sellist talve ma tahtsingi

lõpuks ometi! veidi külma, veidi lund ja päikest! super, lihtsalt super!
ning üle aastate on mu peas küsimus, et kus on mu suusad? ma tean küll vastus: poes. nojah, ilmselgelt ma ei torma kohe ostma ja üsna erinevatel põhjustel. aga küll ma suuskadele ka saan!
ning õues on lihtsalt suurepäraselt mõnus 🙂

lumi722

aa, ja sõpradest pidin ka rääkima. no et mul on ikka vedanud sõpradega noh. kes söödab mind pirukaga ja möödaminnes rahastab mu kellapatareide vahetuse (normaalsel naisel on ometi ju mitu käekella, et vastavalt tualetile sobiv käele panna?), kes käib mu eest remondipoes, kes toob soomest jalatsikapi, kes aitab tapeeti maha võtta ja kes panna ja üleüldse 🙂

blond hetk

kuna ma sain esikusse lõpuks jalatsikapi, aga sellise, mis on tuleb seina külge ka kinnitada, on esikus vaja muidugi remont teha. sest linoleum on juba sellline siit-sealt rääbakas ja ühe tapeedinurgaga tegid kassid ka mingil hetkel üks-null. ja kui juba kapp seina küljes on, siis no selle tapeedipaani saaks veel ära vahetada, aga linoleumi jaoks tuleks ju kapp lahti kruvida jälle ja see on teadagi suur töö 😛

igatahes. linoleum on nurgas olemas (ja ma loodan, et ikka jagub, sai mingi varuga ostetud), tapeedipanija olemas (äravõtmine pidi toimuma eile, aga minust sõltumatult, nagu mu puhul ikka, lükkus see – ehk tänasesse?), aga tapeeti mitte.
mõõdan ja mõõdan mina seda kahe nurgaga paani ja saan laiuseks kummalised umbes 116cm. värvitav tapeet siis, eksole. ja ise rõõmustan, et oh, ma nägin poes seda meetriga ka müügil. et ehk ei pea ühe paani pärast ostma tervet pagana rulli.

novot, ja siis selgub poes (ja mitte ühes), et rulli laius on 106cm. jalutan juhmilt välja ja ei saa üldse aru. no pole standardid ju muutunud selle 10+ aastaga ometi? ja kohe nii, et kõik ongi selles mõõdus?
kodus mõõdan uuesti üle, ikka sama tulemus.
ja siis, telefonikõne peale, jään korraga nuputama – nagu ütlesin, on see kahe nurgaga paan. ja kui ma nüüd mõõdan sellest sisenurgast laiemale poole, saan tulemuseks – 106cm! ja teisele poole jääb napp 10cm. aga kuidagi nii on, et üldse pole näha mingit liitekohta seal nurgas, kuid ilmselgelt peab olema. et ehk tegu on ühe paani ja siis ühe 10cm laiuse ribaga hoopis! doh!
eriti selgeks sai, kui mõõtsin paar teist paani ära, mis olid kenasti 106cm laiad. aga ega enne ei tule ju selle peale ometi..

iseasi on nüüd see, et kahe paani jagu osta tundub mõttetu. kuna see tapeet on niisama trähniline ja see 10cm on osaliselt veel ukseliistu all peidus, siis äkki lapiks teistpidi tapeediribadest selle kokku? nagunii on esikus neid nö lapitud kohti veel, kui ei vaata, ei torka silma.

talv vist nagu :)

november on vist läbi, ma loodan. tuleks nüüd päikest ka, siis oleks lausa super. aga juba see väike (ja aina suurenev) lumigi muudab palju.
reedel tundus veel üsna lootusetu, ikka lume vahele vihma, ega eile ka palju parem polnud, aga nüüd on vähemalt temperatuur ka talvisem.
samas eile oli kusagil päris müstilist lumevalgust – aga läbi autoakna ei hakanud pildistama ja mulle tundus, et peatus oleks vist mingi ebameeldiva situatsiooni esile kutsunud. kuigi ma ei tea. aga selline tunne oli. ja üldse, kõike ei pea ometi pildistama ka, mõnigi asi võib jääda mälupildiks 🙂

