killukesi

mitte, et mul ei oleks kirjutada – on küll. mingi päev fikseerisin kohe päris mitu mõtet ära ja küll ma kirjutan ka.
aga miskipärast pole lihtsalt sellist tunnet väga, et kipuks kirjutama. ma isegi ei aja tegevuse süüks (tegemist nagu jagub), sest vahel ma ometi lihtsalt toksin mõnda totrat arvutimängu mänguda. sel ajal ju ometi võiks.. aga jah.

mingid asjad jooksevad kokku, mingid asjad jooksevad lahku.
kohati on deja-vu ja samas ma tean, et ei ole. igaüks peab oma elu ise elama ja oma õppetunnid ise saama. ja ma ei aseta ennast sellest väljapoole.
vahel lihtsalt unustan piisavalt sügavalt ja mõttega hingata ja siis on vaja ennast pisut kauem lappida. vahel läheb mõni asi rohkem hinge, kui hea oleks ja vahel tuleb ette lambanahas hunt, kelle tehtud haavu pole lakkumas peaaegu keegi. kuni taipan ise abi küsida. ja näe, paranevadki.

kolm kollast roosi jäid jäädvustamata, kuid püsisid laual päikese käes päris mitu päeva. isegi kassid ei ajanud vaasi ümber.

paar kuud ma peaaegu et ei jalutanudki. aga nüüd on skooriks mõnedki tunnid jalutamist ning üle 20km rattasõitu. sellised mittesportlase jaoks on seda märtsi keskpaigaks omajagu 🙂

beach1835

täiesti ebamateriaalne lähenemine

see on ikka totaalne Murphy – kui on mingid ideed, mida kirjutada, on arvuti kas kaugel või kinni. ja no siis kaovad mõtted pooliti ära.
igatahes.
nagu ma mingil päeval just mõtlesin, on suur osa mu asjalikest tegevustest nö vabatahtlikud. ehk siis need, mis ei ole mingid kodu või lapsega või iseendaga seotud nö isikliku elu tegevused. kuigi, kellega need asjad siis veel seotud on, kui mitte mu iseenda? 🙂

no igatahes ei oska ma, käsi õieli, iga oma liigutuse eest raha küsida. kohati ka olukordades, kus ilmselt mõnigi teine seda teeks. ja üldse mitte seepärast, et mu rahaline olukord oleks liige helge. pigem arvan ma, et elus on väga palju asju, mida ei ole võimalik rahas mõõta. või kui ka on, siis ma ei näe mõtet.
sest kui teha meeldivaid asju, siis tuleb see kuidagi teistmoodi tagasi. läbi mingi rahulolu, näiteks.
jah, mingit rahulolu saab ka raha eest osta, aga teispidi meenutab see lugu neegrist, banaanist ja ameeriklasest. et ehk miks peab selleks vahetama mingeid materiaalseid asju?

üldse olin ma mingil päeval veidi imestunud, kui ikka veel räägiti, et tänapäeva maailmas on oluline ikka kiirus ja tige efektiivsus jms. mul on just tunne, et need ongi suuresti kogu maailma poolhulluse, stresside ja suure hulga probleemide taga.
et ehk, kuigi ma raban hetkel ka ise mitme asjaga, on tegelikult mingi asjade aeglaselt võtmine ja laias plaanid mittetormamine ilmselt päris heaks eelduseks suhteliselt tervena ellu jääda.
ja minu tegevused, no nagu öeldud, suur osa on üsna vabatahtlikud. et kui enam ei jaksa, siis keskendun jälle paarile asjale.
teisalt pole ükski mu asjadest väga kiire 🙂

siinkohal meenus veel üks mingi semianr, kus sai käidud juba paar kuud tagasi. iseensest oli päris huvitav ja sain sealt minagi midagi – aga korraga tabasin, et seal oli kõik väga otseselt konkreetsele materiaalsusele suunatud. eesmärgiks tundus olevat – raha.
see vist oligi see hetk, mil ma tunnistasin, et vabandust, aga mina ei ole nii materiaalne.
ja ma lepin, et paljude jaoks olen ma seega mingi tobuke ilmselt 🙂

oi, käes on märts

ma ei teagi, kas ma olen siin varem nädalast pausi pidanud õieti. mitte, et ma nüüdki oskaksin õieti öelda, millest paus. sest materjali ju nagu on – aga teisalt ikka see tunne, et kõik on ära kirjutatud juba. mitte, et tegelikult ka oleks.
aeg on kulgenud omasoodu. pea iga päev on tööpäev või muidu tore päev.
vahel natuke vähem tore ka, aga elu ongi selline.

nädalasse on mahtunud veel teater (võib-olla kirjutan kunagi pikemalt), hulk söögitegemist :P, hulk kodukoristamist, natuke lapsepeksu, jalgrataste kevadine hooldus :P.. ja päris palju määramatut sebimist, mis perspektiivis võiks kusagilt otsast mingitpidi kasulikuks osutuda.
peamine, et ise olen rahul.

kuna õiget talve pole olnudki, siis on väike suveootus sees tiksumas..

130915_1550