München, päev 3

pühapäev. siin on mingi karnevaliteema, reedest saati oli näha ja pöhishow asju sätiti vanalinna eile öhtul üles. siis, kui me mööda linna käisime, piilusime, et köik kohad tunduvad jube täis olevat ja löpuks maandusime keset vanalinna mingis körtsus, kus enamvähem köik pöhiroad olid 8.95. ehk oluliselt odavamalt kui Tallinna vanalinnas Raekoja platsi kandis mingist körtsist süüa saaks. ja portsjonid olid selle juures pirakad. mina sain kartuliputru, sellist väga mahedat hapukapsast ja kaks siinset traditsioonilist valget vorsti. Meru vöttis pool seakooti ja temal olid lisandiks kartulipallikesed – aga viimased olid veidrad, tundus et kartulipüree oli segatud tärklisega ja siis pallid vormitud ja neid friteeritud vöi miskit. sellised imelikud nätsekd olid. koodi peal kamar aga oli see-eest imeline ja koot ise ka hea. kuigi, ei saa salata, magama jääda oli selle köhutäie peale raske, kuigi jalutasime ligi kolmveerand tundi (ringiga) hotelli.

täna alustasime BMW-muuseumist ja olümpiapargist.
kui keegi tahab teada, milline vöiks olla üks tänapäevane muuseum, siis see on küll hea koht seda näha. kuigipalju interaktiivsust (aga mitte liiast), huvitav lahendus juba projekti tasemel, hele sisekujundus – juba see ruum ise andis pool efekti. me pole küll kumbki mingi bemmifänn, aga seal muuseumis käimine oli täielik elamus.
körvalolev BMW-maailm, kus sai tasuta autosid käppida ka, ei olnud enam nii tore. ilmselt sai bemminorm täis 🙂 (nagu ka saianorm on täis puhtalt siinseid pagaritöökodasid nähes – ülekaalus on mingid magusad ja veel magusamad saiakesed, mida kohutavalt palju süüakse).

olümpiapark oli muidugi uhke ja suur. no et kaugelt vaatad, et pole nagu suurt midagi, aga siis ei jöua läbi jalutadagi korralikult. mäkke turnisime ikka ära loomulikult. teletroni mitte, veemaailma ka mitte. aga see on koht, kus paar pilti räägib rohkem kui sönad, nii et peab pilte ootama.
ja huvitav oli, et lisaks partidele olid seal muide ka haned pargilindudeks.

tagasi tulime ringiga. no et näiteks näha, mis on meie tänava teises otsas. pikk tänav on ja kusagil keskel on mersukeskus. maja nägime ennegi, aga ei aimanud üldse, et see on samal tänaval. nüüd siis teame.
mötlesime, et lähme hooga kesklinna ja piilume karnevali ka, natuke väss juba olla. aga seal oli melu, rahvas, muusika – no absoluutselt selline mittesaksapärane tunne. selle peale unus väsimus ka. no ja löpuks olimegi nii kaugel, et Hofbräuhaus ehk üks kuulsamaid öllekaid oli veel ainult mönisada meetrit minna. kuna kindel plaan oli, et seal peab ära käima, siis mis ikka, astusime sisse.
no see oli töesti suur. ja täis. ja melu täis. kusagil tagumises saalis oli veidi vaiksem ja sättisime end kahe asiaadi laua teise otsa. sest nii siin see asi käibki. uurisime saksakeelseid menüüsid ja valisime road välja. ning kui kelner tuli tellmimust vötma, siis selgus, et asiaatidel olid ingliskeelsed menüüd ja kelner oli väga mures, et äkki me tahame ka ingliskeelseid uurida. aga ei tahtnud. bratwürst ja sauekraut on täiesti arusaadavad sönad.
löppeks oli minul üks jäme vorst hunniku hapukapsaga ja Merul 4 peenemat, kapsaga. ei mingeid akrtuleid ega asju. küll aga kaks sinepit, milledest üks oli väga huvitav vürtsikas. nagu vorstidki. Eestis ma selliseid kohanud ei ole. mönusalt maisestatud suhteliseld heledad vorstid, milles lihamaitse siiski tunda. nämm. väidetavalt pidi majaölu ka väga hea olema – kuna mina ölle ei joo, siis ei tea. aga Meru jäi väga rahule.

