ma ei saa aru, mis oktoober see ometi on! mitte, et kuul või millelgi midagi viga oleks, aga minu jaoks on seekord kuidagi jube raske kuu.
lapsest ma isegi saan aru, reede, veerandi lõpp, väike pettumus selle ühe hinde pärast (no esimest korda nö süsteemi rataste vahel) ja selle pärast ka, et klassihommikule ikkagi peab limpsi ja kartulikrõpsud kaasa võtma, mitte koduse punasesõstramorsi ja vanaema tehtud imehead õunapirukakesed. ja see on ju ka ometi minu probleem, et ma ei saa aru klassihommikust, kus igaüks istubki umbes oma toidu-joogi taga lihtsalt. mis pagana üritus see selline on siis õige?
aga tagasi selle süsteemi juurde. et ma lihtsalt näen kõrvalt (ja mitte niivõrd oma, kui teiste laste pealt), et kui korra jääd süsteemile nö jalgu, siis oledki seal kogu süsteemis viibimise aja. tihti kandub see veel edasigi – no kui lapsed on koos lasteaias olnud ja ühe kohta on mingi arvamus, siis ega seda kooli minnes vaka all hoita. aga täiskasvanud ei ole ka paremad. kui oled paar korda mingi sigadusega hakkama saanud, siis lahterdatakse see laps ära ja sealt välja saada on raske. edaspidi suhtutaksegi nii, et ah, ilmselt tal täna tuli kogemata töö paremini välja, aga no ei, ta ikka ei ole kõrgeimat hinnangut väärt või et nagunii on see laps järjekordse sigaduse taga.
ning selle taustal saan ma väga hästi aru, kust tuleb teatav koolitõrksus ja ükskõiksus õppimise suhtes.
muidugi, võib alati öelda, et enda meelest on ilmselt kõik tublid ja ilusad ja neid hinnatakse ebaõiglaselt (pean siinjuures silmas ka hinnanguid mitte ainult õppetööle), aga ma arvan, et mingist vanusest suudab enamik end siiski ise ka enamvähem adekvaatselt hinnata ja teab väga hästi, millal madal hinnang on tõene ning ka seda, et millal mitte. ja kui viimast on palju, siis ju ei olegi mõtet pingutada, sest nagunii ei hinnata paremini.
ah, teada jutt.
ainult ma ei tea ise ka, miks ma seda kirjutan. sest hetkel ma ise ei ole selle probleemiga veel kokku puutunud. st, see, et kunagi veidi olen ja pigem vastupidiselt (ah, ta on hea õpilane, täna on vist halvem päev, ma panen ikka talle selle nelja ära), ei puutu hetkel asjasse.
lihtsalt et see kõik käib veel edasi.
aga üldiselt tahaks kedagi hammustada ja siis sügisunne jääda paariks nädalaks.
mitte, et sellega midagi muutuks.
või et üldse oleks midagi, mis väga saab muutuda. või peaks.
vahel lihtsalt on vaimselt kuidagi nii halb, et see puudutab ka füüsist.
