vaatasin eile imenunnusid beebipilte (mina, kes üldiselt ei pea tittesid ülinunnudeks), stuudios tehtud ja tõesti ilusad, koos armsa särava emmega; kui seesama emme tuletas mulle meelde, et tegelikult pidin mind neid ka pildistama. jaa, muidugi, olin ma nõus, lihtsalt seekord ei mänginud välja. pealegi neil on ju kenad pildid olemas, arvasin ma, ja et mul ei ole stuudiot ka. mispeale ma sain vastuseks, et minu pildid ei ole sellised vahused, vaid värvikad, elavad ja mingi oma suhtumisega. et mina pean ikka ka tegema. et ei tahagi stuudiopilte.
kusjuures ma ei ole viimasel ajal ju pildistanud muud, kui peamiselt sööki, arvasin, aga ka mu söögipildid tunnistati heaks.
muidugi on hea meel, kui mu tegemisi hinnatakse ja kiidetakse – no kellel ei oleks?
aga jäin mõtlema, et ma olengi viimasel ajal vähe pildistanud. ja ma tean ju põhjuseid ka väga hästi. näiteks lihtsalt, et mu kaamerad on ajal jalus. iseenesest teevad ju pilti ja otseselt midagi (hullu) ei ole. olemasolev seebikas on isegi kogu aeg kotis, aga see on kehvem (vanem) kui eelmine, mis katki läks ning teravustamisega on probleeme, kehvema valgusega ka. suur kaamerat, noh.. teeb pilti jah, siin on pigem küsimus selles, et mõni objektiiv võiks olla ka noorem, kui mu laps. ahjaa, üks on, see 50mm, mis mul nagunii kogu aeg enamvähem seal ees on.
aga ma olen saanud vahepeal proovida ju ka mingeid teisi kaameraid ja siis ongi nii, et oma kaamerate kättevõtmine kuidagi ei meelita.
üleüldse, peaks filmi ostma ja natuke ‘kunsti’ tegema. sest tänapäeval loetakse vist enamus filmile tehtud pilte kunstiks juba 😛
ühtlasi tegin kindlaks, et kui sukatriibud sirgu tõmmata, siis jalad vist väga kõverad ei ole 😛
