feminisminurgake

ma leidsin, et ma ei saa ikka eelmise postituse lugemissoovitustest tekkinud mõtetest üle ega ümber. et ehk siis sellest, millist reaalsust keegi omale konstrueerib. ning jah, läbi selle prisma, kui palju ikka ongi just seda soovmõtlemist, et naised ongi rumalamad/saamatumad/võimisiganespidikehvemad (füüsilise jõu jätame hetkel välja, sest mitte kangitõstetest ega kaubaalustest ei taha ma rääkida).
tegelikult see, millest ma kirjutan, ei ole isegi mitte feminisim. lihtsalt väike kirjanduslik üldistamine.
alustuseks ütlen ära ka selle, et allpoolkirjutatu ei tähenda, et kõik mehed niimoodi mõtlevad-arvavad – õnneks mitte. tegelikult ma olen üsna kindel, et lausa enamus mitte. samas on ilmselt ka hulk naisi, kes suhtuvad asjadesse kuidagi nii, et no nad ongi ju vähemväärsemad. paljudele neist on see ilmselt kodust kaasa antud “väärtushinnang”.

alustame kodumaisest statistikast, et kõrgharitud naisi on rohkem kui kõrgharitud mehi. ilmselt hulgale inimestele ei ole see mingi näitaja. kusjuures, ma olen nõus, haridus kui selline ei pruugigi alati otseselt midagi väga põrutavat juurde anda, aga minu meelest mängib pigem rolli soov areneda. mispidi ma jõuan taas igasuguste koolitusteni ja selleni, et neis osalemise ülekaal on naistel. ka sellistel, kus isegi “naiste tööd – meeste tööd”-loogika kohaselt võiks olla meestel.
karta on, et koolitused muidugi ei klassifitseeru ka, sest see ju ise näitab juba, et naised “ei oska”, onju? mees ei lähe kusagile kursusele, sest ta ju oskab kõike, mida vaja. no juba kasvõi seepärast, et ta on mees ja seega automaatselt teab ja oskab kõike?
ning muidugi, kuna tema on mees ja teab täpselt, kuidas kõik peab käima, siis tema ongi kõrgemal või igal juhul paremini tasustatud kohal. sest mehel on ju vastutus (naisoost ei ole vist paljude teiste meeste meelest suuteline vastutama, vähemalt mitte väljaspool kodu, sest kodus jäetakse ju enamus asju naise teha ehk siis ka vastutada!) ja muidugi pere ülal pidada (haha, kui palju meil täpselt on üksikvanemaid ja milline protsent neist naisi?), aga ühel õigel naisel peab ju olema mees, seega pole naisel vaja vastutada ega ka eriti raha. ja kui meest ei ole, siis on tal kindlasti omal midagi viga ju. äkki mõtleb endast liiga palju? äkki arvab, et ta mõtleb nagu mees? ega keegi sellist ei taha ju tõesti. (tõe huvides mainin, et kummalisel kombel mul ei ole seda probleemi siiani, isegi kui ma päris avameelselt oma nö feministlikke jooni välja näitan)

no ja siis on need suurte poiste liivakastid, kus sellised poisid (vabandust, mehed) omavahel äritegemist mängivad. käivad tähtsalt ringi, peavad koosolekuid, aegajalt isegi otsustavad midagi. neil on vastutus ja tähtis töö. et miks naisi seal siis vähe on? justnimelt seepärast, et see on meeste liivakast ning kui mõni tark tüdruk sinna ära eksib, siis poisid leiavad, et see lööb nende mängu uppi ja nii ei saa. ning peletavad tüdruku ära. enamus lööbki käega (targem annab järele, ka siis, kui tegelikult ehk polegi targem järele anda) ja jalutab eemale. mõni eriti kangekaelne aga sätib end sinna liivakasti nurka. heal juhul pikapeale mõned poisid sõbrunevad ka temaga..
töölaua taga aga on nendes firmades hunnik naisi, kes teevad ära töö, et firmad toimiksid, lähevad koduteel läbi poest, toovad lapse lasteaiast, teevad süüa, koristavad elamise.. ja ei tahagi mühkamist harimatute meestega tegemist teha rohkem kui töö juures, kus teda ei väärtustata. selle asemel lähevad kusagile kursusele, et silmaringi laiendada. või reisima.
ah et miks siis ise oma andeid/oskusi välja ei näidata ja neid ei rakendata? vaat just seepärast, et kõigepealt peab paljudel juhtudel (mees)ülemusele tõestama, et ei, sa ei ole kaamel; ning kui siis midagi omal initsiatiivil teha, siis kui see just hetkel kohe räiget kasu ei too, leitakse, et loll mõte oli. mingi naise mõte, kas seda peaks tõsiselt võtma või?
ning need liivakastipoisid ei saagi aru saama, et needsamad naised tegelikult teevadki töö ära, et tüüp saaks rahus liivakastis teiste poistega koos nõõta, kellel on pikem ja kes pissib kaugemale. et kaudselt või otseselt on neil meestel toit ees ja pesu pestud nende “mõttetute” naiste poolt. koos otsustega, mida süüa saab ja vastutusega söögi valmimise eest (ärge võtke seda liiga otse!).
ning muidugi nad ei tahagi sellest reaalsusest lahkuda. päriselu on hirmutav..

