eile käisin üle mingi umbes kahe ja poole aasta uuesti joogas. no algajates, sest ma ei ole kunagi kaugemale jõudnudki. käin selle mõnenädalase algajate värgi läbi ja mõtlen siis, mis ja kas edasi. et kuidas mu selg reageerib ja kuidas kasu tundub olevat. harjutusi ei tee muidugi nii, et seljal valus, aga mõned mõjud võivad ju hiljem ilmneda.
aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis pingetest. kes joogas on käinud, see teab seda nö kolmanda silma lõdvestamist küll: tavaliselt on kusagil otsaesise taga pea sees üks punkt, mis on enamasti pinges, aga me oleme selle pingega igapäevaselt harjunud ja ei pane tähele. kui nüüd rahulikult hingates keskenduda sellele piirkonnale, siis on need pinged üsna lihtsalt leitavad ja ka vabaks lastavad. no ongi nii, et lihtsalt nagu lõdvestad ja lased sellel pingel minna. igatahes see toimib täiesti igapäevaselt ka, kui sellele mõelda.
novot, aga ma pole seda ammu teinud ja mäletan, et kui eelmine kord joogas käisin, siis läks ikka iga kord mingi hulk aega, et see koht vabastada.
nojah, aga eile juhtus see, et ma jäin hätta. ehk ma ei leinud sealt olulisi pingeid. üks pisike asi nagu oli, ja see oli kõik. silmatagused olid ka ‘puhtad’.
ja see oli ikka täitsa üllatav. sest kuigi ma muidu tunnen ise ka, et sisemine olemine on rahulikum (väliselt on rabamist maa ja ilm), oli siiski kummaline teada, et mu päevades on hetki, mil ei olegi kogunenud pingeid. ehk siis ilmselgelt ongi midagi positiivsemaks muutunud 🙂
õhtul oli Linnateatris Virginia Woolf. aga sellest kirjutan ma ühel teisel homsel. sest see ei sobitu siia kuidagi.
