rutiinivaba

Täiesti hullumeelne äge päev!

Pärdi keskus, keeleõpe, tagasi maapiirkonda, lambarümp autosse, kiire söök, väikese tööstusliku meierei külastus, pimedas veel raba peale, istumine tipitelgis lõkke ääres, miljon korda miljon tähte taevas.
No ja muidugi seal suure vaikse taeva all olles on just täpselt see, et ma ei taha ära tulla.
Muidugi olid hilisemaks mingid kokkulepped ja kohustused, isegi lisaminuteid lihtsalt olemiseks näpsata oli keeruline.

Algul puujuurikate vahel (et läbi metsa rabani jõuda) hämaras kõndides oli tunne, et vist oleks valges võinud. Tegelikult muidugi, siis me oleksime jõudnud pikemalt rabas päris käia ja näha ka midagi. Nüüd oli selline teaser. Mitte mulle, mina olen selle raja läbinud. Aga kes ei olnud, need ei saanudki aru, kui mitmekesine rada see on.
Muidugi ei olnud mul kaasas suurt kaamerat ja kui oleks ka olnud, siis statiivi poleks sellisel koosolemisel kaasa tassinud. Nii et ei mingeid ööpilte.

Juust on söömisel (suurtest poodidest seda ei saa) ja Pärdi keskus tahab veel kogemist.

Öö lõpp

Jättes kõrvale aja, mil töötasin teatris, tuleb mul pähe üks teatrietendus, mida ma käisin vaatamas kaks korda. See oli Noorsooteatri “Valge tee kutse” väga ammu aega tagasi. Esimene kord olin ma veel kindlasti kooliõpilane, teine kord vist juba olin keskkoolijärgses tehnikumis. See oli hea tükk, aga pigem oli tookord vist see asi, et mind kutsuti seda kahel erineval korral kahe erineva inimese poolt vaatama – ning ma ei näinud põhjust keelduda ka teisel korral. Aga ise ma vist ikkagi ei oleks läinud.
Muidugi on tükke, mida on teinud eri teatrid või eri trupid ja mida ma olen näinud erinevates esitustes rohkem kui korra.
Nüüd juhtus nii, et käisin ühte ja sama asja vaatams teist korda üsna lühikese vahega.

“Öö lõpp”, Rainer Sarneti lavastus Vabalaval.
See ei olegi mingi konkreetse teatri tükk, vaid kuraatorprogrammi raames.
“Öö lõpp” on haaravalt lummav. Tekst moodustab kogu tükist vaid mingi murdosa, mille ümber on loodud Lavastus. Jusnimelt suure tähega. See on nii detailideni läbi mõeldud, nii üksteisega seotud ja põimitud; kogu see tekstiväline osa on palju olulisem ja suurem, kui enamasti. Samas on tegu visuaalselt minimalistliku tükiga, vähemalt esmapilgul. Lavakujundust ja butafooriat praktiliselt ei olegi. On valgus, helid, liikumised, plastika. Saali astudes on see lausa ehmatav: toolid neljas küljes ning keskel suhteliselt väike moodustis, mida võib sümboolselt lavaks nimetada; nurgas klaas, peegel, juuksehari, väike pudleike ja veidi eemal saapad. Kõik.
Esimene kord ma lausa mõtlesin, et sattusin mingi jama otsa, no neljas suunas toolid, ei saa ju ometi olla, raudselt istun mingil suunal, kuhu poole ei mängita.
Eksisin väga karmilt.
Täna istusin hoopis teises kohas ja ei olnud samuti kordagi tunnet, et mängitakse mööda. Päriselt – see ongi lavastus, mida saab vaadata igalt küljelt.
Kui enne ütlesin, et visuaal tundub algul minimalistlik, siis etenduse lõpuks seda tunnet enam ei ole. Kogu mänguruum saab vägagi hästi täidetud. Valgustus pole selles etenduses mitte lihsalt abivahend, vaid lavakujundus.

Sarnet on tuntum ilmselt läbi oma filmide; tema etendusi ma ei olegi varem vaadanud. Aga kuna ta filmid on üsna erinäolised, vähemalt need, mida ma näinud olen, siis võib seda arvata ka ta teatrilavastusest. Siiski ei saa ma mainimata jätta, et tema “Idioot” on üks film, mida ma ikka ja jälle vaatan. Pean mainima, atmosfäärilt, detailide peensuselt, teatud minimalistlikkuselt, visuaalile keskendumiselt (mitte, et tekstiga probleemi oleks) on “Idioodis” ja “Öö lõpus” teatavaid ühiseid jooni. Neis mõlemis ei ole tekst domineeriv vahend, vaid üks mitmest vahendist, et luua just see, mida näha on.

Ma ei saa lubada, et ma seda tükki veel kord vaatama ei lähe. Sest selles on mingi visioonimaagia, mis ei lase mind lahti.


Foto: Vabalava veebileht, autor Gabriela Liivamägi.

.. aga keda need fotod ikka huvitavad?

