kristalliseerunud olek on küll kuidagi. ühelt poolt väga ergas, teisalt tardunud.
ma endiselt püüan mitte pingutada, aga just, kui midagi teha, siis kogu hingega.
ideed ja mõtted, erinevad võimalused neid lahendada. minu hing on taga. õige natuke tähelepanu ning abi ja ma saan hakkama. aga päris kõike ei saa päris üksi tehtud, erinevatel põhjustel. st pole mõtet.
kõik laheneb.
lõpuks on ju kõik hästi, teadagi. või kui ei ole, siis pole lihtsalt lõpp.