lühidalt: palju erinevaid emotsioone, palju tuult ja merd, palju sõpru, ning tulles algusesse tagasi, palju positiivseid emotsioone.
loodan, et uus aasta toob samu asju 🙂
Kuu: detsember 2014
pühadeaegseid tegemisi
mul tiksub juba pikka aega (no ligi kaks nädalat) mõte, et kirjutaks. aga tegudeni pole jõudnud.
lühidalt öeldes on vahepeal üsna rahulikult kulgenud, midagi põrutavat toimunud ei ole.
kasside abil koristasin oma raamaturiiulit:
lihtsalt ma käin päris palju raamatukogus ja ei näe mõtet, et kõik raamatud peaksid omal riiulis olemas olema. sain tõesti riiulise ja sellega kuidagimoodi kogu tuppa õhku juurde:
hästi lahe oli see, et üleliigsed raamatud viidi mu juurest ära. olgu, üks väike kastike ootab veel ärasaatmist, aga see on ka ainus, millega ma ise tegelema pean.
samuti kasside abil sain üle tüki aja ühe tooli korda:
selle tooli (ja veel paar, mis siin ootavad) probleem oli puitosas. kuni asi puudutab sadulsepatöid, tulen ma toime. puitosaga pole mul õieti vahendeid ega ruumi. ega seegi sai korda välise abiga (ja ma ei pea silmas ainult kasse).
enne jõule tegime emmega natuke vorste:
kuigi algul tundus, et vere saamine on probleem, läks sellega lõpuks vägagi hästi. osa andsin edasi. sest sel aastal me suurt vorstitegu ei teinud.
üks hullu logistika päev oli ka, kusjuures minust sõltus seal vähe. aga lõpuks said kõik lihad-vorstid-singid-linnud sinna, kuhu vaja. kas siis minu juurde või minu juurest ära.
jõuluõhtuks oli toas kuusk ja midagi kuuse all:
siinkohal, jajah, eelmise nädala ainsad kapsad olid võis praetud rooskapsad ja seapraadi ka ei peaaegu et ei olnud. jõuluõhtul oli üldse ainult külmlaud. ei mingit söömaorgiat.
no ja õues on ka käidud. nii linnast väljas:
kui ka linnas:
lumest rääkides on mul hea meel, et lõpuks mingi enam-vähem lumi tulnud on; kurb aga, et juba umbes homme sulale kisub.
mõned külaskäigud ühte- ja teistpidi. sõbrad ja veelkord sõbrad. laps ja kassid ja palju mandariine.
aga lühidalt saigi kõik 🙂
elustiilikeskused?!?
me oleme oma tarbimisühiskonnaga ikka ajast maas: “Eestlastele meeldib suur, ameeriklastele väike”.
muuhulgas on täisartiklis kirjas, et “Keskuste arendajad on vaeva näinud, et pakkuda mugavat juurdepääsu (sealhulgas ühistranspordiga) /-/)”..
ausõna, kas ma olen millestki valesti aru saanud, aga jättes kõrvale Kristiine, millele saab ühistransaga miskitest suundadest niimoodi ligi, et ei pea meeletuid ristmikke ületama ega läbi autoparkla liikuma, ning kesklinnas oleva Viru keskuse – siis milline nendest suurtest on veel üt-ga mõistlikult ligipääsetav? ahjaa, Ülemistes on peatus vist kah kusagil seal külje peal, et kõrvaltuksest saab nagu ligi. ja siis toidupoodi marsi mitusada meetrit.
aga ega see olukord väiksemate poodide juures parem ole, nii kodu-Rimisse kui -Selverisse minekuks pean seiklema läbi parkla. vähemalt on see parkla pisem ja kui tõesti on palju asju tuua, siis peatusesse ei pea löntsima pool kilomeetrit (olgu see keskuses sees lontsimine või väljas).
ning ma ei väida, et ma ei ostle üldse või ei käi üldse suurtes keskustes või midagi sellist. ikka käin, ikka ostan. aga aina vähem saan ma aru sellest “tarbijad hindavad suurte keskuste avarust ja meeldivat ostukeskkonda, kus on mõnus kogu perega oste teha”. kui ma satun, no see on lihtsalt näide, Roccasse ja mul on soov käia toidupoes (Prisma) JA Marks&Spenceris, siis kuni ma ühest teise läbi selle “avaruse” kappan, olen ma sellest tüdinud. kui ma vahepeal veel mõnda poodi peaksin kiikama (mis oleks ju nagu asja mõte), siis on tunne, et ma ei jõua sinna teise otsa mittekunagi ja aidake mind siit välja!
aga kui poed ongi kõik sellistes kohtades koos, siis pole väga valikut, peab sammud aegajalt keskusesse seadma. ja poed, ning mitte ainult, on keskustes, sest “tarbija nõuab”. nuuks!
just, muidugi laiendatakse seal teenuseid ka ning nimetatakse “elustiilikeskusteks” – ainult et miks ma pean mulle võõra stiiliga sunniviisiliselt kaasas käima? ning lahendus ei ole see, et “tee ise oma äri!”. ma ei taha lihtsalt, ma ei pea end pädevaks oma äri tegema!
ei saa mainimata jätta, et näiteks selline linnaruum, nagu Rotermannis, all pildil, on, on meeldivam kui kaubakeskused – ometi on seegi suunatud tarbimisele.
ka mina ootan trammiliikluse arenemist
taas pole mul vaja ise kirjutada, vaid keegi teine on väga hästi kirjutanud. ühistranspordist ja eriti trammist.
