Autor: PilleRiin

novembrikuus on ju väike nukrus ometi lubatud, raamatulugemise ja tatrapudru vahele? need udused kauged igatsused, pehme enesehaletsus, vaikne kaugenemine, mineviku kajad. soojem ja haaravam kui tekk mu ümber.

täna oli juttu väljakutsetest ja arengutest tööl. jään selle juurde, et kui elus on piisavalt muid väljakutseid, siis äkki tööl saabki olla labaselt ja lihtsalt lojaalne, mandumata seejuures. hinnatagu siis seda või mitte.
ainult minu isiklikud väljakutsed ei ole hetkel kõige meeldivamat laadi. kuid, teadagi, tuul pöördub ja nii ka see olukord.

peale seda, kui eile hommikul oli temperatuud toas umbes 18 peal (ma tean jah, peaks olema normaalne toatemperatuur, aga ma umbes jäätun selle juures) ja ma hommikupooliku veetsin nii kahe tekki sisse mässunult, hakkas süsteem korraga viisakalt tööle ja oooooo, lõpuks on normaalselt soe toas.

aga sellest hoolimata käskis arst mul veel kodus püsida ja ravida. sest mis teha, isegi kui mu hääl on juba normaalne, on mul mingi asi kõvasti kusagil ninajuure juures kinni. et see raskus on kolmanda silma kohalt liikunud allapoole, alludes gravitatsioonile vist. ning peamine ravi lisaks antibiotsile on hull nina loputamine. tuleks siis välja ka midagi, oleks äkki kergem..

täna arstil käies ei tulnud ma miskipärast turult läbi. asdasdasda, ma ütlen. nüüd vist pean ikka homme ka välja asja tegema.. või kombineerin ikka kuidgi ära? sest piima järgi võib ju lapse ka saata..

kolmas päev antibiotside peal ja miskipärast meenus kevadine Tramadol, sellest hetkest, kui hakkasid selle kõrvalmõjud ilmnema. sest mul on uimane ja ebamääraselt paha tunne kõhus. ning mul ei ole aimugi, kas see on hommikusest liigrasvasest (aga sellevõrra heast) söögist või on see ravimist. ilmselget hiljemalt homme selgub.
mul on siiani liigagi hästi meeles see kena laupäeva kevadel, kui võtsin lõunal tableti ja terve pärastlõuna ja õhtu möödus kusagil ebamäärasest uimasuses ja noh, mitte ainult. ja kui ma ei julgenud korralikult magama jääda, sest ma ei teadnud, kuidas ma tunnen end viie minuti pärast.
seekord ju ei ole nii?

hommikul ärgates olid kõik radikad ja toad külmad. ma ei tea, mis error selle katlavahetusega siin oli, igatahes peale seda on kogu aeg jahe. ja see ei ole subjektiivne, kraadiklaas kinnitab seda. ravi siis end niimoodi siin.

ja siis püüa selle kõige juures vaimselt end kuidagi upitada. augus olla on nõme, aga sealt väljaronimiseks ei ole lihtsalt ressursse. kõik, mis on, kulub enda soojendamisele ja elushoidmisele.
õnneks ei ole see nagu mingi lõppsügav auk, vaid selline, kust on välja näha.

ma olen ometi kogu aeg teadnud, et november ongi see kõige-kõige hallim kuu üleüldse. sest puud, mis veel oktoobris on kirjud, on selleks ajaks raagus ja lund tavaliselt (no nagu sel aastalgi) veel ei ole. ning päevad lühenevad kuidagi eriti kiiresti. detsembris ka, aga siis on kuidagi teistmoodi, ilmselt harjunud juba.
ning peale seda hakkavad päevad pikenema, on lund ja enam ei ole lihtsalt nii pidevalt neetult hall.

nüüd oleks hea võimalus veeta päev igasuguseid kogunenud filme vaadates, ainult et – suur osa neist on selles arvutis, mida siin enam ei ole. mingil kummalisel põhjusel ei ole neid plaatidel ka. õnneks on mul veel mõni kunagi ammu (enne oppi?) laenatud plaat, mis on vaatamata. need tuleks tagastada ka.
sest mida muud on mul siin üksi keset laupäeva ikka teha?
Jah, alati võib lugeda Tennesse Williamsi näidendeid. aga ma kardan, et hetkel oleks see overkill.