PÖFFist ka

Kuna ma olen kirjutamisega laisk olnud, siis tulevad nelja seansi arvamused järest. Ma olen osanud valida filmid, kuhu ei ole tungi. Et ehk ilmselgelt ei ole festivali mõttes popid. Samas need soovitused, mis nad ise jagavad igapäevaselt, on veidi minu maitsest mööda. Kuigi elu on näidanud ka seda, et see, mis on tutvustuses kirjas ja see, mis toimub ekraanil, ei ole alati väga seotud miskipärast..

Kristall-luik
Mingi äratundmisrõõm, kuigi lugu ise oli minu elust ikka väga erinev. Aga noor naine 90ndatel on just see, mida minagi olen kogenud. No ja Ikarus-bussid, lagunev riigkord, palga maksmine natuuras, mehkeldamine – korraga on see aeg väga elavalt silme ees. Aga see on ainult väliskiht.
Mina liigitaksin selle suhtefilmiks. SuheTEfilmiks. Mõtlen praegu, kuidas sellest õieti kirjutada, aga ei oskagi.
Algul tundub, et tegu on üsna naljaka filmiga ja no mingis mõttes ongi. Kuni välja tulles on selge, et see oli üsna tõsine film. Natuke oli isegi kurb, et Lina ja Stepani lugu lõppes täpselt nii, nagu lõppes. Järgmisel päeval (või õigemini juba samal päeval) toimunud pulm oli täiega mnjah.
Üks meeldejäävamaid tegelaskujusid oli Alik, keda ekraanil ei olnud küll väga pikalt, kuid see-eest värvikalt.
Veel kord üle mõeldes: see film võiks kinodesse või telekasse hiljem ka tulla. Sest see näitab üsna lihtsalt, kuidas muidu kena ja viks inimene võib käituda väga kohutavalt – ja keegi ilmselt ei usuks.

Pärijannad
Teistsugune suhtefilm teistsuguses ühiskonnas. See LGBT pole muide üldse oluline sisuliselt. Sama filmi oleks võinud teha ka heterodest. Et ehk ei tasu lasta end hirmutada mingitest siltidest.
Sissevaade täiesti võõrasse ühiskonda, siin ei olnud äratundmist pea üldse.
Ma ei kujuta ette, millest peategelane tegelikult üldse elas ja kuidas sa saad lihtsalt kõik oma ümbert maha müüa? Aga ilmselt sellest nad elasidki. Neid tagamaid liigselt ei lahatud.
Ladina-Ameerika film, kus peategelane peaaegu et ei rääkinudki. Rääkis, aga tõesti vähe. Samas teised tegelased andsid sellist meile teadaolevat sealset õhkkonda edasi küll. Aga peategelane oleks olnud nagu kusagilt täiesti mujalt. Mis muidugi tõi teda väga hästi esile.
Vangla korraldus tundus täiesti ebareaalne, aga ilmselt just selline seal ongi.
Ning üllatuslikult tabasin poole filmi pealt selle, et ma ei ole nii palju suitsetamist üheski uuemas filmis näinud.

Pärijannad

Celeste García ebatavaline reis
Selle filmi kohta tahaks küll öelda, et kui keegi ütleb, et “helge” ja “hoidke piip ja prillid”, siis tegelikult ootaks helgemat ja naljakamat lugu. Kuigi filmil ei olnud midagi viga, aga kui ma kutsusin sõbranna kaasa jutuga, et komöödia, siis oli pärast natuke piinlik küll. Kuid minu info oli ka ainult tutvustusest ju.
Kuuba olme oli muidugi just selline, nagu on. Väga palju seda ei näidatud, aga ometi. Ma pidingi rääkima, et jah, just nii seal asjad ongi.
Naerda sai. Kurbi hetki oli ka. Reetmist ja pettumust. Tundus, et lõpp jääbki nukraks, aga õnneks siiski mitte. Hea seegi.

Leedu lood
Selle vastand Eestis võiks olla Karikakramäng (II). Ehk siis noorte tehtud lühilood.
Järjekord oli vale. Viimased filmid jäid kuidagi poolikuks ja mõne puhul oleks küll tahtnud autorilt küsida, et mis ikkagi selle mõte pidanuks olema. Samas mõned olid kenasti lood.
Ma üldiselt ei arvagi, et kõik peab väga valmis olema ja mul pole midagi filmida vastu, mis jätavad lahtiseid otsi. Lihtsalt mingil juhul on need põhjendatud ja mingil mitte ning siin ma ei saanud aru, miks just nii. Ehk paar lisasõna oleks aidanud mõista?
Igal juhul oli mõningaid häid vaateid ja mõned pikad kaadrid.

teekond

PÖFF on teemaks, vägagi. Ja sellest peaks ma ka kirjutama. Ning kirjutangi, kunagi, homme?, sest hetkeks on vaadatud kolm filmi, mis on tekitanud omajagu emotsioone ja mõtteid,

Aga hetkel on mu mõtted hoopis sellel, kuidas mingid asjad-emotsioonid-suunad meie ellu tulevad. Kui võtta eelnenud lauset kui küsimust, siis minu vastus on – asjad, mis peavad tulema, tulevad. Fatalistlik? Jaa. Jätab persooni kõrvale? jah, mingis mõttes kindlasti

Ühelt poolt: me kindlasti määrame oma elu. Sest me teeme ise mingeid valikuid. Valikuid, mida pole mõtet kahetseda, sest valiku tegemise hetkel, kõike teadaolevat (ja iseenda heaolu) arvestades on hetkevalik absoluutselt alati parim ja õige. Kui mitte lähedaste silmis, kui mitte ühiskonna silmis, kui mitte takkajärgi vaadates.. – aga hetkel, kui me selle valiku teeme, on see ainuõige. Ei, ma ei õigusta sellega kindlasti neid, kes astuvad üle ühiskonna kokkuleppe piiride. Kuigi isegi need inimesed on vastavalt oma teadmistele ja tundmistele teinud hetkes iseenda jaoks parima valiku.
Aga ka nende jaoks on olnud mingid eelnevad valikud, mis on viinud nad just sinna, kuhu nad jõudnud on.
Kusagil on alati mingi ettemääratus antud valikute piires. Ükskõik kui palju me ka ei usu, et kogu saatus on me endi teha.
Ega ikka täies mahus ei ole küll.