täiesti kõrvalt jäid siit need mehed, kes lihtsalt arvavad, et iga naine peakski tegema seda, mida mehed või siis konkreetne mees talle ütleb, sõltumata naise soovist ja väljaütlemisest. liiga palju korraga ei saa ja nagunii põhimõte on sama.

kätt südamele pannes, eelpoolkirjutatu ei põhine ainult minu otsestel kogemustel, vaid päris palju ka elementaarsel vaatlusel nii elus kui netis. ja hästi nukraks teeb, kui palju on olukordi, kus hea potentsiaaliga naine teeb tööd, mis on kõvasti allpool ta taset, samal ajal kui mehed, kellel pole taset ollagi, mängivad ülemusi. ning kuna on poiste liivakast, siis väga ei kiputa välja ka lükkama.
tore on aga, et aina rohkem on ka meie maal olukordi-firmasid, kus kirjutatu ei kehti ja inimesed töötavad vastavalt oma oskustele, sõltumata soost või ülemuse soost.
nii et mina konstrueerin siiski seda reaalsust, et aju kasutamise oskus ei sõltu soost.

ja lõppu üks võõrkeelne artikkel ka: Companies run by women perform better.

mitte nii koos juhe + lugemissoovitusi

eelmisel nädalal vihises kogu energia minust välja ja õieti tagasi ei tulnudki. eile sai see vestlus, mida ma selleks hetkeks enam ei tahtnudki, peetud ja nüüd võib edasi elada ja uutele edasiviivatele sammudele vaikselt mõelda.

igatahes läks mu eelmise nädala e-kursuse osa ka selle energiapuudulikkuse nahka, nagu ma arvasin. tegelesin sellega täna. õnneks on väike viivitus lubatud.
siis selgus ikkagi, et vähemalt ühe ülesande loogika jäi ka täna mulle suhteliselt selgusetuks (et ehk see ei olnudki eelmise nädala probleem) ning ka foorumist tuli välja, et paljudele on see keeruline. nii et lõpuks tekkis minus kindel teadmine, et viga ei ole siiski minus ega minu energias, vaid seda osa ongi veidi liiga vähe seletatud. sest kuigi ma selle asja nüüd õppejõudude ja kaasõppijate toel tehtud sain, ei jõua selle toimemehhanism mulle siiani päriselt kohale. st nagu jõuab, aga mingi lühis tekib ikkagi.
järgmine asi läks taas ludinal. oleks pidanud selle ka juba eelmisel nädalal üle vaatama, oleksin end ilmselgelt mõnusamalt tundnud.
käimasoleva nädala materjale hakkan torkima homme. siis on veel varupäev ka. valmis peaks olema pühapäevaks (viimane nädal ikkagi), aga teada on, et nädalavahetusel on muud tegemist piisavalt.

no ja et ikka lugemist oleks, siis viskan linke.
ma olen ise vist veidi arg või lihtsalt ei viitsi end väljendada piisavalt, aga täiesti superkirjutis on Rentsilt, teemaks siis, et .. ah, no feminism noh 🙂
teine on nihilistist. ma ei loe nihilisti mingi korrapäraga, vaid siis, kui kusagil keegi viskab mõne lingi, mis tundub piisavalt huvitav, et see avada. nii et – keda peab kartma eesti naine? siin ja praegu ja kohe. muidugi, sõnastuse kohta tahaks öelda, et kena, kui mitteüks naine ei _peaks_ kedagi kartma. kahjuks reaalsus ei ole nii roosiline.

nädalavahetusel jõudsime seekord mööda rahvast täis kohtadest, leidsime nende kõrvalt mõned vaiksemad ja Treppoja oli see koht, kust kõht tagassi sundis tulema 🙂

treppoja479

jaanuarist märtsini

aasta esimene veerand ei ole veel päris läbi, aga saan juba öelda, et on olnud kuidagi kummaline. ning sedapuhku mitte niivõrd heas mõttes, kui pigem halvas. ehk siis mingitmoodi üle pika aja taas see tunne, et – mida kuradit?

