pingevabadus

eile käisin üle mingi umbes kahe ja poole aasta uuesti joogas. no algajates, sest ma ei ole kunagi kaugemale jõudnudki. käin selle mõnenädalase algajate värgi läbi ja mõtlen siis, mis ja kas edasi. et kuidas mu selg reageerib ja kuidas kasu tundub olevat. harjutusi ei tee muidugi nii, et seljal valus, aga mõned mõjud võivad ju hiljem ilmneda.

aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis pingetest. kes joogas on käinud, see teab seda nö kolmanda silma lõdvestamist küll: tavaliselt on kusagil otsaesise taga pea sees üks punkt, mis on enamasti pinges, aga me oleme selle pingega igapäevaselt harjunud ja ei pane tähele. kui nüüd rahulikult hingates keskenduda sellele piirkonnale, siis on need pinged üsna lihtsalt leitavad ja ka vabaks lastavad. no ongi nii, et lihtsalt nagu lõdvestad ja lased sellel pingel minna. igatahes see toimib täiesti igapäevaselt ka, kui sellele mõelda.
novot, aga ma pole seda ammu teinud ja mäletan, et kui eelmine kord joogas käisin, siis läks ikka iga kord mingi hulk aega, et see koht vabastada.
nojah, aga eile juhtus see, et ma jäin hätta. ehk ma ei leinud sealt olulisi pingeid. üks pisike asi nagu oli, ja see oli kõik. silmatagused olid ka ‘puhtad’.
ja see oli ikka täitsa üllatav. sest kuigi ma muidu tunnen ise ka, et sisemine olemine on rahulikum (väliselt on rabamist maa ja ilm), oli siiski kummaline teada, et mu päevades on hetki, mil ei olegi kogunenud pingeid. ehk siis ilmselgelt ongi midagi positiivsemaks muutunud 🙂

õhtul oli Linnateatris Virginia Woolf. aga sellest kirjutan ma ühel teisel homsel. sest see ei sobitu siia kuidagi.

süda õige koha peal

üritan end kätte võtta ja olla asjalik. juba lausa võtsin telefoni kätte, et mõni asi liikuma saada, aga hetkel veel siiski ei saanud.
sest kui ma jään niimoodi istuma ja mittemidagi tegema, siis ei viitsigi varsti liigutada. ma tean seda liiga hästi.

poiss käis eile noortekas ja muidugi mängisid nad muuhulgas õues lumesõda. selle käigus kadusid ühel klassivennal aga võtmed. minu poisi suureks üllatuseks läksid teised minema, kui nad võtmeid otsima hakkasid, nii et lõpuks olidki seal see poiss, kes võtmed kaotas, minu poiss ja ka üks noortekeskuse töötaja. kusjuures võtmeid nad selle lume seest ei leidnudki ja poisi ema olla väga kuri olnud. minu oma laenas emale helistamiseks veel telefoni (‘ma valisin ise numbri ja see oli pikk number, nagu sa ütlesid, et peab olema’).
igatahes jah, oli lapsel kaks imestamisobjekti: sõbrad, kes ära kadusid, kui nö lõbu läbi sai; ning ema, kes oli niigi õnnetu lapse peale võtmete kaotamise pärast karjunud. esimese kohta leidis ta lihtsalt, et miks teised ei võinuks ka appi jääda otsima; teise kohta ta sai aru, et emale ei meeldi jah, kui laps midagi ära kaotab, aga et miks peab selle pärast nii kuri olema?
muidugi oli ta mul koju jõudes läbimärg ja üsna hilja tuli ka – aga mina ei hakanud teemat üles tõstma üldse, sest noh, õppida väga ei olnud ja riided kuivavad ära ja lõpuks tegustses ta oma parima südametunnistuse järgi.

muuhulgas rääkis ta veel, et selle poisi ema teenib päris vähe ja nad elavad üsna vaeselt. somehow on mul töökohta kuuldes siiski tunne, et ma ei teeni just rohkem. kus on vaesuse kriteerium laste jaoks? sest poeg vist ei taju, et ega meiegi rikkalt ei ela. aga midagi muud peab olema, sest mulle tunduv, et see vaesuse tajumine ei sõltu puhtalt sissetulekutest.

aga ma ei lähe selle teemaga edasi, sest ma lihtsalt väldin rahale mõtlemist. ma ei taha seda hullu lootusetusetundelist stressi, mis võiks vaesuse lahkamisel tekkida, pigem püüan päevhaaval vaikselt toime tulla.

ahjaa, muuhulgas on mu laps juba mitu korda ‘Stiilipäeviku’ reklaami peale mulle naeratades öelnud, et ma peaksin sinna minema. peaks teda pinnima, et miks ikka – sest ma nüüd päris stiilitu ei ole ometi, samuti pole mul mingit kihku lasta Saagimit oma riidekappi tuulama.

