikka mulje ja mulje. mulle jätab paha maitse see, kui mõne firma kodukas on hot.ee serveris, aga mis operaatori mobiil kellelgi on, seda saan nagunii teada alles kõneeristuselt.
04.12 kell 12 ja midagi:
ei või olla!
jõulukuu
tööle tuli esimene jõulukaart ära.
ega muud polegi öelda.
töö, lasteaia jõulukohvik homme, teater Tartus neljapäeval, üks ülihull eksam reedel. ma ei usu, et ma viimase esimese korraga sooritan. järele teha on ka nadi. aga arvestades materjali mahtu ja keerukust ja järgijäänud aega, on mul mõistlikum olle realist.
talveunne tahaks.