Edusammud. Ma juba tegin ära aprillikuised Itaalia fotod. Kui hästi läheb, jõuan varsti jaanuari Kuubani. No ja ülejäänud tuleb siis väiliselt kettalt võtta ja ka ära teha. Veel vanemad, tähendab see.
Hea asendus, kui mingeid soojamaasõite plaanides ei ole. Kuigi see on suuresti kättevõtmine asi. Või mis soe, äkki oleks detsember või jaanuar nt Lapimaal ka äge? St, pole küsimustki, nagunii oleks.

P.S. Kuidas teha endale selgeks, et ma olen ainult palgaline ja firma heaolu ei pea minu mure olema?

enesekaotus

See viimane aasta, või natuke rohkem, või natuke vähem, on kulgenud kuidagi teistmoodi. Väga – lineaarselt.

Ei kirjutamist, ei (väga) pildistamist.
Ei suuri rõõme, ei suuri kurbusi.
Kõik on tehtud, paremini või halvemini, nagu ikka. Lihtsalt ilma suurema õhinata. Ka need asjad, mis peaksid hingele rõõmu pakkuma.

Ma vaatasin täna filmi, mis pisarad välja kiskus. Ma ei mäleta, millal ma viimati nutsin. Kus mu emotsioonid küll on?

Kuigi, ma tean seda päeva, sellest ei olegi palju möödas, kui ma istusin mere ääres ja vaatasin pilvi ja mul oli hea olla. Ja siis seda, mil ma sõitsin päikesest udu sisse ja see oli lihtsalt imeline hetk, kuigi mul ei olnud aega seal pikemalt olla. Või õhtune päike, vaikus ja jahtuv õhtune õhk, aeg iseendale.
See kõik on olemas, see pole kusagile kadunud, see ei ole muutunud.
Mina olen muutunud.

Ma olen ennast nagu kusagile ära kaotanud. Ma ei tunne isegi end alati ära. Ja ometi pean ma iseendaga koos elama. Iseendaga leppimine on üks raske ülesanne, seda ma juba tean. Kui on tunne, et olen sellega enam-vähem ühele poole saanud, selgub, et mina ei ole enam see, kes varem.

Ei saa mitte kõrvale võrdlusest EKG-ga. Kuni inimese süda lööb ja inimene elab, on tõusud ja mõõnad. Kui need kaovad, siis..
Ehk ilmselt mingis vaimses mõttes ongi mul (olnud) varjusurm.

Suvepilved

kuidas kaaperdada organisatsiooni

Ühes hobipõhises organisatsioonis on aeg juhatuse vahetamiseks. no nagu põhikirjas ette nähtud.

Selgub aga, et senises juhatuses on mingid erinevad seisukohad ja mitte kõik ei saa omavahel läbi. Seega on arutuse all erinevad uued juhatused ning ei valita mitte inimesepõhiselt, vaid kogu “komplekti.” Ühes variandis on enamus inimesi seotud ühe konkreetse tegevuskohaga, teises on valik geograafiliselt mitmekesisem (aga arvuliselt sama). Vähemalt ühte seni-veel-mitte-juhatuse-liiget, kes on laiemas variandis sees, üritatakse ka tegevuskohapõhiselt poolt kangesti ära rääkida, kuid ta jääb ootavale seisukohale, et otsustada valimiste käigus.

Ajal, mil rahvas on häälte andmiseks kokku kutsutud, käib aga hoopiski organistatsiooni liikmete registreerimine. Muidugi, hääletada saavad ainult liikmed. Paljudel on tehtud volitused, aga reaalselt pole oma sooviavaldust saadetud või pole makse laekunud või midagi muud sellist. Kummalisel kombel on need registreerijad tegevukohapõhise poolega seotud – nad nimelt tegutsevad seal. Või nende lapsed, sh algkooliealised. Asukohapõhise variandi asjapulgad maksavad osa oma taskust kinni, sest ka neile pole veel kõik laekunud.
Poolteist tundi hiljem pole ametlik osa veel alanud, seega see üks mitte-veel-juhatuse-liige otsustab, et oma ajaga on muud ka teha ja sätib lahkuma. Viisakalt osalisi informeerides. Mispeale taaskord tõstatub teema, kas ikka äkki sobiks see asukohapõhine juhatus. Vastus on kindlam eitus kui varem, sest poolteist tundi nähtu (mille jooksul tal kõrvaltvaatajana oli piinlik vähemalt laste ees) on andnud kindla teadmise, et sellise seltskonnaga pole võimalik normaalset koostööd teha ja seega ei ole sügavalt mõtet seda üritadagi.

Veel mõni kuu hiljem on näha, kuidas kommunikatsioon veereb allamäge, tegevused samuti. Endised koostööpartnerid loobuvad järk-järgult koostööst ja uued ei ole tasemel. Muidugi, harjutamise ja kogemuse asi, aga senikaua peavad liikmed kannatama. Vähemalt need, kes on senise ladusa asjaamisega harjunud ja rahul olnud. Lisaks imbub kusagilt välja veel infot, nt et tegevuskohapõhine organisatsiooni “rakuke” on organistatsooni suurim alltöövõtja ja samas ka suurim võlgnik.

Mis seal ikka. Eks asjad lähevad omasoodu edasi. Kõrvalt vaadates on piinlik (teiste ees) ja kurb ka.

Lugu on ilukirjanduslik, kuid omab seoseid mõnede päris juhtumistega.