rattas

ühelt poolt poleks nagu üldse energiat, teiselt poolt aga polegi mahti sellele mõelda.
eile näiteks õnnestus ca 5 tundi niimoodi “ära kaotada”, et ma ei saa siiani hästi aru, kuhu need kadusid. RSS on mitmendat päeva järgi lugemata – või mitte päris, ma siiski täna näiteks märkisin mingid kategooriad lambist loetuks ja ülejäänutest lugesin ka mingi osa. ja mõnel päeval olen ikka ca 50st artiklist üle kerinud ka. jajah.

selline päev, nagu täna, suures osas kenasti “tükkidena” võetav, oli nagu parem. kuigi ikka on tunne, et miks ma juba kaks tundi ei maga. no – pole mahti olnud.
õhtune kohtumine oli päris tore. inimesega, kellega tegin mingi x aastat tagasi tihedalt koostööd, vahepeal ei ole suhelnud ja nüüd oli minul vaja natuke fokusseerida mingeid asju. ma vist veel ei fokusseerinud, kuigi sain ideid – kuid tundus, et pigem töötas see kohtumine täna teistpidi. et ehk vestluse teine osapool sai oma mingid mõtted kusagile loksuma. mis on ka ju ometi lahe.
mina pean lihtsalt veidi veel tuhnima, et oma vajalik fookus paika saada. suunavaid ideid sain igatahes.
ning ka üldhuvitavaid mõtteid.

fotomälestus on vanavanemate saarelt.
haakumatu.

Reigi kirik
Reigi kirik

viskan veebi või midagi..

see tuli küll üsna ootamatult, et paluti mingi wordpressi leht püsti panna; peale seda, kui mingit lehte, mille ma tegin, vaadatud oldi. võeh. ma ikka mõtlesin, et igasuguseid selliseid isehakanud lihtsate veebide tegijaid on maa ja ilm täis. ilmselt mitte, kui isegi väike äriline ettevõtmine mind palub.
okei, sellele saidile on vaja mõned pluginad, mida ma ei tunne ja teema võtsin ka üsna lambist, nüüd peab sellega leppima. ega välja ei paista ka, mis mulle selle teema “sees” ei meeldi ja mida ma teha ei saa. õnneks on need pisiasjad. ja no pluginad on samuti avastamisrõõmuga..

kõige veidram oli aga see, et kuna lehel juba jooksis wp, siis tegin alamkataloogi ning hakkasin sinna installima ning sain järjepidevalt veateate. kuni täna, korraga, ei olnud vana leht ka üleval (eile käppides täiesti oli). ning kui ma siis lõpuks jõudsin oma mailivahetuses esimese astme teenindaja juurest mingi tehnilisema juurde (ma ei saa aru, miks paigutatakse oma leht kuskile imelikkuväikeformasse, selmet kena viisakat Zone teenust kasutada, ah?), kes lõpuks teatas, et minu aimdus, et viga on andmebaasides, on õige. lihtsalt see viga oli täielik müstika. et kui ma ise ka enne vaatasin, siis andmebaasid olid tühjad, st seal ei olnud mingeid faile. ja siis, peale mitut tundi mailivahetust selgus, et need baasid on olnud tühjad juba, noh, ammu. et ehk – mis pagana moodi see leht üldse siis jooksis, aru mina ei taipa?

igatahes sai kiirelt uue wp selga, “leht uuendamisel” lehe ette ja ilmselt peatselt pärislehe üles.
kui sisutoodang ka järgi jõuab.

aga ega midagi muud siin nõukahõngulises ühikatoas kodust eemal ei olnudki õhtul teha ka.

wpedit

meie plaanime..

ei tohi ikka öelda, et aega on lahedalt. selle peale koguneb kalendrisse ja to-do listi (mis selle kena eestikeelne vaste oleks? “tegemist ootavad asjad” on nagu pikavõitu?) hoobilt posu asju. mõni on varem teada, aga lihtsalt tuleks lõpuks ära teha. mõni – ja neid on rohkem – on lihtsalt lisandunud.
muidugi selgub selle käigus, et midagi on jäänud kalendrisse kirja panemata ning see meenub alles siis, kui tuleb meeldetuletusmail. esimene mõte on, et peaks end kloonima. nojah. valikud, ma ütlen.
samas tahaks ju lihtsalt kätte võtta ja sõita linnast välja kevadet kaema. kusagile, kus ei ole masse.
äh, mingi teine homme.

