Kastanite õied on maha pudisemas.
Aasta ilusaim aeg saab läbi. Lõhnavad ööd, milledes puudub pimedus. Kastanite õieküünlad peade kohal, jasmiinide ja toomingate maguslääge uimastav aroom nartsisside ja maikellukestega võitlemas, uudishimulikud võililled ööseks oma nupud koomale tõmmanud. Ööd, mil ei tohiks olla aega magamiseks; pikad õhtud, mis on käsikäes jalutamiseks loodud. Sellisest ööst mäletad oma esimest suudlust, esimesi arglikke käepigistamisi. Lõpuõhtuid ja noid jalutuskäike kinost koju, mil ükski maa ei olnud liiga pikk, üksi vihm ei olnud liiga külm “Koit saabub taevasse loojangu kannul, veel enne kui kustuda jõuabki see” on kirjutanud Runnel. Neid öid on veel kuu jagu, aga kastanid pudisevad. Sirelitest möödudes saad veel otsida õnneõisi, võililleebemeid puhuda tuulde. Toomingate asemel tunned üleeile niidetud muru kirbet lõhna. Kibuvitsad veel ei õitse. Rambe kesksuvi, alati liige kiirelt asendamas kevade värskust.