pühapäev. siin on mingi karnevaliteema, reedest saati oli näha ja pöhishow asju sätiti vanalinna eile öhtul üles. siis, kui me mööda linna käisime, piilusime, et köik kohad tunduvad jube täis olevat ja löpuks maandusime keset vanalinna mingis körtsus, kus enamvähem köik pöhiroad olid 8.95. ehk oluliselt odavamalt kui Tallinna vanalinnas Raekoja platsi kandis mingist körtsist süüa saaks. ja portsjonid olid selle juures pirakad. mina sain kartuliputru, sellist väga mahedat hapukapsast ja kaks siinset traditsioonilist valget vorsti. Meru vöttis pool seakooti ja temal olid lisandiks kartulipallikesed – aga viimased olid veidrad, tundus et kartulipüree oli segatud tärklisega ja siis pallid vormitud ja neid friteeritud vöi miskit. sellised imelikud nätsekd olid. koodi peal kamar aga oli see-eest imeline ja koot ise ka hea. kuigi, ei saa salata, magama jääda oli selle köhutäie peale raske, kuigi jalutasime ligi kolmveerand tundi (ringiga) hotelli.
täna alustasime BMW-muuseumist ja olümpiapargist.
kui keegi tahab teada, milline vöiks olla üks tänapäevane muuseum, siis see on küll hea koht seda näha. kuigipalju interaktiivsust (aga mitte liiast), huvitav lahendus juba projekti tasemel, hele sisekujundus – juba see ruum ise andis pool efekti. me pole küll kumbki mingi bemmifänn, aga seal muuseumis käimine oli täielik elamus.
körvalolev BMW-maailm, kus sai tasuta autosid käppida ka, ei olnud enam nii tore. ilmselt sai bemminorm täis 🙂 (nagu ka saianorm on täis puhtalt siinseid pagaritöökodasid nähes – ülekaalus on mingid magusad ja veel magusamad saiakesed, mida kohutavalt palju süüakse).
olümpiapark oli muidugi uhke ja suur. no et kaugelt vaatad, et pole nagu suurt midagi, aga siis ei jöua läbi jalutadagi korralikult. mäkke turnisime ikka ära loomulikult. teletroni mitte, veemaailma ka mitte. aga see on koht, kus paar pilti räägib rohkem kui sönad, nii et peab pilte ootama.
ja huvitav oli, et lisaks partidele olid seal muide ka haned pargilindudeks.
tagasi tulime ringiga. no et näiteks näha, mis on meie tänava teises otsas. pikk tänav on ja kusagil keskel on mersukeskus. maja nägime ennegi, aga ei aimanud üldse, et see on samal tänaval. nüüd siis teame.
mötlesime, et lähme hooga kesklinna ja piilume karnevali ka, natuke väss juba olla. aga seal oli melu, rahvas, muusika – no absoluutselt selline mittesaksapärane tunne. selle peale unus väsimus ka. no ja löpuks olimegi nii kaugel, et Hofbräuhaus ehk üks kuulsamaid öllekaid oli veel ainult mönisada meetrit minna. kuna kindel plaan oli, et seal peab ära käima, siis mis ikka, astusime sisse.
no see oli töesti suur. ja täis. ja melu täis. kusagil tagumises saalis oli veidi vaiksem ja sättisime end kahe asiaadi laua teise otsa. sest nii siin see asi käibki. uurisime saksakeelseid menüüsid ja valisime road välja. ning kui kelner tuli tellmimust vötma, siis selgus, et asiaatidel olid ingliskeelsed menüüd ja kelner oli väga mures, et äkki me tahame ka ingliskeelseid uurida. aga ei tahtnud. bratwürst ja sauekraut on täiesti arusaadavad sönad.
löppeks oli minul üks jäme vorst hunniku hapukapsaga ja Merul 4 peenemat, kapsaga. ei mingeid akrtuleid ega asju. küll aga kaks sinepit, milledest üks oli väga huvitav vürtsikas. nagu vorstidki. Eestis ma selliseid kohanud ei ole. mönusalt maisestatud suhteliseld heledad vorstid, milles lihamaitse siiski tunda. nämm. väidetavalt pidi majaölu ka väga hea olema – kuna mina ölle ei joo, siis ei tea. aga Meru jäi väga rahule.
vot ja nüüd tulime siis hotelli ära. nagu selgus, on pühapäeval siin kaubandus ikka täitsa surnud (muidugi mitte need putkad seal kesklinnas, mis karnevaliteema puhul üles sealtud olid). önneks raudteejaama all mingi poeke oli ikka lahti, kust siis oma öhtuse näksi saime. ikka nii ära harjund oma hea eluga,et iga kell poed lahti.
ja ilmselt ma rohkem siit ei kirjuta ka. neljas päev tuleb hiljem 🙂
