Kui..

Ma vahel siin ikka mõtlen, et mis ajab inimesi korduvalt abielluma?
Aastate jooksul on ikka olnud neid juhuseid, kus mõni tuttav on kolmandas või neljandas või x-ndas abielus ja kui kunagi tundus mõte abielust midagi hullult romantilist, siis hetkel on seis et – ma ei saa aru? Olgu, et esimene kord läheb nässu, ikka juhtub – aga sealt edasi? Et läheb ka teine ja kolmas kord nässu? Ei pea ju suhe tähendama tingimata abielu?
Või on asi defineerimises? Või milleski veel?

Sellel alal, kuidas suhted nässu lähevad, olen ma ilmselgelt ekspert. Tähendab, mitte niivõrd küsimuses, et miks suhted sassi lähevad, kuivõrd tõdemuses, et lähevad ja korduvalt..
Nii et ma saan täiesti hästi aru, et asjad ei toimi ja inimesed lähevad laiali. Küsimus ei ole selles.

Ma olen ehk selline mingis mõttes vanamoodne (ja oma suhteid vaadates jälle üldse mitte), et kui abielluda, siis on see midagi sellist, mis on ja on ja on. Mul on miskipärast arvamus, et enamus naisi (ja miks mitte ka mehi) arvab sama.
Mis ongi see põhjus, miks mina abiellunud EI ole.
Ilmselt on see nii mõnelgi hetkel olnud vale otsus.
Võib-olla on see kõik mind millestki säästnud. Võib-olla on jäänud palju head olemata.

Mind on naiseks palutud. Rohkem kui kord. Rohkem kui ühe inimese poolt.
Ma olen alati eemale põigelnud.
Seesmine ebakindlus?
Seepärast olengi siin ja selline, kus ja mis olen?
Kas see on üldse halb?
Või kas oleks teistpidi parem?
Ma ei tea.
Ma ei tea, mis mu elus oleks teistmoodi, kui ma oleksin vastanud jah ja jah ja jah.
Kas üldse oleks olnud peale ühte korda enam võimalusi jah öelda? Aga peale teist?
Kus ma oleksin?
Milline ma oleksin?
Mis mõte on abielluda n+x korda?

Ma tean küll, mida tähendab hoolida kellestki. Isegi, kui see alati välja ei paista ja kui ma ka vahel selle ise unustanud olen.
See on see, kui mul on hea meel, kui keegi, kes on mulle oluline, on oma eluga rahul. Kui tal on oma pere ja neil läheb hästi. Kui nemad austavad mina ja mina neid.
Mis sellest, et kunagi oleks olnud minu võimalus.
Tolle hetke otsus oli tolles hetkes ainuvõimalik.

Ennast takkajärgi tundes olen ma teinud õigesti, et pole neid jah-sõnu öelnud.
Olen säästnud ennast ja teisi hilisemast suuremast pettumusest. See on ju keskmiselt tubli saavutus?
Peale abielu oleks see pettumus vist veel suurem?
Ega ma ei saagi seda ilmselt teada.