täna tundsin jälle kord, nagu ikka aegajalt, et ma ei oska oma lapsele ema olla. et ma ei ole teda väärt. et ma eeldan rohkem, kui mu niigi tubli laps on ja teeb. sest oma vanuse kohta on ta väga mõnus ja asjalik ometi ja ei peagi kõike perfektselt tegema. või nii, nagu mina arvan, et võiks.
ja muidugi on tema siis õnnetu, et ta ei vasta mu ootustele. ja siis on minul jälle jube valus, kui ma seda tajun.
aga ma ei oska ikka alati näha seda piiri, millest ma ikka ja jälle üle astun ja ootan rohkem, kui peaksin.
paistab, et Evkal on ka, mille üle mõelda..