vot ja nüüd tulime siis hotelli ära. nagu selgus, on pühapäeval siin kaubandus ikka täitsa surnud (muidugi mitte need putkad seal kesklinnas, mis karnevaliteema puhul üles sealtud olid). önneks raudteejaama all mingi poeke oli ikka lahti, kust siis oma öhtuse näksi saime. ikka nii ära harjund oma hea eluga,et iga kell poed lahti.

ja ilmselt ma rohkem siit ei kirjuta ka. neljas päev tuleb hiljem 🙂

München, päev 2

algselt oli plaan minna reedest öhtu- ja ööelu vaatama, aga peale varahommikust töusmist, lendu ja ringihulkumist niitis väsimus meid ja jäime ülivara magama. hommikul 8st oli uni läinud ja värske tunne sees.
täna oli siis linnapäev. algas üsna uduselt, taas, aga peatselt tuli päike ja tösiselt mönus kevadine tunne.
niisiis vanalinaring. kirikud, aina tihenev rahvamass, poed, turg. vahid juustuvalikud, aedvilja, kalavalikut ja oeh.. ei oskagi kommenteerida. köike on ja nii palju ja värsket ja mönusat. hinnad – nii ja naa. köige odavamad öunad saime mingid taluöunad, sellised kohe näha, et ei ole mingi massikaup. juustud ikka sellise hinnaga, nagu on, aedvili nii ja naa, vürtsivalik vörratu..
löunaks olime Marienplatzil ja saime kellamängu koos nende kujukeste tantsuga seal vana raekoja tornis. rahvast oli selleks ajaks nagu murdu, ausalt, ei kujuta ettegi, mis siin veel suvel toimub 🙂
veel veidi jalutamist neil tänavatel, mis on täis erinevaid poode, nagu kesklinnale kohane, ikka selliseid esinduslikumaid.

esimene trammisöit. hotellist mönisada meetrid on üks asi, mida siin nimetatakse ostukeskuseks ja kus on muuhulgas kaks toidupoodi. kaks pagar-kondiitrit ka. neid on siin üldse nii kohutavalt pallju ja ikka mingid magusad saiakesed peamiselt. ja seal on kogu aeg rahvast. ma pole küll söönud neid siin, aga löhnast piisab, et ilmselt ei külasta ma ka ka Narva kohvikut niipea..
igal juhul saime sealt kümnekaga kena öhtuse näksi korvi kokku, mis sisaldas ka veini ja juustu.

kogu selle nähtud kaubanduse peale tuli möte, et läheks siis kusagile kaubanduskeskusesse. veidi otsimist netist ja leidsime, et olümpiakeskuse lähistel on kogu Baierimaa suurim kaubanduskeskus. mis seal ikka, metrooga möned peatused söita ja kohal. oeh.
ausalt, nad peaksid Baltimaadest öppima, kuidas teha kaubanduskeskusi. sest kui see on suurim ja siin üks väheseid (eriti muid ei olegi, eksole), siis oli seda ka sealleiduvat rahvamassi arvestades ilmselgelt liiga vähe. Tallinnas on paar vörreldavat ja Riias vähemalt 3-4, mis pikalt sellele ära panevad. ruumilt ja poodide arvult küll.
lühidalt oli seal küll üsna hullumaja, aga leidus ka päris vahvaid pood ja poekesi. igatahes vöib öelda, et shoppamise-tuur on selleks korraks tehtud.

ja igatahes nüüd oleme valmis minema vaatama, mis toimub kesklinnas laupäeva öösel.

ahjaa, vahemärkusena veel: leidsime, et eluolult kuulub München pigem siiski vahemereliste löuna-euroopa hulka kui kesk-euroopa ruumi. kuidagi siinne rütm ja suhtumine on selliseid.

