ma ei suuda vist järgneva paari kuu jooksul kirjutada suurt midagi, kui ikka seda, et loen päevi, tunde, minuteid.
sest ma ei näe midagi muud tulemas, eriti.
hommikul oli vaja linna peal olles üks info kätte saada. üsna lihtne. helistasin esimesel pähetulnud infotelefonil (ma ei suutnud välja mõelda, kes tuttavatest oleks päikselisel kevadhommikul arvuti ligi) ning kuulasin, kuidas mulle loeti ette hind (mi ei ole üldse odav; aga kuna ma ei tea neid infotelefone, siis valisin tõesti suvalise numbri). seejärel tuli liinile tädi, kellelt küsisin oma küsimuse. no sellise, millele saaks internetist loetud sekundite jooksul vastuse. tädi klõbistas natuke ja siis teatas, et selle asutusega neil lepingut ei ole.
no aitäh. see, et ma helistan, toob neile minuti pealt kahekohalise summa, aga nad põhimõtteliselt ei lähe niisama netti otsima? kuna lepingut pole?
ma ei kulutanud oma raha, et tädiga seda poliitikat natuke arutada. võtsin jalad selga ja sain vastuse oma küsimusele.
meenutab seda, kui ma kunagi helistasin mingil numbril, mis pidi olema nagu Tallinna Autobussijaama info, aga mis osutus samaks kohaks, nagu bussireisid.ee – ehk ma tahtsin just infot nende busside kohta, mida bussireiside süsteemis pole ja ma ei ole kindel, kas ma olen ise suutnud kõik leida. et nagu bussijaama info, eksole, mis võiks loogiliselt teada kõiki neilt väljuvaid-sisenevaid busse. aga ei!
kellele sellised mõttetud infotelefonid?
ega ma nüüd jälle tükk aega ei proovi, vaid usaldan end ja püüan ikka mõne arvuti ligi oleva tuttava leida.
mitte et alles ükspäev ei oleks tööle helistand mingi analoogse infoliini tädike, kes püüdis kaela määrida, et me peaksime nende baasiga liituma. kuna aga meie töö käibki läbi neti ja nö inimesi tänavalt me ei teeninda, siis on see väga mõttetu.