kui ma olen ise telefoni välja või hääletuks lülitanud või nö maha jätnud, on päris tore ja normaalne. aga olude sunnil ilma telefonita olla on küll veider. ja see on iseenesest veider. sest no mismõttes ma ikkagi sõltun ühest pisiasjast niivõrd palju?
olgu, väga hull ei ole, aga kui parajasti meelde tuleb, siis on veidike äralõigatud ja peataoleku tunne. sest vot näiteks ma olen see, kellel elu ongi telefonis organiseeritud. arvuti ligi on veel ka ülevaade, et mis toimub, aga mujal mitte. pabermärkmik, korduvalt katsetatud, minu puhul ei toimi ju ja viimastel aastatel olen lausa loobunud. et ehk telefon on mulle täiesti asendamatu märkmik, ostunimekiri jms.
pluss muidugi inimestega ühenduses olemise teema – mis ei tohiks ka ometi probleem olla, sest mulle saab alati ju netti-maili ka teateid jätta. ja olulistel inimestel on ka muud võimalused olemas ometi.
teisalt tekib tunne, et jätaks end kohe pikemaks telefonituks.. aga eieiei!
ajaviiteks tutvun müüdavate telefonidega. selle müükituleva vinge kaameraga Nokiaga parem ei tutvu.
eilsest klambrite eemaldamisest on isegi lihased valusad, sest see tool tahtis üsna jõulist lähenemist.