ärge tapke lund

ma ei satu tihti varahommikul linna. või mis vara see tänanegi oli, pole kella kaheksa ajal üldse väga vara. lihtsalt minu jaoks varem, kui tavaliselt.

teed olid puhtad, natuke pudises lund juurde, ilus-ilus ja täitsa mittekülm. ja kui osa sõiduteid välja arvata, siis ka saabaste jaoks meeldivalt mittemärg. kuni.. avastasin, et osade uste ees on täiesti märjad laigud. sulatatud. ilmselgelt see jäle sool (tohib seda kasutada või?) või midagi muud sarnast. kusjuures jääd ma ei täheldanud kusagil (st kus ei olnud märg). et nagu miks siis? et oleks ukseesine puhas? aga miks siis seda lahtisulatatud jälkust peale sulamsit ära ei eemaldata? ma olen terve selle pagana siiani kestnud novembri jooksul täiega tüdinenud sellest, et kogu see aeg on saapad märjad (või enamvähem nii) ja lõpuks ometi oli rõõm, et nüüd on saapad vaid lumised (lumi sulab ka, aga see on hooooooooopis teistmoodi ju!) – aga ei, mingid tüübid leiavad, et nende ärile (enamasti olid need märjad laigud ikka mingi äri või ettevõtte ukse ees) on jubedalt kasuks, kui nende juurde saamiseks tuleb läbi märja sopa sumbata.
unustage ära, teate. pole mõtet talve (ja inimeste jalanõusid) rikkuda. mina olen just see potentsiaalne klient, kes ei taha läbi märja löga kuskile jõuda ja seega väldin neid kohti, olgu neil pealegi head kavatsused.

lumevalgustatud

lumi-lumi-lumi!
ma olen täiega rahul, sest lõpuks ometi on väljas see, mida saab talveks nimetada. ja kuigi on oht, et see mõne päeva pärast sulab, on vähemalt praegu hea. hoobilt on mingit energiat juures.

eile oli vahva hispaania-õhtu. seekordne sofasurfar oli nimelt hispaaniast ja lahkelt nõus hispaania tortillat ja pan tumacat (umbes nagu singikattega bruchetta – ja ma ei pea bruchetta all silmas suvalist kattega saia-leiba, nagu paljud eesti toidukohad viimasel ajal) tegema. paar surfajat sai veel kutsutud ja oli vahva väike rahvusvaheline seltskond. söögi vahele improviseerisime muusikat ka.

täna käisime mingis kohalikus suvalises kohvikus, mina ja poeg. mingi vene pere pidas seal parajasti vist väikest pidu, muuhulgas olid seltskonnas ka kolm last, neist pisem selline natuke üle aastane preili. ning muidugi oli tal igav ning traageldas seal ringi, nihutas toole ning väga ei hoolinud (ilmselt) vanaema keelamisest. minu poiss vaatas seda ja tõdes, et ta mõistab nüüd küll, miks väikeseid lapsi väga peenetesse kohtadesse sööma ei võeta. ühtlasi uuris, et kuidas temaga see asi oli. ütlesin, nagu oli: et me ei käinud jah kuskil peenetes kohtades (ei käi nüüdki), aga üldiselt ta väga ringi ei ole mööbeldanud. muidugi, ma oma mälu järgi sellises vanuses veel ei käinud kohvikute temaga; hiljem oli ta juba suurem ja siis oli natuke lihtsam. ka pole ma lapsega olnud söögikohas kauem, kui vaja. ja üldse on mul kohati selline mõistlik ja iseenesest vaikne lapsuke, kes ei kipu suvaliselt ringi sibelema.

kaltsukast leidis poiss omale parajad suusasaapad, aga me ei julgenud osta, sest samas oli müügil ainult kaks paari suuski täiesti teistsuguste klambritega ja mul pole aimugi, kas sellele saapale leiaks midagi.

kultuurne algus

aasta algas kultuuriliselt. esmaspäev oli kahe kino päev. lõunal käisime lapse soovil ‘Väike nõid Lilli’ teist osa vaatamas (‘aga emme, ükski sõber ei taha tulla seda vaatama’.. et on tibikas või?) ja õhtul käisin Sõpruses ‘Päris koopiat’ kaemas.
no Lilli oli selline kena lastekas, sobib hästi ka neile, kes veel koolis ei käi, sest ükski selline kole koht ei olnud liiga kole. poisile ka meeldis täitsa.
‘Päris koopia’ – ma ei teagi, selline kummaline film, kus on nagu algus, aga ei ole lõppu. filmi käigus selgub muidugi, et see algus ei ole ka mingi algus. kummaline oli see, et rahvas naeris mingite kohtade peale, kus mu meelest ei olnudki midagi naerda. aga võib-olla olen mina ise mingi tuhm. ning jah, mulle on hakanud meeldima filmid, kus ei ole mingit hullu mürglit kogu aeg; seal oli veel kaunis keskkond ka – aga kuidagi venis. lausa mitu korda vaatasin kella.

