Eile oli kaubanduskeskus, kuhu sõbra mõneks ajaks tööle viisin ja ära tõin, meeldivalt tühi. Toidupood ka. Inimestest siis, kaupa oli küll. Mingit võimalustki ei olnud kellelegi palju lähemale, kui 5 meetrit, sattuda. Kui, siis kusagil nö nurga peal ainult.
Eriti midagi osta ei tahtnudki, kapid-riiulid on endiselt täis.
Erinevast (sotsiaal)meediast püüan end distantseerida või silmitseda valikuliselt. Meie tüüpiline meedia, nagu ikka, pealkirjastab kõik väga hirmutavalt ja umbes nii, nagu see haigus viiks vähemalt pool inimkonda kaasa. Hetkel teaduspool seda ei kinnita.
Nädalavahetusel tutvusin hulga peamiselt võõrkeelsete artiklitega, uurisin leviku kohta ja selle kohta, miks mingid protsendid (sh suremus) on väga erinevad riikides, kus on laustestimine ja kus testitakse ainult neid, kes juba on ilmselgelt tõbised; igasuguseid võrdluseid, analüüse jms. Allikakriitiliselt.
Sain selgeks, et päris suure tõenäosusega ei sure sellesse lähiajal ei mina ega rõhuv enamus mu tuttavaid. Sain aru, et massidest tasub mingi aja hoiduda (aga reeglina ma polegi masse armastanud). Sain ka sellest aru, et igaks juhuks ei suhtle praegu oma vanematega näost näkku. Kuigi millalgi ju peab ja lõppeks ei ole nad ju ka isoleeritud.
Mõnedest rakendatud meetmest ma ei saa väga hästi aru ja olen nurgast nõus selle artikliga. Eks aeg annab muidugi arutust. Mõtlen siiani, et kui viirus pea igal pool sees, siis kas piiride suhteliselt totaalse sulgemise mõte on peamiselt selles, et inimesed ikka kindlasti kodus püsiksid? Või veelgi rohkem selle üle, et kui välismaalt (kust iganes tulles) peab olema 14 päeva karantiinis, siis peaks ju peale igat kodumaal väljaskäimist sama olema? See ei ole teostatav, aga ma ei näe sisulist vahet.
Aga ma muidugi ei arvagi, et ma päris kõike tean ja aru saan. Lihtsalt, mida rohkem ma tean, seda vähem on võimalik hirmutada.
Majanduskriisi oli oodata, aga et see päris nii saabub, ei osanud vist keegi arvata. See paneb mind kõige rohkem muretsema.
Palju arvavad, et hetkeolukord muudab inimeste suhtumist ja elu. Mina sellesse üldiselt ei usu. Mõni kindlasti muutub, enamus mitte (ilmselt laias laastus ka mina ei muuda midagi ega muutu väga). Majanduskriisist tulenevalt on hiljemalt aasta pärast ilmselt veel rohkem neid, kes eluga rahul ei ole ja süüdistavad selles kõiki teisi.
Mul jäi ära mõnigi kultuuriüritus.
Eile õhtul köhisin mõne korra ja täna on pea kergelt uimane. Kui see jätkub, siis ma tahaksin testi kusagil teha küll. Väga loodan, et on see koroona kallal ja saab läbi põdeda ajal, kui enamus nagunii karantiinis on. Oleks pärast muretum.
Ma jätangi mingid väited lahtiseks, sest selge on see, et selle viiruse ja kaasneva kohta ei ole kõik teada.