neljapäeval oli teater, päris hea tükk kusjuures, eriti arvestades, et tegu on harrastusteatriga. reede oli ringiliikumispäev, hommikupoole niisama nö seltsis ja õhtul rongiga külla.
eile oli linnastvälja-seminaripäev. mitte päris minu teema, aga midagi on ikka kõrva taha panna. alati on tegelikult ju.
ja kuigi ma peatust ei soovinud, ei jäänud vist mingi ebameeldiv situatsioon olemata. aga mina ei tea sellest suurt midagi, rohkem aiman.
suur mõnus sööma õhtul ja hea film telekast.

ja muidugi, lumi 🙂

lumi719

67. november

mingil müstilisel kombel on sel aastal kolmekuningapäev langenud 67ndale novembrile. mina ka ei tea, mis jama see on. ma siiski loodan, et novembri ja aprilli/mai vahele tuleb veel mõni talvisem kuu ka.
aga vaadakem positiivselt: küttearved on vähemalt mõistlikud ja napilt vist isegi taskukohased.

aasta kahe kassiga

et oleks ära mainitud, siis aasta tagasi sai ühest varjupaigast koju tuldud kahe kassiga, kellest üks oli mõeldud ajutisse hoiukodusse. nii palju siis sellest.
algul oligi plaan üks ära anda, aga hetkel enam ei oskakski valida, et kummast siis loobuda. kumbki on oma iseloomuga, kumbki isemoodi tore. kaklevad ikka.
head värsket pilti polegi lisada.

nagu mingi november

mina olen see, kes tahaks viisakat talve, nagu viimased aastad tegelikult olnud on. et miinust ja lund ja päikest ka. lumega on niigi valgem, aga päikesepuudus on küll kohutav. selline hall igavene november väsitab hullult ära. kell kolm pane tuli põlema, kui tahad midagi toas teha ja nii iga pagana päev.
jah, ma tean küll, et iga päev on juba veidi pikem, aga kui kogu aeg on mingi hall jama taevas, siis on selle tajumine pehmelt öeldes mõnevõrra raskendatud.
pole siis ime, et tuju kipub vahel liigagi kergelt kusagile ära vajuma.

mida kõike ma veel teada ei saa..

onju, oma kõrges vanuses arvan ometi, et ma tunnen ennast siiski, noh, mõnevõrra. no ja tean, et millise mulje ma inimestele jätan ja midagi sellist. et ehk siis oma meelest olen ma üks paras sahmerdis ja üpris närviline tüüp ja et see on kõigile umbes kohe selge.
no ja siis tullakse aasta esimesel päeval välja avaldusega, et ma olen selline umbes peaaegu et flegmaatiline, natuke vist lausa ülbe ja suhteliselt kahe jalaga maas ning tasakaalukas. või et vähemalt selline ülimalt rahulik mulje minust jääb. vähemalt seni, kuni midagi oluliselt huvipakkuvat orbiidil pole. ning see ei olnud vaid ühe inimese arvamus ja veel suurema üllatusena selgus, et mind tajuti sellisena juba aastat 15 tagasi :O
ma võin ju nõus olla, et mida aeg edasi, seda nö rahulikumaks ma olen muutunud, aga 15 aastat tagasi.. einoh.
et ehk pean tõdema, et mu minapilt ja see, kuidas teised mind tajuvad, on ikka väga erinevad seega. kusjuures, nagu selgub, paistan ma teistele kuidagi parem kui ma ise ennast tunnetan.
ning kuna ma oma meelest ei varja oma nö tõelist mina, siis ilmselt pean arvamust iseenda kohta muutma lihtsalt.
kuigi tõesti, mina ja flegmaatiline, oeh? tasakaalukus, mitte et ma arvaksin, et ma väga olen, aga ma vähemalt püüan (ja viimastel aastatel on see hakanud ikka õnnestuma ka). kahe jalaga maas olla püüan ka, kuigi mõni sõbranna ütleb, et mind tuleb ikka pidevalt maha sikutada. aga flegmaatiline.. ? :O