See kiire suvi

Ja-jaa, vanusega läheb aeg kiiremini ja miskit, aga tegelikult on päris tihe suvi olnud. Läti jäi küll ära (nutan natuke), Rootsi oleks ka tahtnud seiklema minna (nutan natuke) – need jäid selle taha, et ma üksi ja ilma nö mõjuva põhjuseta sellist pikemat maad ikka sõita ei taha, nagu selgub. No et plaanis ei olnud Riia, vaid lõunapoolsemad alad, ja Rootsi on üldse hästi suur, kusagile suunas mõnisada kilti oleks olnud mõte.

Küll aga on kirjas: Vormsi, Soome jahiga, üsna mitu trippi väikesaarele, Soome autoga, Hiiumaa. Mitu võistlust ja kuidagi hullult sebimist. Kodu on koht, kus väga olla ei jõuagi.

Vormsil olime sõbrannaga juba umbes väga ammu. See hetk, kui tagasi tulles istusime jakki peale panemata praamil ja oigasime, et seda peab ära kasutama, sest selliseid ilmu ei ole palju. Autokülmik väga ei töötanud, kuid seepeale poeg võttis kätte ja tegid isaga selle paremaks. Nüüd päriselt jahutab ka. Vormsi äge hetk 1: kohalik, kes viitas kuldkingade asukohale ja seepeale me need üles leidsime ka. Vormsi äge hetk 2: kui selgus, et saarel on suvisel pühapäeval enamus toidukohti kinni, mingis olime juba veendunud, Krogis mingi ülbik signaalitas mu rohelise lehega auto peale (tal oli ruumi seal maa ja ilm) ja saatis naise kõrtsu ette, aga kui selgus, et kinni on, siis nad vist ei teadnud, mis valikud veel on, aga meie teadsime ja jõudsime avatud kohta suht kiirelt. Kui nemad tulid, öeldi ooteajaks neile mingi üüratus. Kahjurõõm on eestlaste suurim rõõm?

Rumpö poolsaarel
Rumpö poolsaarel

Jahiga Soome sattusin kuidagi kaootiliselt. Mul oli jaanideks paar valikut, aga seekord otsustasin purjekaga Soome liikumise kasuks. Ise olin veidi närvis, et kuidas ma piiratud oludes seltskonnaga toime tulen, kaks inimest olid mulle ikka täitsa võõrad. Aga suhteliselt lühike aeg ei olnud probleem, ka oli piisavalt aega aeg-ajalt kusagile saarele-mandrile eralduda. Elamusi oli sellest retkest palju: pea tuuletu ülesõit, saabumine öösel, järgmise päeva riiulpilv, sadamake Viking Line terminali kõrval, Helsinki biennaal, allveelaev ja peaaegu-päästeoperatsioon sellel pikal tagasisõidul. Sellest peaks kirjutama mingi omaette jutu, aga juba on tunne, et ma olen sellega hiljaks jäänud, sest hulk uusi muljeid on peal. Aga mine tea..

Õhtuvaade Valkosaarilt
Õhtuvaade Valkosaarilt

 

Teine Soome-reis tuli ärajäänud Läti reisi asemel. Läti oli ka suhteliselt üleöö planeeritud, aga ikkagi läks nii, et sõbrannal jooksid muud asjad kokku. Olin mingi päeva nagu peata kana, aga siis suutsin end kokku võtta. Käisin Espoos sõbranna juures, ajasin mõnda tööasja, jõudsin otsapidi Kotka-kanti ja lihtsalt tegutsesin suuresti planeerimatult. Lausa nii, et ujumisriided unustasin sõbranna juurde maha, kui päevaks eemale läksin, ja ostsin lihtsalt uued, sest ujuda oli ju vaja. Erilisi hetki märkida ei ole, kui, siis vast see, kui läksin peale esmakordset ülemuse maja külastamist ka teist korda nukrat tomatit kastma ja siis selgus, et kraan veidi jupsib ja ma ei olnud vett korralikult kinni saanud, nii et maja ees oli väike lõbus purskkaev.. Hea, et ikka läksin ja selle kinni sain!

Porvoo vanalinn
Porvoo vanalinn

 

No ja siis kõik need võistlused, kus ma küll maal, küll merel toimetanud olen. Hiiumaale minek on samas kompotis: üsna viimasel hetkel selgus, et on vaja inimest, mul just jäi mingi teine asi ära ja nii ma sinna maandusin. Jõudsin Kärdla peal ka rattaga tiiru teha ja no see juuli lõpp oli täis just neid värve ja lõhnu, mida ma mäletan. Vaateid väga enam mitte, ajad muutuvad. Enamuse olin siiski Orjakul ja siiani on ikka imelik, et Kassari polegi enam omaette saar, vaid Hiiumaa.

Õhtu Kärdla sadamas
Õhtu Kärdla sadamas

No ja siis kõik muud sebimised, siin ja seal. Lihtsalt korraga avastasin, et käes on suve sume teine pool ja kuigi on tunne, nagu ei oleks väga midagi teinud, siis tegelikult on see vaid emotsioon, mitte tegelikkus. Ning kõikide asjade vahele lõpetas minu “väike” poeg gümnaasiumi.

Suvi läheb ikka edasi.