teisalt sellised väljaspoolt pressivad muutused ongi need, miks ma ei tee jäikasid plaane (eile just oli teemaks, et mis pagana küsimus on töövestlustel, et kuhu sa viie aasta pärast tahaksid olla jõudnud? nagu tõesti? praeguses elus? 90% ilmselgelt tahab sinna, et oleks räigelt pappi ja tööl ei peaks käima, aga seda vastust muidugi küsimise peale ei kuule. ahjaa, räige papi võtaksin mina ka. tööl käiks ikka edasi. kas just samas kohas..).
plaanidesse on oht kinni jääda, aga ellujäämiseks on oluline hoopiski paindlikkus. ja ma tean, et üks ei pruugi välistada teist, kuid kogen, et kui mul on ikkagi tehtud Plaan ning siis segajad vahele tulevad, on üsna keeruline leida kõik muud variandid. kui on lihtsalt Suund, siis märkan rohkem detaile ning suundungi vastavalt hetkeolukorrale, tehes tee peal tillukesi plaanikesi, mida on lihtsam teise plaanikese vastu vahetada, kui asjaolud peaksid muutuma.
tähendab, inimesi on erinevaid ja mõne jaoks on selline suur Plaan muidugi ellujäämiseks vajalik.

aga alguse juurde tagasi tulleks: õnneks on ka positiivseid emotsioone selle aasta sees juba ohtralt 🙂

kevade esimene päev:

harku350

oh neid filtreid ja ületöötlust

pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, nagu kõik teavad?
eile jäin mõtlema, miks üks FB väikeettevõtte müügipostitus mind häirima jäi. ei läinud kuigi kaua, kui mõtlesin välja: see pilt seal juures pidanuks, nende toodet arvestades, olema helge ja päikseline, kuid kuigi algpilt tundub isegi paljulubav (ni ipalju, kui seda tajuda on seal), siis selle rikuvad ära kasutatud filtrid, mis teevad pildi süngeks. nojust, et natuke on värve maha keeratud ja tumedam hajus serv ja üldse vist veidi tumedust peal. ilmselt instagrammis või kusagil on see täpselt üks filter.
ning kuigi tulemus on selline instragammi-wannabe-lomo-tüüpi, ei tekita see antud kontekstis mingit ahvatlust. nagu öeldud, peaks neil olema helge ja hele pilt, kuid minu meelest on täpselt vastupidised filtrid peal.
ah, tegelikult pole ma mingi netiturundusguru või midagi, aga oma arvamust võin ju ikkagi avaldada kui inimene, kellele see pilt/toode suunatud on. ja samas hea tähelepanek iseendale mällu panemiseks – pildid tuleb ikka mõttega enne läbi vaadata, et vältida ebakõlasid pildi ja teksti meeleolu vahel.

teema juurde siis kah üks pilt, mida töötlesin enda kohta hirmus palju. päikeselise päeva puhul selline suvine.

grill345

ahjaa, näed, eile kirjutasin õppimisest, täna jäi üks huvitav akadeemilise õppe variant silma.

õppida pole kunagi hilja..

või siis et kunagi ei saa liiga palju õppida.
mulle igatahes meeldib saada uusi oskusi, teadmisi ja kogemusi. selle üks vorm on see, et ma tahan reisida. teine vorm on see, et ma loen. kolmas, et ma käin igasugustel koolitustel.

näiteks võtsin ette programmeerimise väga-algkursuse, tasuta ja e-õppe vormis. siiani on olnud päris tore ja eile oli see päev, mil lisaülesanne ka päriselt mõtlema pani. st see pole üldse kohustuslik ülesanne, aga no kui juba, siis juba.
ning täna hommikul juba töötavat programmi lihvides vaatasin, et ma ei saagi aru, miks selle väljanuputamine mul nii kaua võttis.
ja see ongi see, miks ma tegelikult ka need lisaülesanded ära teen: igasugused näited, isegi kui kopi-pastega läbi teha, on üks asi; aga teine on nullist peale ise midagi kokku kirjutada ja toimima saada.
muuseas vaatasin hommikul foorumis teiste küsimusi ja vastuseid selle ülesande teemadel ja avastasin, et ma olen lähenenud väga lihtsalt ja minimaalselt, seal oli ikka väga keerulisi teid välja pakutud. ma ei hakanud neid muidugi torkima, sest kui tulemus on töötav, siis on ju hästi.. või?
üldiselt need kaks esimest nädalat on lihtsamad, kui arvasin. samas kaks nädalat on veel ees.
ning ei, ma ei plaani tingimata hakata programmeerima, pigem avardan silmaringi. samas, kui vaja, on mingi imepisike põhi olemas.

