hommikus oli udu. miskipärast meenus eelmisest aastast üks linnasõit, paksus udus.
ja siis hoopis üks teine, mõni päev hilisem linnasõit, ilma mingi uduta.
ja üks raju päevane äike.
endiselt katked siit ja sealt.
‘sa oled ise liiga hea. elad välja, aga oled hea. nad lihtsalt ei oska seda hinnata, kuivõrd neil sinuga vedanud on.’
‘sul on hea sõna teistele, aga iseennast unustad ära selle juures?’
‘ma tean, mida nii sulle kui mulle vaja oleks, et edasi liikuda..’
samm-sammuhaaval liigun. kusagile.