ainult et, eks seda, kui halb on Kopli tramm, teavad ikka need, kes on sellega elus maksimaalselt kolm korda sõitnud.
ning muidugi see ühiskonna suhtumine:
Võib ka nii arutleda, et miks üldse see, kellel pole autot, peaks kuskile sõitma? Mis inime see üldse on, kellel autot ei ole, lubage küsida? Et turule või poodi tahab sõita!? Käigu oma mikrorajooni turul või poes. Ja kui seal turul või poes pole seda jubinat, mis tal vaja, siis kes selles süüdi on? Tehku siis ise.
ma kirjutasin sellest suhteliselt hiljuti ka.
meil on aega veel..
mingipärast jõuan viimasel ajal kogu aeg oma mõtetes aja juurde, olgu siis kontekst selline või teistsugune. näiteks, kui ma eile teatasin, et nädalavahetus on kiirelt läinud ja nädala sees pole ka ühtegi täiesti vaba õhtut, soovitati mulle muidugi mõni vaba õhtu teha. aga – kui ma käin tunnikese kusagil ära.. või tulen koju, peale tööd küll kusagilt läbi käies, kella kuue ajal – siis tegelikult ei saa öelda, et need konkreetsed õhtud väga kinni oleksid.
ilmselt ma lihtsalt hindan väga just seda aega, mils ma saan katkestamatult mitte midagi olulist teha. või siis just neid asju, mis mulle hetkel kõige rohkem meeldivad tunduvad. võinoh, kodus rahus ka vajalikke asju – st mitte nii, et mingi kell tiksub kuklas.
mis muidugi on tänapäeva tüüpilisels maailmas out.
sest alati peab olema kiire, alati peab olema to-do list eest, alati tuleb rohkem teha. kui just mitte raha sisse toovat tööd (mis on ilmselt esimene eelistus), siis kindlasti midagi muud. ebapopp on öelda, et mul on tegelikult aega küll ja päris tihti ei ole kiiret kusagile. peab olema, aina kiirem..
samas, utreeritult, kõik ju kurdavad, et vaba aega on vähe.
olen lugenud selle kohta mitmeidki artikleid ja mõelnud veidi iseendale ja veel üsna mitmele tuttavale ning olen nõus sellega, et tegelikult küsimus pole selles, et vaba aega ei ole, vaid inimeste suhtumises sellesse. ühelt poolt ilmselt ei osata seda vaba aega väärtustada. et ehk sisustatakse ka mingite tegevustega, mis on vähem või rohkem kohustuslikud.
aga olulisem on minu meelest hoopis see, et see vaba aeg tuleb enda jaoks ära fikseerida. kas juba ette oma päevaplaanis või lihtsalt ka jooksvalt. et ma nüüd ütlen omale mõttes, et see ongi mu vaba aeg. ja ongi! mis ei tähenda tingimata voodis niisama lebamist (aga seda peab ka tegema!). see vaba aeg võib tähendada käsitööd, aega lastega, jalutamist.. igaühele oma.
muidugi on veel see teema, et kes kuidas seda vaba aega defineerib – ja see on ilmselt muutuv elu jooksul. mõne jaoks ongi see nö lebotamisaeg, mõne jaoks ilmselt selline, nagu mul: vaba ebameeldivatest kohustustest ning aja survest käsiolevate asjade tegemisel. et ehk kui ma peangi nt koristama, aga sisuliselt on ükskõik, millal täpselt ma seda teen, siis see polegi enam selline kuri kohustus, vaid asi, mida ma teengi oma vabal ajal siis kui mulle sobib. ning eks neid definitsioone on veelgi.
aga üldiselt – vaba aega on vaja ja tegelikult seda enamikel ilmselt on ka, kui ainult osata tähele panna 🙂
üks väljamaakeelne artikkel ka siia: How to Beat the Twisted Psychology of Busyness.
hilisem lisalink: Why Being Busy Isn’t Cool
detsembri teisel päeval
mõned päevad on nüüd täitsa kena ilm olnud, ainult lund tiba vähevõitu. ja ilmselt sulab olemasolevgi veel selle nädala jooksul ära, vähemasti linnas. aga no talvepäike ja lumi ja jäätuv meri on ikka mõnusad.
kummalisel kombel olen ka juba jõulukinkidele mõelnud. oma kingikotti oskan soovida umbes ühte või kahte asja, aga see selleks. pigem on mõtted lähedaste kinkidel. ma ütleksin, et minu kohta on see päris varane teema. jah, ei midagi suurt ega vapustavat, aga see polegi ju kingi tegemise eesmärk ometi?
esimene piparkoogimaitseline kook on tehtud. esimesed piparkoogid söödud. mandariine on laual pea igapäevaselt.
kolleeg kutsus äkkpuhkusele reisima. pidin ära ütlema, sest no pole nii suurt äkkraha võtta. aga mingi mõte tiksub omalgi. või pigem mitmeid, reisiteemalisi.
mittereisiteemalisi ka, kirjuid mõtteid on palju. eileõhtune koolitus ei andnud küll otseselt midagi uut, aga veidi inspireeris ikka. samas kohati on kõhklused ja kahtlused, et ma olen mõne koha pealt roostes. eks peab proovima, kas ja mis välja tuleb.
teisalt on selline talveune tunne, et ei viitsigi midagi teha. ometi teen. ja sedaenam on tunne, et natuke päikest oleks ära kulunud.
noh, another time.