ma ei saagi aru, millest mu pea paks on. välja nuusata pole õieti midagi, aga vastik-uimane on olla. kuidagi nii, et seda ei õnnestu väga ignoreerida ka. aga ma tegelen sellega. kasvõi näiteks nii, et ma lihtsalt tegelengi kogu aeg millegagi. vähemalt üritan.
tegelikult peaks midagi füüsilist ette võtma. nt need toolid, mille jaoks suvel aega ei jagunud. seal on küll üks tehnoloogiline küsimus mu jaoks endiselt üleval, aga ilmselt ma ei suuda nagunii midagi paremat välja mõelda, kui kevadel.
teisalt on mu ainus toolitegemisruum sofasurfarit täis. et ehk see töö tekitab sodi ja vajab tibake ruumi. viimast ju leiab, aga teise inimese asju ei saa mingit kangatolmu täis ajada ometi.
ühtlasi pean tõdema, et mööbli restaureerimist vist ei saagi Tallinnas mingis koolis tsükliõppes õppida. ainult hirmkallitele kursustele saaks minna. või kusagile kaugemale koolidesse, kus need grupid on paksult täis, st lisavastuvõttu ei ole. ilmselgelt jääb sel sügisel kooli minematata seega, kuigi see ei olnud üldse algne mõte, mida õppima minna.
igasugused sügishooaja graafikud ei loksu veel üldse paika. keeruline. iseenda jaoks pean siiski midagi ka välja mõtlema. täna ei otsusta midagi.
jah, täna tundub küll hooti nii.
aga teisalt ma tean, et tahaksin olla hoopis kusagil mujal, selle septembripäikese käes ja vahtida pilvi ja paate. ja mitte ainult.
ma pean oma peas ühe ümberlülituse ära tegema, ilmselt sunniviisiliselt.