eile magasin jälle ilusad pilved maha. vaade oli vale ja aega ega võimalust polnud kuskile minna kiiresti.
ma ei tee ju niimoodi iialgi midagi geniaalset!
umbes kolmas päev elan nagu udu sees. lõpmatuseni rohelist teed ka juua ei julge, sest see kuuldavasti alandab vererõhku, mis mul niigi ülemäära kõrge pole.
täna mänguasjapoe juures nägin ühte tuttavat. vist. sest ma olin küll 100% kindel ja naeratasin talle vastu ja hakkasin tere ütlema, aga tema vaatas minust lihtsalt läbi. või olen ma paari aastaga niivõrd muutunud?
ma nägin eile korraga 3 seelikut, mis mulle meeldisid ja ei suuda nüüd valida. sest korraga 3 seelikut osta oleks ju liiga edev!
tegelikult tahaksin ma kusagil lebada … ei, lösutada, juua mõnusat piimakohvi ja süüa mingit head salatit, taustaks vaikne chillout ning mitte kuhugi kiirustada..