hommikul jäi veel silma matkajuhtide praktiline koolitus. kui aga lugesin, et seal on jube palju köitega seotud tegevusi jms, siis leidsin, et see ei ole mulle. ma kardan kõrgusi ja ei soovi küll kusagil turnida.. või jõgesid ületada ilma sillata. praktilist vajadust pole ka kummagi järgi.
sellest rääkimata, et palju siis Eestis matkates on neid kohti, kus tuleb köitega kusagilt alla-üles-üle ronida? noh, on muidugi, kuid läbivalt siiski pigem mitte. teine asi, et palju on neid matkajaid, kes tahavad kusagil turnida? jälle, muidugi on, kuid need turnivad ju nagunii?
niisiis see koolitus jääb näiteks vahele.

learn

kevadesse

ma olen nädala jälle maha lugenud.
hämmastunult avastasin, et kohe on kevad käes. talve õieti ei olnudki ja see ebamäärane hall aeg on absoluutselt määramatult kulgenud. kuni basseinis ujuda üritades (ma ikka olen individualist, viiekesi rajal on juba väga ebameeldiv, neljakesi lihtsalt ebameeldiv..) korraga päike hakkas silma särama.
muidugi, päeva pikenemist on ammu märgata.
ühtlasi ilmselt jääb peatselt lugemist vähemaks ja muud tegemist on rohkem. sest lugeda on mõnus ju siis, kui on hämar või pime või külm või vihmane ja muud väga teha ei viitsi. teadagi.

muide, Jaama turu kõrvalt on trammiga linna suunas praegu päris õõvastav mööda veereda. seal käivad ehitustööd ja suur sügav auk on trammiteest mõne meetri kaugusel. ma veenan end igal hommikul, et seal on ju toestused ja ilmselt on kõik välja arvutatud ja arvestatud, et see mitmekümnetonnine tramm võibki sealt vabalt mööda veereda – aga ometi ei ole seal trammis hea tunne.
tuleb rattale ümber kolida

mälestus ca aasta tagant:
bluemosque465

Tunnete maastik, Teoteater

eile oli naiste teatriõhtu. taaskord väike mitteproff teater Kalamajas ja nende üpriski uus tükk Tunnete maastik.
kirjelduse järgi ootasin natuke midagi muud, pigem mingit suhtejärgset suhtelahkamist, kuid seda õnneks oluliselt ei olnud. sisu suhtes oli seega täiesti etteaimamatu. ja oli ka.
see suhtevärk ja otsesed suhetest tingitud emotsioonid ei olnud aga minu jaoks kuigi veenvad. jah, täna takkajärgi tajun ma neid küll, kuid tükk ise oli pigem selline, et .. no ei toiminud need tasemed. kusjuures ma ei saagi aru, kas asi oli lavastuses kui sellises või pigem on juba see algtekst pisut tuimavõitu.
küll aga oli päris tabav kellegi nö võrku mässimise teema. et kuidas mõjutada inimesi asju tegema, kui nad tegelikult väga ei taha.
lõpp, erinevalt mitmest teisest, ei toonud mulle vett silma. minu jaoks olid seal pigem nagu sõnakõlksud.

niisiis, kui ma sama teatri etendust Naine ja klarnet soovitan kohe väga, siis käesolevaga olen veidi tagasihoidlikum. samas, kui on vaba õhtu ja mõte, et väike hubane teater oleks tore mõte, siis miks mitte. tükk ei ole liiga tõsine ja oma humoorika külje andis ka pidev lavakujunduse ümbertõstmine näitlejate poolt. kohati oli juba tunne, et peaks kihla vedama, kas on pilt pikem kui ümbertõstmine või mitte.

kurviline

mingid veidi närvilised ajad ja etteaimamatud muutused. vastandina siis planeeritud muutustele.
võib-olla peaks ennast ise natuke rohkem liigutama ja mingeid asju tegema. ma ei pea silmad füüsiliselt (kuigi ka see tuleks kasuks). ikka et veidi ette mõtlema. teisalt, on tunne, et välised muutused on kohati aina tempokamad ja etteaimamatumad, nii et väga pikalt ette mõelda praeguses hetke kontekstis võib olla pigem mitte väga arukas. sest, ilmselgelt, vanamoodi asjad enam ei jätku.
just tuli pähe, et oot, ma midagi ju olengi taas ette võtnud, või peaaegu. pisiasi, nagu ikka. aga kunagi ei või teada. ega ükski omandatud algtõde ei jookse mööda külgi maha.
lähipäevad on kiired vist.

päeva rõõm:
talisurfiII

ja kui siin igav on, siis näiteks võib lugeda sellist naiste-meesteteemalist postitust. nii tore, et mu eest sellised asjad ära kirjutatakse 🙂