korraks enese sisse..

mingi imelik nädal on olnud. täiesti ebamääraselt on suhteliselt pidevalt kuidagi väsinud olla ja meeleolu, noh, eriti ei ole. ilma mingi nähtava põhjuseta.

no ja siis ma jõudsin täna jälle kuidagi selleni, et kui ma kohati olen või tundun mingi jube bitch, siis kohati jälle tundub mulle, et ma olen liiga hea ja arvestav ja midagi. et ma annan inimestele tihtipeale mitmeid võimalusi ning ei ole kärme kedagi hukka mõistma.. või et miks peaks üldse hukka mõistma.
ja alati on võimalus osade inimestega lihtsalt suhtlust piirata, kui midagi enam üldse ei sobigi.
lihtsalt selleni kipub tavaliselt minema aega. ja mõnigi kord (või siis lausa enamasti) selle aja võimaldamine (kuigi keegi ei sunni) tuleb minu enese arvelt.
mõned sõbrannad on öelnud ka, et ma olen liiga hea. aga nagu ühega siin nädalavahel arutasime, siis olen milline olen, ega seda vägisi muuta ei saa. bitchimaks siis või mitte.
ja tegelikult ei tea ju keegi, kuidas on parem või õigem.
kunagi on kõik nagunii tasakaalus. vist hakkabki olema.

juhe on koos.
aga ma tean, et see on väga lokaalne.

aastapäeva päev

see pikk nädalalõpp on jälle käest lihtsalt ära lennanud. igaks päevaks on mingit tegevust jagunud. magada on ka saanud.
tänaseks ei olnud plaanis midagi suurt teha, aga nüüd on kapp kummaliselt süüa täis.
on käidud sünnipäeval ja külas ja bowlingus.
muud ei jaksagi hetkel öelda, ise ka ei saa aru, miks täna selline väsimus peal on.

kalatu päev*

ma pean taaskord tõdema, et ma olen juba nädala algusest selline pooltõbine ja mul ei ole lihtsalt aega terveks saada. st tegelikult pole aega haige olla ja see tähendab, et pole aega korralikult kodus passida ja ravida. iga päev on mingit ringisebimist. õhtuti küll üritan midagi ette võtta, tee ja sidruni ja meega ja isegi paratsetamooliga, aga kui eile tundus, et sellest ongi abi, siis täna on tunne, et tühjagi.. ning tänane päev on taas üsna tihe.
hea, et tuleb nädalavahetus, selline pikem. kus on laupäeva ja pühapäeva vahel veel üks puhkepäev.
iseasi, et nendeks päevadeks on ka rodu plaane..
öösel magasin 10h. ikka oleks nagu vähe. tegelikult ei ole ju.

no ja mingitpidi vaatan juba kevade-suve suunas ja tegutsen perspektiivis. kui elu neid võimalusi annab, siis tasub ju ära kasutada, või vähemalt üritada. kuigi selleni on veel umbes kolm kuud soppa (jaa, inimesed rõõmustavad, et külma enam ei tule, aga see ei tähenda ometi sooja ja ilusat ilma meie kliimas!)
kuigi vahel on ikka peaga vastu seina jooksmise tunne. õnneks ka piisavalt asju, mis selle tunde ära kaotavad.

yacht

* – sest kala on sügavkülmas, aga ma tunnen, et täna ei jaksa-taha sellega midagi ette võtta

une näod: öised lennud

nagu kõigil, on ka mul mingid korduvad unenäosüžeed. mõni kordub üsna üks-ühele, mõnede puhul on lihtsalt mingi korduv põhimõte.
täna öösel oli üks viimastest. nimelt lennukatastroofiuni.
ja veel üks peaaegu-lennuuni.