München, päev 1

tähendab, pikka juttu ei tule. väss on peal. arvutasime just tund tagasi, et 13 tundi on üleval oldud. siis tuletasin Merule meelde, et tund on ju ajavahet ka ja seega 13 tundi.
ega meil, nagu ikka, mingeid plaane oluliselt ei olnud. et tuleme kohale ja vaatame. noh, kuna lennujaamast linna saamiseks saime lisaks kolmepäevasele nö sisepiletile (ehk siis kesklinna regioonid) ka köikide regioonide ühepäevapileti. siis tähedab see, et Münchenist me peale raudteejaama eriti midagi näinud ei ole. sest jah, kui tulime oma S-bahni peale maha ja välja ja siis 200m, oligi hotell 😛
ning siis sai edasi rongi peale. algul löunasse, Possenhofi ja Stranbergi, järve äärde. hommik oli udune, nii et Possenhofist on suhteliselt udused mälestused, kuigi loss oli igavesti suur ja uhke. teisel pool raudteed olev linnake oli väga surnud olemisega. see-eest peatus Müncheni poole olev Stranberg oli elu täis, päike leidis meid ka selleks ajaks üles ja olemine oli teine. mhmh, lumikellukesed, ülased, sinililled, krookused on väljas, muidugi.
noh, selle peale kohe pöhja, Freisingisse. turismiinfotädi rääkis, et seal on mingi kirik mäe otsas. oli ka 😛 aga mitte ainult. seal oli ka päris vinge vanalinnaosa ja see kirik on ilmselgelt olnud väga tähtis usukeskus omal ajal. vöib-olla ka praegu, ei tea. igatahes oli see suur, no suuuuuur, kahe torniga ja paiknes, hm Toompeal. okei, Toomemäel 😛 ja sealt läks rada all-linna. köike on nad ka meie paealt ahvinud 🙂

päikesepaneelid paistavad siinkandis töusev trend olevat. möne maja katusel on neid päris palju, mönel pool üksikud. nägime ka ehitatavaid elamuid, kus paneelid kohe katusele pandi.

aga nagu öeldud, pikem muljetamine jääb kodumaale. hotelli arvutit ei ole kena kaua kinni hoida 🙂

plirts-plärts..

väljas kisub kevadiseks ära. laps teatas, et õues on paha käia, sest kõik lumi on kollaseid koerapissilaike täis. ja et telekat on ka paha vaadata, just reklaamipauside ajal – ikka kaks valimisreklaami ja siis üks mingi muu reklaamike vahele. see saab õnneks kohe-kohe läbi ka.

tundsin vajadust veel ühe mälukaardi järele, 2gb tundus igati hea suurus. kolmes kesklinna poes vaadati mind selle peale, nagu oleksin ma idioot ja pakuti lahkelt 8gb kaarte. ausalt, see oleks mul nagu vanal ajal fotolaborite töötajad naersid filme, et ikka üks film on jaanist jõuluni ja teine jõulust jaanini. ehk ma siis äkki saaksin isegi poole aastaga selle 8gb täis kah. päris kindel ei ole, selleks peaks ikka mõni üritus selle poole aasta sees olema siis.
mind ei aita kuidagi teadmine, et see maksab sama palju, nagu nt gigane kaart kunagi, kui ma selle ostsin. sama loogika, kui ameeriklased ostsid poole suurema joogi, kui mina, makstes vaid ca 10% rohkem kui mina ning pärast valasid pool ära. aga nad tundsid, et nad on võidus, sest said oma raha eest rohkem.
ehk siis, ma tunnen, et sellega mind sunnitakse tootma rohkem pilte, kui mul vaja oleks. mis koormab arvuteid, kettaid, võrku. ja et siis on vaja osta suurem varundamisektas jms. samas ma pildistan praegu vähem ja hoolikamalt kui digikaamera algusaegdel, kui võisin tõesti vabalt gigase kaardi väga kiirelt täis teha – ja olin pärast hädas kümnete duublitega. filmi-aegadest siiski oskan natuke mõelda ja seega suudan nüüd olla mahuliselt tagasihoidlikum. nii et 8gb jääb ära. küll ma midagi muud leian.

jalg-selg toimivad, kord nii, kord naa. ja ma olen seisus, et suudan enamvähem suvalises kohas enamvähem suvalisel kellaajal tukkuma jääda. ainult vat õhtul voodis ei ole see nii kerge.

ega õppejõud olla pole lihtsam kui õpilane

kui mu antud kodusest tööst (grupitöö) saab normaalselt aru ja teeb enamvähem normaalse tööna .. no peaaegu et kaks gruppi kuuest, siis on tunne, et ma olen ikka ise ebapädev. aga ma ei tule selle peale, et rakenduslikku kõrgharidust saavad kolmanda kursuse tudengid, kellel paari kuu pärast lõputöö kaitsmine ees, mõistavad kodutööd kui kopi-paste üritust. isegi kui on tegu referatiivse tööga, on minu meelest oluline suur osa juttu oma sõnadega ringi kirjutada. seda ma rõhutasin küll ülesannet jagades, et lisatagu oma arvamus teema kohta, sellest hoolimata oli enamikel see puudu.
aga ma siis järgmine kord räägin selle üle lihtsalt, mis siis ikka üle jääb.

eriarstindus on ikka lootusetu

ehk mis kasu on saatekirjast märkmega ‘kiire’, kui esimene võimalik vaba aeg on ikka.. mitme nädala pärast..