eile tööl lugesin mingi naisteka horoskoobist välja, et lõvid, kes sel aastal oma suhtesse ei panusta, võivadki üksinda jääda – ja leidsin, et oo, minu võimalus. ehk et ma ei tohi mingite meessuhete liinil pingutada, muidu võib veel tont teab mida juhtuda.

2011-2012

head uut aastat!

aastalõpupostitus jäi tegemata. eile kulus peamine energia lapse toa korrastamisele. suvel läks kuidagi käest ära ja seejärel oli jõuetuse tunne, et no ei käigi jõud üle. aga nüüd sai ostetud natuke plastikkorve, ja siis veel natuke, hulk träni ära visatud, õige natuke seal suhteliselt ogara kujuga toas asju ümber tõstetud ja tulemus on täiesti üllatav. et tasus see mitu tundi sebimist ära küll. laps oli väsinud, mina väsinud.. oeh.
aga vähemalt ei mõtle ma nüüd mõnda aega sinna tuppa erimööbli tellimisele.

ah ülevaade 2011 aastast?
kirju oli.
aga hea.
aasta algus oli keeruline, sassis ja hirmutav. kevadel oli mu elu esimene tõsisem operatsioon. suvine reis Legolandi (millest ma pole siiani pikemalt kirjutanud) ja vahvad päevad Lätis. sügisel poja saksofoniõpe. talvine lumeootus, mis napilt enne aastalõppu ka natuke vilja kandis.
halb on see, et sisemine motiveeritus on langenud. sest ma näen, et ei ole erilist vahet, mida ma teen, ots otsaga kokku tulla on aina raskem. ma ei hakka seda teemat pikemalt lahkama, aga selguse mõttes kordan veel lihtsalt – mul võib olla häid mõtteid ja ideid, aga kui neid ei rakendata (antaks siis kena selgitus, miks, oleks ehk arusaadav), siis ei ole ju muutusi ka loota. ja pikapeale enam ei vaevugi oma mõtteid välja ütlema.
siiski, jään selle juurde, et üldiselt oli posiitivsete muutuste aasta 🙂

uus aasta peaks tulema juusturohke, sest uusaastaööl oli laual peamiselt juustu 😛

ning üsna aastalõppu mahtus üks armas pakike Saaremaalt, sooja mõnusa käsitööga. ma ei saa jätta seda ju demomata 🙂

peaaegu parim kingitus aastal 2011 🙂

hoolitsev laps

oh neid lapsi küll..

kui poeg jõululaupäeva hommikul kuuse alla vaatas, tuli ta mulle kurtma, et väga ebaaus – temal on kolm pakki ja minul ainult üks. arvas, et äkki saab peale avamist ühe oma kingi mulle anda, et mul ka ikka rohkem kinke oleks. no ei saanud, väga talle suunatud kingid olid. nii et uuris siis mult, ega ma ometi väga kurb selle üle ei ole. ma ei olnud.

peale vanaema juures kinkide kättesaatmist saadab mulle smsi, et ta sai uue elektrilise hambaharja, aga sellel on ainult üks ots (st see hari). kirjutan vastu, et väga vahva ju ja ühest otsikust piisab ju talle. mispeale ta kirjutab vastu, et ‘sulle ei piisa ju’. helistame siis ka peale seda ja lapsel on tõsine mure, et kuidas me nüüd saame (vana elektrihari oli vahetatavate otsikutega, nii et sai juurde osta). ma küll lohutan, et ma saan tavalise harjaga ka. lõpuks siis lepime kokku, et kui koju tuleb, vaatan täpselt üle, ehk on selline, millele saab ka otsikuid juurde osta.

täna helistab vanaema juurest, et mulle öelda, et tädi ostis talle lastešampuse uusaastaööks ära. et ma ei peaks sellele enam mõtlema ja muretsema. ja et ta unustas seda juba siis öelda, kui me hambaharjast rääkisime. kuigi ma ei saa öelda, et ma oleksin selle pärast muretsenud, on see siiski nii armas.

samas on tunne, et kas see laps ei ole veel liiga noor, et selliste asjade peale mõelda ja omale nö vastustust võtta? aga ilmselt siis ei ole, kui ta seda teeb.

