ilu ja asjad

näonahk kisub ja kipitab. nagu alati, kui:
– on eriti nõme (tuuline, niiske, jahe) ilm;
– ma olen väsinud ja/või ületöötanud/õppinud/sebinud;
– mul on stress.
ja tööl pole midagi ka, mis aitaks. hästi ebameeldiv on olla.
tahan koju!
kuigi see tänane ilm teeb siis asja veel hullemaks.
tänase Kroonika juhtkiri oli muide sellest, kuidas loomulik ilu on jama või seda õieti polegi ja naine peab olema mukitud-sätitud.
ausalt, see kirjutaja võib sedasi ju tunda ja ilmselt on tema ringkonnas mehed, kes meigita tibisid peavad krokodillideks. oma halvimat mõtet ei taha ma välja öeldagi, tuletage ise.
aga ma arvan lihtsalt, et ta on liiga noor, et osata end vaadata sellisena, nagu ta on. ilma mukkimata ja sättimata. ja ilmselt ei saa sellest ka aru, et meestele meeldimise pärast pole ju ka mõtet pingutada. eriti just nende, kes nagunii vahivad seda, kes on sinust paremini mukitud-sätitud. või midagi sellist.
või olen ma lihtsalt õel ja kade vanem naisterahvas oma kipitava näonahaga, mis teeb veel õelamaks.

hall teisipäev

hall on olla.
ma ei leia lapse jõululuuletuste raamatukest. oli selline õhuke ja kuni ühe koristamiseni teadsin ma täpselt, kus see on. siis aga koristasin ära ja nüüd ei suuda leida. igal juhul lapse raamatute juures ei ole. niisiis on kogu raamaturiiul vaja läbi otsida ja kui seal ei ole, siis veel hulk segaseid riiuleid.
koristamine ei ole alati abiks.
kinkide kohalt on ka pea täitsa tühi. jaa, ma tean, ei pea olema midagi suurt ja erilist – aga ma ei suuda väikest ja hingeminevat ka välja mõelda.
eile õhtul sai veidi pilte tehtud. selliseid, mitte(pool)kohustuslikke (nagu näha, ei ole ma oma fotovarustust nurka visanud). ega midagi head just ei tulnud, aga mõni huvitav vähemalt 😉