jajah. täna siis oli järjekordne arstikülastus, et mis mu seljast saanud on.
rääkisin ära, nagu asjad on: et valu enam väga ei ole, selg ei vaeva oluliselt, küll aga on probleem vasaku jala põlvest allpool. seal on mingi valulik koht, jalg on praktiliselt kogu aeg nö poolsurnud olekus (no selline tunne, kui nagu hakkab natuke ära surema või vahel ka selline valulik, kui surnud jäset äkitselt liigutama hakata), vahel tundub, et on paistes ja no nt laupäeval ringi liikudes pidin väga hoolega enne jala mahapanemist sättima, et õigesti läheks – sest ei kippunud hästi sõna kuulama hüppeliigesest ja altpoolt. siuke väga ebameeldiv kogemus. no aegajalt annab ikka selga ja puusa ka muidugi tunda. pipraplaaster on pidevalt peal, sooja koti peal laman enne magamajäämist (sest üldiselt niimoodi lamada ei ole kasulik), venitusharjutusi teen, tablette võtan. nüüd saan süste ka veel.
mis siis ikka, saatekiri neuroloogile. juures veel märge, et kohe on vaja.

ja hakkab pihta. registratuurist helistavad vastuvõtvale neuroloogile, kes teatab, et oh, selle hädaga ei ole üldse nii kiiret. nojah, tädi luges mu nädalatagust seljaasja, kus mu jalast ei olnud juttu (see häda oli siis ka, aga vähem kui praeguseks). siis helistati veel paari muusse kohta ja tulemus oli, et kui ma just Merimetsa vastuvõttu kohale lähen, siis ehk saab midagi. tore on. ma küll nagu olen haiguslehel, aga kuna see haigus eeldab pigem liikumist, siis käin tööl (+ muud kohustused ka), nii et vabandust, aga mul on esimene selline hetk, kui on aega passida vastuvõtus, alles kolmapäeval. jah, muidugi, tervis on tähtis jmsjms, aga vabandust, ma pean millestki elama ka nagu ju? ja neid rohtusid ostma (täiesti ettenägematu kulutus ja mis teha, mingeid varusid mul ei ole, nii et miinuses olen kenasti nendega) millegi eest. kodus passimine seda kahjuks ei võimalda.
tasulisse vastuvõttu saaks muidugi peaaegu kohe. noh, homme kindlasti. minu puhul pole see aga lahendus.
nii et siis ilmselt kolmapäeval võtan oma saatekirja ja marsingi Merimetsa. ja olen valmis selleks, et a) leitakse, et miks ma numbrit ei võta b) leitakse, et pole mul midagi nii erakorralist c) leitakse, et miks ma kohe ei tulnud d) … (kindlasti toimib mingi variant, mille peale ma ei tule lihtsalt).
eks kohapeal paistab.

ahjaa, mis meenutab, et mu teise eriarsti aeg on ka juba mõne nädala pärast. millal ma selle nüüd kinni paningi, oli see oktoober või november?…

poeg tegi ampsamist

mu laps vahib usinasti Meisterkokkade saadet, eks ma siis kõrval natuke räägin ka asju juurde – mida oskan. muuhulgas sai arutatud ka seda, et on asju, mida ta võiks ise ka teha juba. no selleks saigi ju see laste kokaraamat välja otsitud.
igatahes ta siis sirvis seda ja leidis, et alustuseks on lahe teha tikusuupisteid. mis seal ikka, natuke mõtlemist, et mis siis tiku otsa panna võiks, natuke assisteerimist ja oligi värske värvikas suupistetaldrik varsti hakkamas.
ma tean jah, et mõni tema vanuses teeb juba väga palju ja erinevaid toite, aga ma ise ka ei teinud. küll ta jõuab veel.

üldse, tänase ilmaga oleks tahtnud linnast välja. noh, park ajas asja ära 😛

valisin selle, kes end ei reklaaminud

valimistel on siis seekord ära ‘käidud’.
iseenesest on e-hääletamine mugav, aga teisalt olen ma siiski natuke paranoialine selle koha pealt. valimised peaksid olema anonüümsed, aga ma ei usu, et elektrooniliselt hääletades mitte kusagile ei jää jälge, kes kelle poolt valis. ei, mitte et mul midagi häbeneda või karta oleks, aga nii põhimõtteliselt.

tegelikult mõtlesin protseduuri sooritades hoopiski valimisreklaamidele. tänaval, telekas, internetis, postkastis. ausalt – milleks need? ma ei saa üldse aru nende mõttest.
nagu ma olen korduvalt öelnud, olen ma poliitika- ja majanduskauge inimene, aga ma võin ometi omi seisukohti omada. ja nendesamade valimisreklaamide peale on mul neid kohe mitu. oh, ega need ei ole väga originaalsed, aga mis siis ikka. ja kindlasti on üsna võhiklikud, tunnistan seda isegi.

