näonahk kisub ja kipitab. nagu alati, kui:
– on eriti nõme (tuuline, niiske, jahe) ilm;
– ma olen väsinud ja/või ületöötanud/õppinud/sebinud;
– mul on stress.
ja tööl pole midagi ka, mis aitaks. hästi ebameeldiv on olla.
tahan koju!
kuigi see tänane ilm teeb siis asja veel hullemaks.
tänase Kroonika juhtkiri oli muide sellest, kuidas loomulik ilu on jama või seda õieti polegi ja naine peab olema mukitud-sätitud.
ausalt, see kirjutaja võib sedasi ju tunda ja ilmselt on tema ringkonnas mehed, kes meigita tibisid peavad krokodillideks. oma halvimat mõtet ei taha ma välja öeldagi, tuletage ise.
aga ma arvan lihtsalt, et ta on liiga noor, et osata end vaadata sellisena, nagu ta on. ilma mukkimata ja sättimata. ja ilmselt ei saa sellest ka aru, et meestele meeldimise pärast pole ju ka mõtet pingutada. eriti just nende, kes nagunii vahivad seda, kes on sinust paremini mukitud-sätitud. või midagi sellist.
või olen ma lihtsalt õel ja kade vanem naisterahvas oma kipitava näonahaga, mis teeb veel õelamaks.