kui hommikupoolik saab kuidagi lõpuks läbi, kutsub sõber mind kohvile.
alustuseks märgitakse ära, et kas ma olen veel allavõtnud (ei ole), seejärel, et kui nooruslik ma välja näen, no üleüldse. et maksimaalselt 35 (jah, selle peale kahekümnesed muidugi oigavad).
ja siis muu jutu käigus korraga paar huvitavat vaatenurka. kohaseos, mitte inimesepõhine. vähemalt selle ühe nurga alt. oh, oleks see nii lihtne. aga teisalt on selles vist oma tõde olemas. mingis mahus.
tõdemus, et ma kipun liiga hea olema.
natuke minupoolseid arvamusi talle ka. ikka ju.
selle kohtumise lõppedes tunnen, et enam ei ole fakitooli vaja, nagu muidu eilsest õhtust saati tundus.
paar tundi hiljem laekus ammutellitud kassiliiv ja punapea sai kallistused kätte.