üks asi on sisu. olgu – kusagil peab ju teada andma, mida keegi plaanib teha, aga kui meenutada kõike, mida lubatud on ja seda, mis tehtud on, siis ausalt, ma nagunii ei usu, et üle 10% lubatust kunagi teoks saab. seda enam, et lubatakse muudkui samu asju ja sisuliselt kõigi erakondade poolt (no erinevad nüansid, jah), aga mõnedki neist on praegu või on olnud võimul ja nende käes on olnud võimalus need asjad ära teha. miks siis ikkagi on hulk asju jäänud vaid valimistelt valimistele lohistatavateks lubadusteks? milleks neid sõnu loopida? ausalt – kes neid usub üldse?
teine on ikka see ka juba korduvalt väljaöeldud mõte, et kõik need lubadused eeldavad ju raha. kust aga see raha tuleb? kelle-mille arvelt ära võetakse? mis makse tõstetakse? isegi mu 9-aastane laps sai peale väikest jutuajamist aru, et raha ei tule lihtsalt trükikojast. tegelikult on ainus võimalus raha juurde saada ju majandust arendades ja eksporti suurendades. no minu labaste teadmiste juures igatahes küll. ettevõtete müümine välismaalastele on väga lühiajaline lahendus.

no ja siis reklaamid kui sellised. tänavatelt on ära korjatud, aga internetis-telekas on ikka. kui juba eelhääletamine käib, siis ei tohiks minu meelest neid enam mitte kusagil olla. ahjaa, postkastis ka mitte.
postkastist rääkides – milleks on vaja seda pahna trükkida ja postkastidesse panna? jah, ma saan aru, majanduslikust küljest annab reklaamide tootmine paljudele tööd ja raha – aga eks see raha nende tootmiseks tuleb mingis osas nendesamade töötajate taskust (ametlikult ilmselt muidugi mitte, aga ma olen kindel, et mingeid liine pidi osa ikkagi tuleb, vabandust mu selline suhtumine). samas toodab see palju prahti. mul läheb küll see kõik otse vanapaberikasti ja kuri olen ka, et milleks ma pean selle liigutuse tegema? siinkohal ütlen, et üks mu valiku kriteeriume oli seesama reklaamivärk – ma ikkagi fikseerisin ära, kelle vali-mind reklaamid postkasti tulid ja tõmbasin mõttes nende nimed oma valikust kohe maha.
ega tänaval olevad plakatid lähevad ka ju utiliseerimisse. samamoodi kohutav ressursside raiskamine.
ja no need telereklaamid. ma ei tea kohe, ma pole muidugi üldse mingi reklaamisõber. aga pidevalt nende korrutamine tekitab minus ka hoopis vastupidise refleksi soovitule ehk tekitavad lõpuks väga tugeva vastumeelsuse. ja üldse, mismoodi see Laariga lepingu sõlmimine siis käib ja mis selle lepingu sõnastus on?

hah, see mingi rohi, mis kenasti uimaseks teebm, on ka mõjuma hakanud, mõte jookseb juba umbe. nii et hetkel kõik. vähemalt sain paar oma mõtet ära öeldud.

halvaa-kohupiima-mustikatort

algselt ma mõtlesin, et ei tee mingit kooki üldse. et trühvlid on ja palju me siin jõuame siis süüa. poeg valis turult omale kaks kooki välja ka, mis me ära ostsime.
siis aga mõtlesin, et ma ju nagunii nii harva koogin, et peaks äkki ikka midagi tegema. eile, peale Meisterkokkade saadet otsisin pojale välja Salme Masso “Laste kokaraamatu” ning sirvisin seda hommikul ise ka. kui mulle jäi silma halvaa-kaerahelbekoogi retsepti, siis tundus mulle korraga, et see võiks olla hoopis hea põhi mingile koogile. mitteküpsetatavale koogile. kuna mu mõte oli enne ka liikunud sedapidi, et tahaks mustikate ja tarretisega torti-kooki, hakkas pilt kokku sobituma. mõeldud-tehtud.
kuigi tort tuli kolmekihiline, ei olnud mul mõtteski nö liputorti teha.
retsept on 24cm läbimõõduga koogivormi jaoks.

