peaks ütlema, et kommentaarid teemal, kui hästi ma elan (et jaksan mune osta) mõjusid väga hästi. ma kohe tunnengi end rikkamana ka rahalises mõttes.
sest tegelikult, noh, tõesti.
ma püüan selle nüüd lahti kirjutada..
eksole, et jäävad mullegi ajakirjanduses silma artiklid, kus seda või teist või kolmandat vaest pere aidatakse või nendest lihtsalt kirjutatakse. või mingid sarnased telesaated on ka. ja siis vahel jääb kõrvu summa, mis jääb perel elamiseks – ning kui ma jagan selle pereliikmete arvuga, siis ma oigan, et mismõttes neil on raske. see on siis peale maksusid eksole. tavaliselt seda serveeritakse kui söögile jäävat raha, okei, vahel on meelelahutused jms ka juures. muidugi, ma ei tea sellisel puhul kindlasti mitte kõiki fakte, millele veel jaguma peab. et ehk absoluutselt ja täiesti kindlasti ongi nendest suur osa sellised, kellel on igatpidi võttes päriselt ka väga raske.
aga mitte kõik.
sest mingi osa on neid, kellele jääb seda elamise raha inimese kohta kätte rohkem, kui noh, näiteks minul.
ja kuigi ma vahel halan, et raha on vähe, keeldun, lihtsalt mõistusega keeldun ma endasse suhtumast kui mingisse vaesesse.
just.
kui ei ole ikka tõsiselt hull olukord, siis on mõnikord see vaesus ikka kahe kõrva vahel ka. taaskord rõhutan, et kahjuks liiga paljudel juhtudel ongi see olukord ka väga reaalselt hull. aga kohati võib öelda küll, et vaesus on suhtumise küsimus.
vastupidiselt, rikkus ka.
nii et vabandage nüüd mind, ma ikkagi kavatsen end tunda mõnda aega rikkana.
mis ei tähenda, et ma ohjeldamatult kõike lubada saan. prioriteetide küsimus, juunõu 😉