piparkoogi-šokolaadikook

nojah. ostsin siin piparkoogimaitseainet (lihtsalt mugavuse pärast, eksole, ei hakka ise segama ja katsetama, et kas nüüd on hea ja mida veel juurde), aga ilmselgelt ma rohkem tainast ei tee, ei ole mõtet ju seda lihtsalt söömiseks teha. ja piparkooke pole ka mõtet juurde teha, saaks nendestki jagu..
ning lisaks oli eile ees üks külaskäik, kuhu tundus ka viisakas olevat midagi kaasa võtta. selline plaadikoogi moodi asi on suht lollikindel.
täpi i-le pani RSS, kus just sobival hetkel jäi silma šokolaadi-piparkoogiribade retsept. natuke arvutamist (no kust ma tean, milline on tema 8-tolline plaat, neid on ju palju erinevaid), kohendamist ja asendamist ning sain oma versiooni edukalt valmis. see on siis suure elektriahjuplaadi jagu nüüd 🙂
enamik mõõte on mahuühikutes, sest minu meelest on mahu järgi kõige lihtsam mõõta.

100-150 ml kakaopulbrit + 2spl plaadile
600 ml nisujahu
20-30 g piparkoogimaitseainet
1,5 tl söögisoodat
200 g sulavõid + veidi määrimiseks
350 ml fariinsuhkrut
150 ml suhkrusiirupit või vedelat mett
3 muna
200 g hapukoort
100-150 g jämedalt tükeldatud (kondiitri)šokolaadi
(peotäis marju või kuivatatud tükeldatud puuvilju)
tuhksuhkrut

vooderda suur ahjuplaat korralikult küpsetuspaberiga, määri paber võiga ja raputa peale natuke kakaod. pane ahi soojenema 180 kraadi peale.
sega omavahel kakaopulber, nisujahu, maitseaine ja söögisooda. kui paned rohkem kakaod ja maitseainet, siis tuleb nö vängem kook, millest saab lõigata pisemaid tükke (ehk arvuliselt rohkem). kui paned vähem, tuleb pehmema maitsega – nii et saab veidi mängida. kui paned vähem kakaod, pane veidi rohkem jahu.
suuremas kausis sega sulavõi (sulata natuke varem, et jõuaks pisut jahtuda), fariinsuhkur, siirup või mesi, munad ja hapukoor. ära mikserda, sega lihtsalt puulusikaga kokku, kuni on enam-vähem ühtlane.
kalla vedelikule juurde kuivained ja sega samamoodi lihtsalt puulusikaga segamini. lisa maitse järgi šokolaad (mina kasutan tumedat, päris piimakas ilmselt ei sobi ka) ja sega kergelt. esimest tükki süües tuli pähe, et natuke hapukaid puuvilju-marju seal koogi sees oleks päris hea, ilmselt nt aprikoositükid või ka jõhvikad oleksid väga mõnusad.
vala taigen ahjuplaadile, aha lusikaga laiali ja tasanda pealt natuke. torka ahju ja küpseta umbes 30-35 minutit. proovi tikuga – kui puutikk tuleb koogist puhtana välja, on kook valmis.
lase koogil veidi jahtuda, eemalda plaadilt ning puista peale tuhksuhkrut.

õhtu

ei midagi üllatavat. isegi, kui ei plaani jõuluks midagi ega aastavahetuseks midagi, kuhjuvad ikka mingid tegevused. ehk ma lõpetasin umbes nüüd ja mulle avaneb vaade lakke.

euro hinda ei tõsta, ligi aasta hiljem

eelmise aasta lõpus kirjutasin hinnatõusust, just kampaania ‘euro hinda ei tõsta’ taustal.
enam ei viitsi sellest enam isegi kirjutada. seda enam, et halvad ajad ei ole mitte ainult meil. aga no minu rahakotti mõjutab meil toimuv siiski kõige rohkem. lühidalt – kui aasta tagasi oli raske, siis nüüd on nii raske, et ma üldiselt väldingi sellele mõtlemist lihtsalt ja rühin, hambad ristis, väljapoole malbelt hakkamasaavat nägu tehes, edasi. on muidugi helgemaid hetki (rahalises mõttes), aga üldine seis on nagu on.
ning tore on ju kuulda jõulupeol kolmandate inimeste käest, et tööl mind väga hinnatakse – kui aga ma pean selle juures elama neli? aastat samast palgast (ja tol ajal oli mul projekte lisaks, eksole), siis tahaks küll öelda, et see moraalne hindamine mind ei motiveeri enam ammu. tahaks lihtsalt ära elada.