põhjaks:
200g võid
250g halvaad
150g küpsiseid
2dl kaerahelbeid
100g tuhksuhkrut
1/2tl soola

sulata või. haki halvaa ja pudista peeneks. purusta küpsised.
sega halvaa ja või, selle käigus saab halvaa veel peenemaks, tulemus on üsna ühtlane segu. lisa küpsised, kaerahelbed, tuhksuhkur ja sool. sega ühtlaseks massiks. vooderda koogivorm küpsetuspaberiga ja pressi segu ühtlaselt vormi põhja ja servadele. aseta külmkappi.

täidiseks:
300g kohupiima
100g hapukoort
75g tuhksuhkrut (sõltub ka kohupiima magususest ja maitsest)
poole sidruni mahl
15g želatiini
veidi vett

hõõru kohupiim ja hapukoor ühtlaseks massiks. lisa sidrunimahl ja suhkur, neid koguseid võib vastavalt maitsele muuta. tulemus ei tohiks jääda väga magus, muidu läheb kook läägeks.
toiduželatiin, nagu ikka, sega vähese külma veega, lase seista umbes 5 minutit ja seejärel kuumuta segades, kuni želatiin on lahustunud. lisa vähehaaval kohupiimamassile, seda pidevalt segades ning sega hästi korralikult läbi.
vala kohupiim koogipõhjale (see peaks olema veidi tahenenud selleks ajaks juba) ning aseta külmkappi tagasi.
enne katte tegemist lase vähemalt 2 tundi külmkapis seista.

katteks:
mustikaid (talvel külmutatud, suvel värskeid) nii palju, et kook kaetud on (150-200g ehk)
1,5dl vett
0,5-1dl mustikamahla
1,5dl tarretisesuhkrut (Dansukkeri oma oli mul)

külmutatud marjadega on see väga hea, marjad mõjuvad väga värsketena, kuna tordi jaoks ei sulatata neid üles ja külmkapis tarretise sees vaikselt sulades säilitavad nad kõik oma omadused.
lase vesi keema ja lisa segades tarretisesuhkur, sega sisse ka mustikamahl ning kuumuta (aga ära lase keema), kuni suhkur on lahustunud.
võta tort kapist ja kata mustikatega. vala lusikaga tarretisesegu marjadele, nii et kõik on korralikult kaetud. aseta taas külmkappi ja lse vähemalt tund veel seista.

sinepi-mee ahjulõhe

see retsept jäi mulle silma juba mõni aeg tagasi, aga mul nagu puudus mingi julgus seda proovida. lugesin küll kommentaare retsepti all, mis olid kiitvad – aga ikka tundus kahtlane. ma ikka aegajalt proovin punast kala teha natuke teistmoodi, kui mu nö firmaretsept on, aga enamasti ei rahulda tulemus mind. nt majoneesiga kaetult oli täielik läbikukkumine mu jaoks.
aga igatahes, üle tüki aja on meil kala kodus (teine filee soolatud ja nö jäägid supitegu ootamas) ning otsustasin ikkagi proovi teha.

1 lõhefilee (ma arvan, et see võis olla poole kilo kandis)
2spl vene või dijoni sinepit (kindlasti ilma kuhjata ja pigem veidi vähem kui rohkem)
3spl mett
2tl muscovado suhkrut
soola, pipart

pane ahi sooja ca 200 kraadi juurde. sega sinep, mesi ja suhkur omavahel korralikult. algses retseptis oli ainult suhkur, aga keegi soovitas ka meega proovida. siiski lisasin natuke suhkrut, kuna muscovadol on üsna omapärane karamelline maitse ja arvasin, et ehk oleks seda veidi vaja. soovi korral võib mee-suhkru vahekorda muuta muidugi või tehagi ainult suhkruga.
aseta kala ahjuvormi, soovitan eelnevalt see fooliumiga vooderdada, siis saab seda hiljem natuke kalale peale tõmmata. maitsesta vähese soola ja pipraga ning kalla üle sinepi-meeseguga.
aseta ahju ja küpseta umbes 12-15 minutit (sõltub filee suurusest muidugi).
serveerimisel kasuta tekkinud vedelikku soustiks.

poeg väitis, et see on parim lõhe, mida ta saanud on – ja ta on seda saanud ikka mitmes kohas ja mitmel moel.