Elu, teadagi, on juhuste jada, millel võib olla lõpmatult võimalusi, aga kõikidest nendest olen ma just siin ja just see, kes praegu. Läbi oma valikute.
Ning kuna selles juhuste jadas on hulk inimesi, kellega olen olnud tihedamalt seotud, on läinud mõtted ka nende suhete radadele. Kuidagi on minu elu kulgenud nii, et ma saan enamusega oma endistest partneritest ka hiljem läbi. Kellega rohkem, kellega vähem, aga ütleksin, et pigem siiski suhtlen nendega ka praegu. Muidugi, eranditega. Aga paljudel on pigem vastupidi. Mingi aeg tagasi rääkis sõbranna, et tal on kaks eksi, kellega ta suhtleb ja neist ühega on ta seotud lapse kaudu. Jäin mõtlema, et ikka päris erinev sellest, mis minul on.
Kõige parem on ilmselt see, kui enamuse elust oled ühe inimesega koos. Asi, mis minul ilmselgelt ei ole õnnestunud ja ega ma ei hakka siin näpuga näitama kellegi peale – mina olen neis suhetes olnud alati üks osapool ja küllap on omajagu ka minu osa selles, et on läinud nii, nagu on.
Ja – tegelikult on ju hea näitaja, kui endiste partneritega suhelda saab: näitab, et tegelikult pole mu valikud olnudki väga halvad, sest need inimesed on ilmselt suhtlemist väärt; isegi kui suhe ei õnnestunud.
Nende post-relationship suhtlemiste käigus on tulnud välja ka nii mõndagi huvitavat või ootamatut. Nii head kui halba. Muuhulgas nii mõndagi sellist, mida juba palju varem teades oleks ilmselt elu kulgenud päris teistmoodi. Poleks pidanud raiskama aastaid enda väärtuse leidmisele..
Aga kahetsemine on nagunii mõttetu ja asju, mis olnud, muuta ei saa. Hetkes on ju kõik vist umbes nii hästi, nagu olla saab ja see ongi oluline.