tähelepanekuna: rahaga see ei toimi, kui kurta, et vähe on 😛

sinililled428

uitmõtted

see on ikka täiesti tõsi, et kes teeb, see jõuab.
mina olen hetkel küll vastupidine näide. mul on harjumatult vaba aega, aga ma suudan selle üsna mittemillegagi ära sisustada. ja siis avastan, et mõni pealtnäha oluline asi on hoopis tegemata jäänud. siiski, elulised asjad on ju kõik tehtud ja rohkemgi veel.
selles ei ole mitte mingit arusaadavat loogikat muidugi. mõned asjad lihtsalt on sellised äraspidised. pealtnäha 🙂

aga võib-olla ei peagi ise väga palju tegema, kui ümberringi toimub niigi palju? nii laiemas kui kitsamas mõttes? kui ikka vahepeal hoian pead kinni ja lihtsalt lükkan mõtted välja?
kuigi millegi tegemine on parim meetod mõtteid ühel kindlal rajal hoida.
kusjuures, näiteks ujumine on minu jaoks täiesti selline tegevus, mille ajal ma mõtlen väga vähe. peamiselt süvenen basseini teisele otsale ja süvenen hingamisse. rohkem, muide, kui joogas. mitte, et ma hingaksin rohkem, aga ma mõtlen sellele küll enamuse ujumise ajast, joogas läheb mõte palju kergemini uitama ja hingamisele ma mõtlen ka vähem. nojah, võib-olla seepärast mõte uitabki, muidugi. aga igatahes ujumine on mul väga fokusseeritud tegevus üllatuslikult.

õhtuti aga, selmet nina veel õue pista, kukun ma lihtsalt magama.
vahel harva siiski vaatan hilisõhtust taevast.

pilved öös

klaasikillupäev

sissejuhatuseks mittekilde.
eelmise nädala pärastlõunaspaa oli küll hea vaheldus. lihtsalt kohustustevaba lebo. soe lamamistool, klaasi taga päike koos petliku jaheda tuulega.
laupäev oli päriselt ka soe, kuigi kraadide järgi oli mõnel päeval soojemgi. kokkuvõtteks olin aga vähem õues, kui tahtnuks. õhtuks naistejutud.

kevadtaevas444

tänane klaasiring aga kulges stiilis “killud toovad õnne”. no ma ei tea. ma olen nüüd ju lõiganud lühemaid ja pikemaid peeneid ribasid ja täna kaks klaasi täitsa jonnisid minuga. kusjuures mõlemaga sain osaliselt hakkama, aga üldiselt tekitasin hunniku kilde juurde (pildil paremal üleval). juhendaja vahepeal lausa sekkus. kolmas klaas vähemalt leppis minuga.
eelmine kord just panin ühe kildudest vaagna kokku. samas neid mitte-nii-väikeseid tükke on ikka ka täiesti hullult palju. no et see pikk kollane riba seal kildude juures nurgas on 30cm pikk ja nagu näha, siis enamus muid tükke on .. väikesed. st mitte killud, aga just sellised, et suurvorme ikka ei tee.
no ja koristamise käigus ajasin ühe (õnneks mitte kuigi suure) läbipaistva klaasi tüki lihtsalt maha, kildudeks.
nii et nüüd on üüratut õnne oodata ilmselt 😀

klaas455

hingetõmme

ma olen kuidagi energiast tühjaks jooksnud.
tulin täna klaasiringist koju, ilus kevadine õhtu, aga olemine oli ikka selline hoomamatu.
et mitte kuskile auku ära vajuda, ma lihtsalt sunnin end igasuguseid asju tegema. aga mida sa teed või oled, kui näiteks mailid, millele varem hoogsalt vastasin, panevad nüüd ohkama ja klopsin mingi tuima vastuse kokku. või siis minnakse minust lihtsalt üle või ümber. või kui jõuad selleni, et igapäevane suur probleem on õhtusöögi väljamõtlemine. kuigi mis probleem see on? esimese maailma probleem? sest mul on olemas valikuvõimalus. aga ma ei oska seda ilmselt hinnata. vähemalt mitte nö jooksvalt.
enne magaminekut teen mõned joogahingamised.

ilmselt peabki elus olema erisuguseid perioode, et osata neid paremaid hinnata.

aprill

aprill ja soe ja puha. nina on juba päikesekreemi ka saanud.
aprillinali oli see, et ütlesin ühele inimesele, et ta selg on valge. no see oligi valge. aga ta uskus seda. ha-ha.
õhtune sünnipäevalaud ei olnud üldse nali. täiesti üle jõu käis. nagu jõulud, ma ütlen.

tööde ja õppimiste arengud on ikka hüppelised ja mitte eriti planeeritavad. et ehk taas kurseerima.
töö suhtes peaks midagi ette võtma. aga uisapäisa ei taha, siis ei õnnestu. natuke tuleb, hm, visualiseerida 😀
mingeid lustakaid mõtteid on ka peas. no ettevõtmiste suhtes. ega vahel tuleb ka kõige totakamad mõtted sõnadeks seada, sest kunagi ei tea, kust võib mingi idu võrsuda.

esimesi hanelisi nägin ca 2 nädalat tagasi. sedapuhku oli nädalavahetusel aega ka mõni pilt teha.
rabahaned:

rabahaned737