 

 

 

Millest ma parem ei kirjutaks

Eile, mingi suvaline väikeasula Soomes, üks väike hõre tänav. Istun autos ja mõtlen edasist marsruuti läbi, kui korraga keegi kõrval hõiskab: “Tere!” Häälest saan aru, et pole meie firma ainus sealkandis olev eestlasest töötaja, sest viimane on, noh, mu isiklik lapsuke. Pööran pilgu: mingi umbes 30ndate teises pooles mees jalgrattal.
“Eesti keelt räägid või?”
“Ikka jah”
“Ma olen siin näinud neid eesti numbriga masinaid, kus eesti keelt ei räägita.”
Järgnes lugu sellest, kuidas kusagil olid sõbraga kokku puutunud autoga, kus inimene olla lausa eesti kodanik olnud, aga sõnagi keelt ei osanud ega saanud aru. Kuidas nad täpselt selle kodanikuteemani jõudsid, ei tulnud jutuks, aga sõber olnud väga marus olnud. Nojah.

“Kuidas praegu piiril on ka?”
“Ei olnud midagi väga hullu, vaktsiinid tehtud, pidin tõendi ette näitama ja teine tüüp küsis üle, et mis asjus, aga läks ludinal.”
“Ma korra mõtlesin ka, et äkki teeks vaktsiinid ära, et jõuluks koju saada, aga kurat, ei hakka ikka. See on kõik ikka üks väga imelik teema..”
Ja edasi läks lappama. Et tavaline gripp ja täpselt sama tüvi oli olemas 20 aastat tagasi ja et Eestis turvamees ei lasknud maskita inimest algul poodi ja pärast välja (“internetis oli see video”) ja mis kõik veel.

Istusin autos ja mõtlesin, et millega ma selle olen nüüd ära teeninud? No tõesti, mulle ei meeldi maskid ega piirangud; ma olen pääsenud ühtegi testi tegemata; ma kahtlen ka nii mõneski infos, mida loen, aga samas ma ei arva, et kõik on mingi hull vandenõu..
Veidi aja pärast sain ikka sõna vahele öelda, et ma pean nüüd minema.

Eellugu on ka see, et lätlasest kolleeg, kes muidu väga tore ja asjalik on, üllatas mind nädala algul ühel õhtul jutuga, kuidas kogu see koroonavärk ja vaktsiinid ja testid on ainult raha saamiseks. “Jah, inimene ise ei maksa, aga riik ju maksab. Ja kohe tuleb hakata uuesti vaktsineerima, mõtle, milline raha.”
Ma tean jah, et raha. Aga tegelikult ka haiglad olid täis, see ei olnud väljamõeldis. Ja tegelikult on vaktsiinid varem ka aidanud haiguseid peatada. ja eriti tegelikult ma ikka väga tahan, et elu oleks taas enam-vähem selline, nagu ma normaalsuseks pidama olen hakanud. Ja et needsamad tüübid teevad kõik selleks, et see ei juhtuks eriti kiirelt.

Ja see teeb mind natuke tigedaks ja natuke kurvaks.

Jääkohvi(tu)sest

Sellise kestva palavusega lihtsalt peab kirjutama jääkohvist. Ma ei ole mingi hull kohvijooja, aga hommikukohvita ma ei saa ja mõnikord lisandub päeval veel üks tassike. No ja palavaga meeldib, kui on jääkohv. Tavaline, ilma imemaitseteta – sest kohv peab ikka maitsema nagu kohv. Isegi kookuspiimaga kohv ei ole enam “päris” mu jaoks.
Aga olgu, mõned jääkohviseiklused viimasest ajast.

Mõni nädalake tagasi, kui veel nii pikalt kuum ei olnud olnud, aga oli juba kuum, sattusime sõpradega Kakumäe sadamasse. Muude asjade hulgas ka sööma. Toiduga oli kõik hästi, kuid ma otsustasin, et võtaks ühe jahutava kohvijoogi. Kohas, kus oli kohvimasin, kus šeigiti jääga kokteile kokku ja seega nagu kõik vajalik olemas. Aga teenindaja teatas kalanäoga, et ei, jääkohvi nad ei tee.
Olgu, jäi võtmata. Siiani ei saa aru, miks. Polnud kassasüsteemis? Tavakohvina ei oleks saanud läbi lüüa?

Vahepeal kogesin paar korda tanklas “külma kohvi” võttes, et seal jääb see vist tasemele, et kuuma kohvi sisse külm piim. Ehk pigem nagu jahtunud kohv. Muidu on tanklakohvid juba päris head meil; ja ilmselgelt on meil siiski vajadus kuuma kohvi järele suurem kui külma.

Sel nädalal kontori kõrval ühes kohvikus otsustasin samuti jääkohvi võtta. Menüüs olemas kenasti ja selles mõttes ei mingit probleemi. Lubati lauda tuua. Ja ootame ja ootame ja juba tekkis tunne, et unustati ära, kui tuligi. Ei olnud teisi kliente sel ajal, et oleks olnud mingi mõistetav põhjus. Mõistetav ei olnud ka see, et jääkohv oli kolmandik kallim, kui tavaline, aga koguseliselt isegi pigem vähem. Mis siis maksab? Vesi (jää)? Šeikimise liigutus 15 sekundit (cappuccino piima vahustaks kauem)? Šeikeri pesu?

Ma nüüd räägin, kuidas mina jääkohvi teen – tegelikult täiesti klassikaliselt. Ehk täidan käpa õige natuke rohkema kohviga ja teen veidi kangema joogi, kui muidu, jääga ju lahjeneb veidi. Segan kuuma kohvi sisse oma suhkrulusikatäie. Šeikerisse mingi suvaline kogus jääd (ei ole väga palju), veidi piima, kuum kohv peale ja ca 15 sekundit šeikimist. Ning valmis ongi. Ilma mingi kosmoseteaduseta, lisaaja või -materjalikuluta. Noh, jää.

Selle peale teen ühe külma Värska-sidrunijoogi.