Kuu: märts 2014
kass ja kala
päriskala peale on nad pöördes, eriti Volli. aga kui ma rapped neile ette panin, siis oli Tiuks see, kes käpaga Voltsile alustuseks kähmas – aga varsti kaotas huvi.
omale sai häid kotlette 🙂
peeglike-peeglike..
huvitav, mis hetkel ma ikkagi plahvatan?
mingi kuhjumine toimub igatahes. aeg-ajalt on täiesti blond tunne. isegi mitte kartul või apelsin
aga siis pole muud teha, kui istuda peegli ette, sest ’ise tegi!’. meeldib või mitte. pigem mitte. samas, vahel on ka nii vaja.
ja ma ei peagi ju kõigest alati aru saama. ka sellest, miks mind ei kuulata. sest see pole enam valik, mida mina saaksin kuidagi mõjutada.
aga mõne smsi peale on küll tunne, et wtf?
kartulid ja apelsinid
ma olen oma õla ära maganud kuidagi. või on see midagi muud. äkki peaks kotti teisel õlal tassima? aga ei oska ju..
no ja nagu ma arvasin, tähendab selline ‘varane kevad’ ikkagi mingit löga ja mitte-nii-kevadet veel. täiesti selge ju, et meie kliimas ei alga suur suvi aprillis või midagi.
rattaga pole saanudki nüüd rohkem tööl käia. ja läpaka-seljakotti oleks vaja, kuigi ma üldiselt jälestan seljakaid. rattaga tundub siiski vajalik.
kodus laual on punased apelsinid.
kartuleid see-eest ei ole üldse. tea, kas peaks ostma?
A.: mis värvi su juuksed päriselt on, ma olen sind ainult punasena näinud?
mina: ah, selline tavaline hele kartul
A.: ahaa, ja tahad end apelsiniks maskeerida, ise kartul selline!
justkui leebe lainetus
jah, nagu ma L. juures ikkagi kohe alustuseks tõdesin, siis tegelikult liiguvad asjad endiselt pigem ülesmäge. lihtsalt alati võiks olla ju veel parem. pisiasjad-pisiasjad..
ning selge, et kogu aeg ei saagi hullult lill olla, kontrastid on ometi vajalikud.
ja vahel veidi nö silmade avamist.
üheks õhtuks koguneb korraga mitu erinevat ideed. et siis see hooaeg on algamas.
lõpetan kesköise lihapraadimisega.
jalutuskäik jääb mõnda teise homsesse.
täiskuuaeg
ma tean, et kusagil seal pilvede taga on taas täiskuu.
viimased nädalad on taas olnud üks ameerika mägede aeg.
eilne külaskäik andis lootust. vähemalt on hetkes mingi idee, millele keskenduda. midagi head. midagi, mis mind toetab ja edasi aitab. kustpoolt tulemused tulevad, ei tea praegu keegi. peaasi, et midagi on teel.
ma olen tänulik nende eriti heade hetkede eest. ma olengi unustanud seda välja öelda. küll ma jõuan veel öelda.
kummaline, et on asju, milles ma olen nii kindel ka täiesti ebakindlatel hetkedel. aga on pisiasju, mis annavad alust. pisiasjad, mis tegelikult on väga suured ja olulised. kui ainult ükskord sellest aru saada.
armastus, tänulikkus ja andestus. miks küll vahel unub, et need kolm on heaoluks vajalikud?
reede
tuul puhub sokid jalast, mõtted peast ja liiva liikuma, nii et pilt tundub udune.
mida muud ikka ühelt reedelt tahta?
sms, et mu peale ollakse natuke kade. nagu et – miks küll? tegelikult põhjust ei ole.