minu lennukatastroofiunedes ei ole mina lennukis, vaid kusagil maa peal ja näen seda kõrvalt.
alati juhtub see lennuki maandumisel. alati on tegu ühe konkreetse (hea) kompanii lennukiga.
miskipärast tiirutab lennuk algul kusagil ebaloogilises kohas, et ma jõuan imestada, miks just seal lendab (ebaloogilises siis une kontekstis, reaalsusega pole seal pistmist, nagu ikka).. ja siis ilmub laperdades, kusjuures absoluutselt alati on hetk, mil lennuk on vertikaalis, nina taeva poole ja ma näen lennuki alumist poolt, saba maapinna poole – ja mingi moment peale seda prõntsatab maha, kõige juurdekuuluvaga. kusjuures alati nii, et ma olen nö ohutus kauguses.
tänases unes ma olin mingis kõrghoones ja seedapuhku oli üpris napikas, sest korraks tundus, et seesama lennukikõht põrutab vastu seda maja – hirmunult sulgesin (unes) silmad, aga kardetud põmakas kostus hoopis kaugemalt ja lennuk oli maas paar kilomeetrit eemal, kusagil elumajade rajoonis..
kusjuures selle peale ärkan ma ka alati üles, korraks, ning tagajärjed mu unes enam ei kajastu.
ma olen taas pääsenud.
peaks hakkama fikseerima, mis on mu elus toimunud ca nädal enne seda und. võib-olla ongi see märk mingist pääsemisest ka muus mõttes? või ei tasuks siiski unedest liiga palju tagamõtteid otsida..
aga eilset arvestades, tõesti.. võib-olla see oligi taas üks napikas mu elus. roosade prillide langemine mingis aspektis..

huvitav on aga see, et tänasesse öösse mahtus veel üks lendamisega seotud unejupp.
ma olin kusagil külas, mulle meenuvad sellest unest mingid positiivsed tunded. lähedus, unenägude võõrad inimesed, lootus, soojus..
ja siis pidin ma seal ära lendama.
sättisime end aegsasti lennujaama poole teele, rahulikult ja mõnuga. mina ja mu saatja. kuni üsna lennujaama lähistel selgus, et mu dokumendid on maha jäänud.
helistasime mu saatja õele, kes seal unes oli inimene, keda ma põgusalt tean, ja kes pidi ka lennujaama tulema, küll veidi hiljem. aga tal oli arvutis jutt oma peikaga pooleli, nii et me olime lennujaamas ja muudkui vaatasime, kuidas lennuaeg aina läheneb ja läheneb..
— ning ma ei teagi, mis sellest sai, sest sedapuhku ma lihtsalt sundisin end korraks ärkvele.
sest ma ei tahtnud ja samas tahtsin sellest lennukist maha jääda, aga ma ei tahtnud oma peas olevaid segadusi selles unes jätkata.
õnnestus.

kolm tilka

täiskuuööl nagu siis kunagi alati
ma mäletan seda liiga hästi
või ei mäleta üldse?
seda kuud seda kuud

jah, kolm tilka verd ristteel mis
polegi nagu tee
või ikkagi on?
elu risttee
sa annad need tilgad kuid
selgust ei saa ikka
kuhu küll suunduda?
hinge müüsid ometi äsja
mõttetult?

nädalavaade, vaarikakoogiga

vahelduseks on igapäevane töölkäimine päris huvitav, kuigi ka väsitav. ometi ei ole ma pikki päevi. ja no tunne, et aega on vähe, on ka juba tekkimas. kuigi ma saan aru, et eilne poolepäevane koristamine ei tulenenud sellest, et ma nädala sees seda teha ei saanud – nagunii poleks ma seda teinud.
eks vaikselt loksub kõik paika.

sall valmib ilmselt järgmiseks hooajaks, sest talvega on meil sel aastal nagu on :S ja kuna telekast (seoses olümpiaga?) on vähe vaadata ja ma ei suuda lihtsalt istuda ja kududa, siis edeneb visamalt, kui sooviksin. samas järgmine töö on juba ootel – kingituseks 🙂

sõbrapäevale andis jume tuttav, keda pole ürgammu näinud, aga kes tuli toidukotikesega külla 🙂
kassitoit saadeti üldse teisest linnast pakiautomaati.

ostsin odavputkast kohupiimapastat ja tegin eile üle tüki aja kooki. sügavkülmamarju on ka omajagu, nii et sedapuhku läksid loosi vaarikad.
ma tegin oma keskmises koogivormis ja kohupiima oli ca 300g, hapukoort panin selle juures umbes pool kogusest ja mune 2, aga ilmselt pasta on nii palju vedelam, kook oli ahjus ca 50 minutit ja oli ikka kergelt värisev välja võttes. puru tegin umbes poole kogusest ja ma vähem ei kujuta küll ette.
aga igatahes tasub seda kooki korrata küll.

