täna öösel oli palju ja segaseid unenägusid. äratus oli ka täpselt poole pealt. tolles unenäos käis mingi asja organiseerimine, mingi kamm oli mingite särkidega (et kellele milline; aga milleks üldse, seda ma ei mäleta), minu meelest läks asi nõmedaks kätte ära ja ma otsustasin sellest pundist nö välja astuda. ärkamise momendil paiskasin ühele heledas ppükskostüümis tütarlapsele tõde näkku 😛
mõned tunnid enne – aga see võis olla ka kõigest mõned sekundid ju, aeg unenägudes polegi lineaarne – nägin igatahes mingit võidusõiduasja, mingi karm action käis. mu Räpina pinginaaber igatahes sõitis millegagi, mis meenutas külgkorviga mootorratast, aga ei olnud seda mitte. sest külgkorvis olev tütarlaps (kes oli ka mu tuttav, aga vot hetkel ei löö ette, kes; samas võis see olla unenäoline tuttav ainult) oli nagu mingi toru sees pikali, pea eespool. bhh. ja siis oli seal veel mingi F1 mees, näo järgi meentuas kõige rohkem Alonsot, aga mingi teise nimega (kusjuures F1 sarjas ei ole ühtegi nime, mis meenutaks mu uneäonime) ja igatahes oli hästi kuulus, aga minu meelest ta nagu pigem koperdas jalus. vormeli mootor ütles üles või midagi (noh, nagu ikka eksole 😉
aga see on ikkagi kummaline, et isegi kui kell ajab poole une pealt üles, siis järgmisel hetkel on see uni ikkagi meelest läinud, jääb ainult kella helisemise hetkel olnud pilt. ja unes on kõik alati reaalne, nagu päris, isegi kui on absurdne. sa tunned inimesi, keda sa tegelikult ei tunne, su unes on koos inimesed, kes iial seal ei saaks olla – ja kui midagi väga ei meeldi, saad end sealt välja lülitada.
voodist välja ronides on päris tore, kui keegi vähemalt virutaalseltki sulle kohvi pakub 🙂 (sest muidu pean ma ju iga jumala päev ise seda tegema, kohvi siis, mitte pakkuma)