Muutujaid on muidugi palju ja võimalusi ka. See jätabki võimaluse teha valikuid. Ma ei tea, kui petlik see võimalus on või mitte. Või kui palju see jätab võimaluse “süüdistada” saatust ja kõiki teisi.
Meil on valikud ja on mitte.
Elu on valikute jada.
Ja seal on oma ettemääratused. Asjad, mida me ei saa muuta. Mida me võime pidada heaks või halvaks saatuseks. Süüdistada olusid või kiita olusid. Aga on asjad, mis peavad tulema ja olema. Ühel või teisel moel. Sest on midagi, mida me veel ei tea, aga peaksime. Ilma, et me ise seda teaksime või teadvustaksime.
Elus on alati midagi õppida.
Süüdistades ei saa me sellest aru.
Paljud ei tahagi õppida, muutuda, liikuda. Elu mõte on .. olla?
Kes üldse mõtleb, mis on elu mõte?

Jah, me võime jõuda üles või alla. Aga see kõik on kusagil valikutes, mis ei sõltu mitte ainult meist, vaid ka kõigest meie ümber. Lähedal ja kaugel.
Võtta natukeseks aeg maha ja mõelda, miks on teadmine ühest ja teistest? Kuidas jõudis mu ellu see mõte, see info, see luule, see muusika? Sest kõigel on oma tähtsus. Mida ma tegin ja mõtlesin, kui olin 13? Aga siis, kui olin 23? Või 33? Ja kas 63 olen ma pigem kui 13 või 43? Või hoopis kusagil veel mujal? Ja palju ma mäletan siis sellest, mis ma olin 13selt? Ja kui palju see minu edasisi valikuid mõjutanud on? Kas ma olen neile, kes on minu elus olnud 20 aastat tagasi, pigem tänulik või mitte? Isegi, kui tol hetkel ma neis head ei näinud? Kas nad õpetasid mulle midagi? Kas nendega läbikäimine õpetas mulle midagi? Kas ma õppisin sellest hiljem midagi?
Minu kohta? Teiste kohta? Maailma kohta? Selle kohta, miks ma olen nüüd siin, kus ma olen, ja see, kes ma olen?

Kas ma oskan hinnata kõiki neid võimalusi, mida elu mulle pakkunud on? Kõiki neid valikuid, mida ma teinud olen?

Alati on kusagil parem ja mõni valik oleks ehk viinud lõpuks mingis mõttes parema olevikuni; aga alati oleks võinud minna kehvemini.
Mis üldse on “parem”? Rohkem – raha? võimalusi? sõpru? asju?
Kas üldse peab olema “parem”?

Kui sa pole rahul sellega, mis sul on, miks sa arvad, et sa saaksid olla rahul rohkemaga?
Kas elu polegi selleks, et võtta oma valikutest parim? Õppida sellest, millega takkajärgi rahul ei ole? Õppida ka sellest, mis tundub hea? Teha valikuid võimaluste piires ja teada, et samas sa ei ole siiski kõikvõimas? Et su võimalused sõltuvad eelnevatest valikutest, ja et mingid asjad lihtsalt peavad olema ja tulema. Nii head kui halvad,

Ning lõpuks on elu ikkagi tasakaalus. Halb, mida me teeme teistele; hea, mida me teeme teistele. Halb, mida me teeme iseendale; hea, mida me teeme iseendale. Väärtused on muidugi suhtelised. Iseenda ees nullijäämine – ilmselt ka paljud sarimõrvarid õigustavad end sellega, sest nende maailmas ongi selline tasakaal. Jätame äärmused kõrvale..

Aga, tasakaal on ka see, mis annab elule mõõtme.
Elada nii, et ma annaksin rohkem kui saan.
Austades seda, mida ma saanud olen. Austades teisi elusid. Austades teiste valikuid.
Hinnates valikuid, mida elu on mulle andnud. Hinnates valikuid, mida ma nende hulgast olen teinud.

Ja liikudes edasi.

November

No nüüd on küll täiega November. Selline, et valget aega lihtsalt ei ole. Mingi hall ja hall ja hall.
Ja mina olen seisus, et õhtuks on silmad ja nahk täiega väsinud. Nahk? Nahk jah, näoonahk kisub ja kipitab. See on mul hooajaline ja just pimedal ajal. Novembris, noh. Aga silmad pole nii pikaajaliselt varem tunda andnudki.
Ebameeldiv.

Koormus on ometi väiksem kui suvel. Et võiks ju tore olla?
Kuigi seda, mis on sügisväsimus, tean ma hästi. Kevadväsimust mitte nii väga. Sest siis on valge ja kõik on kohe puhkemas ja jaksabki olla. Sügiseti on mul aastate kaupa tunne, et tahaks talveunne kerida. Kui mingi hetk on lund ja päikest, siis läheb paremaks.

Kuigi ma nüüd sain lõpuks selgust, miks sel aastal nii raske on. Ja miks üldse mingid asjad on, nagu on. Mitte, et ma põhjuseid muuta saaksin. Lihtsalt teadmine on parem kui mitteteadmine, saab energiaid suunata. Või siis vastupidi, mitte suunata sinna, kuhu see ainult lõpmatult neeldub.