vaarikakook888

see kontori vastik õhk ja ilmselt õueolud ja ma ei tea mis on mu näonahale põntsu pannud. sooduskupongiga juuksuriga läks mul hästi (just lugesin, sama salongi on laidetud ka), aga näohooldust ei julge suvalises kohas võtta. nii et üritan siin koduste vahenditega toimetada.

ja kusagil ajusopis tiksub üks Riia-mõte.
ning jee, kaks koolitust on ka kirjas.

talveunetu

breathe

nojah, täna (ega ka eile) ei olnud just sellised päevad. pigem natuke vastupidi. et tore, et on jäänud aega hingata.
samas olen ma pool sügist-talve sisuliselt maha maganud, nii et mingid muutused on teretulnud. küll ma ära ka haldan ja hingetõmbeaega ka leian.

ja see tänane juuksur mõjus hästi.
tegelikult muud asjad ka.
lihtsalt mingi madalrõhkkonna väsimus on peal.

ning ma ei saa siiralt aru neist, kes nagu arvavad, et juba peakski kevad saabuma. ei pea, täitsa tali on veel. või et peaks olema.

tomatisiga

sai nädala lõpus üks kokkamisega külaskäik tehtud. no toidupakikeste jutu peale arvas sõbranna, et ta ei viitsi mulle koju midagi tassida, aga tulgu ma ja kokaku tema juures.
algselt oli mingi muu plaan, aga siis selgus, et tal on see sea välisfilee tükk ikka kodus, nii et pidin sellest siis midagi välja mõtlema.
ma ütlen ausalt, mulle see filee väga ei meeldi. siuke kuiv on ja ma näen alati hullu vaeva, et tulemus ei oleks kuiv. lihtsalt pannilt läbi nõuab päris head ajastust sea puhul, et oleks seest ikka küps (loomaga pole muret) ja veel ei kuivaks ära. et ehk igasugused hautamised ning ahjuvariandid töötavad mu jaoks kuidagi paremini.
aga kui keegi tahab kopeerida, siis püüan mingid kogused kokku joonistada. meil jagus neljale suurele ja ühele pisikesele ja järgi jäi ka.

niisiis,
ca 1kg seavälisfileed, kamarata
2 keskmist sibulat
2-3 tomatit
veidi vett
soola, pipart
vajadusel natuke võid või muud rasva praadimiseks

tomatisiga
(kunstvalguses mobiilipilt ikka pole hea)

pane ahi sooja 180 kraadi peale.
aseta pann tulele, aja kuumaks. vahepeal viiluta siga ning puhasta ja viiluta sibulad.
viska seaviilud pannile. meil oli see filee ikka nii kuiv, et läks sörtsuke õli ka. pruunista mõni minut õhelt ja mõni minut teiselt poolt.
kui kõik ei mahu korraga, tee kahes (või kolmes) jaos – vahepeal tõsta valmis viilud ahjuvormi ning maitsesta soola ja pipraga.
pruunista sibulad ka, jaga notsu peale.
viiluta tomatid ning laota kõige peale.
vala ahjuvormi vett ning võid kõige peale veel natuke soola-pipart panna.
ning vorm ahju. no nii 45 minutit võib seal vabalt tiksuda, aga võib ka kauem. vahepeal kasta natuke ja kui tomat hakkab pealt väga kuivama, siis kata fooliumiga.

kes sõid, need kiitsid.

aeg lennnndab..

mismõttes on juba reede?
aeg jookseb kuidagi täiesti märkamatult. nojah, tegelikult on tore nädal olnud.
selle kiuste, et nädala algul viitasin toidupakikestele. muidugi, vaadates EMTA andmeid ja tõdedes seda brutosummat seal, saan ma tõesti aru, et inimesed imestavad, et ma selle juures ei nutagi kodus, vaid liigun ringi ja täitsa elan. kui nad veel tegelikku numbrit teaksid.. 😛

igatahes on väikesed positiivsed muutused toimimas. esimene asi oli üsna väike, aga näe, andis tõuke. ja selgub, et poolhala võib ka vahel kasulik olla.
happy-happy-joy-joy.

ning vahel on hommikune (minu jaoks) ilgvaratõusmine ka tegelikult täitsa meeldiv.
harjun pisema ja parema läpakaga.

ja ühe koolituse panin ka vasakule kõrva taha 🙂