Ma ei tohi tegelikult üldse kurta: kui selle aasta ônnehetked kokku lugeda, on neid täitsa viisakalt palju. Lihtsalt see mingi üpris pikk hall periood varjutas aasta algust ja nii ongi olnud hooti tunne, et pole parim aasta olnud.
Aga samas istun ma pooljuhuslikult siin peaaegu looderannikul, sulberdasin jalgupidi vees ja istun seljaga vastu paadikuuri, vahepeal lugedes, vahepeal merele-saartele pilku heites. Ning kui naaberkuuri rahva jutt natuke liiglärmakaks ära kisub, panen hoopiski kôrvaklapid pähe, “Pôhjala saarte hääled” mängima, keeran nina aeglaselt laskuva päikese suunas, sulgen silmad, naeratan ja olen ônnelik siin Eestimaa varasuves 🙂