aga nüüd on mul seelik seljas, kontsad all, naeratus näol ja lähen linna peale mehi hirmutama
habras piir reaalsuse ja mängu vahel.
aga kuna ma lubasin ühele inimesele, et ma kirjutan siia üheselt ja lihtsalt mõistetavaid asju, siis jääb teema arendamata.
täiskuu õnneks kahaneb juba.
tihe nädalavahetus on olnud. ei mingit niisama vedelemist. ja, peab mainima, ei ühtegi tooli. tegevus toimus pigem igal pool väljas. eriti eile, hommikust peale. pikad jalutuskäigud punktide vahel.
eilne teatrielamus oli Vilde-teatri ‘Maria-eri’, sedapuhku olid nad Tallinnas kohal ja muidugi kasutasin võimaluse ära, seda enam, et üks osalistest on tuttav.
tükk oli üllatavalt mitmekihiline ja keerukas. ma ei ole küll mingi teatrispets, aga minu meelest näitlejate töö oli väga heal tasemel. no seda tükki arvestades.. tõesti, seda ei saa tööle ju, kui ei ole piisavalt häid näitlejaid.
sisu .. nojaa, kirjeldus ei ole vale, aga seda, mida ma nägin, ei oleks küll osanud oodata. ütleks, et üpris ettenägematu sisu. ning lõpuni jääb arusaamatuks, mis õieti on mis: milline osa oleks nagu reaalsus ja milline mitte. kuigi tegelikult ongi kõik näidend. aga see kummitab mind siiani.
ning, ei saa salata, asja tuum, mida ehk oleks võinud veidi rohkem rõhutada, oli mullegi hetkes täitsa sobiv. oma valikutes ja suhtumistes oleme vabad, enamuse muresid-koormaid tekitame omale ise.
õhtusele sünnipäevale leidsin kohalikust väikepoest läikivad (millegagi ülepritsitud?) roosid. vanem vene müüja küll teatas kärmelt, et ärgu ma neid nüüd küll võtku, aga kuna oli suurem pidu, kuhu üldse lilli ei soovitud, läksin seekord sellised show-elemendi peale välja.
süüa, palju häid tuttavaid, tantsugi. kaasaelamine kassidele. džinn ja toonik – millal ma viimati seda tarbisin?
kompliment nagu päeval nähtud näidendist – oot, mida sa sellega silmas pead, kas ma muidu siis.. ? :O (jajah, ma tean, et seda mõeldi hästi, aga ei saa norimata ju jätta)
õhtul hiljem, väsinult, rahulikumas meeleolus, taban korraga, et taustaks on Kieslowski Blue. lõppemas, nii et saan rahus kuulata hoopis muud juttu. aga jah, taas üks suurepärane muusika (seekord kreekakeelsele) liturgilisele tekstile, mille ajal mu niigi unine tähelepanu veidi hajub.
tekstist veel, selleks on katked Armastuse ülemlaulust Korintose raamatust, 1., 2., 4., 7., 8. ja 13., nii palju, kui ma tean (aga võin eksida).
pühapäevahommik kulgeb mingis paralleelmaailmas.
‘ma ei ole mingi korralik koduperenaine’, jättes lisamata, et ‘võtke või jätke’.
kotike aksessuaaridega, Värska pudel piimaga ja aknast aegajalt sissepiiluv päike.
‘kui ma mõtlen su vanuse peale ja vaatan sind.. siis ei taha uskuda..’
tegelikult oleksin pidanud ma alustama reedeõhtusest juustust.
niiskete juustega magama minna ei ole väga hea mõte. teisalt, hetkel pole suurt vahet ka. eks saab selle pusaga ka midagi ette võtta, et veenvalt mõjuda, nagu peakski nii olema.
kind of unblue. kõik need püütavad tähed on siinsamas, käeulatuses. lihtsalt vahel unub, täiesti inimlikult, ära.
hommikul õnnestus Vollit pildistada. nii palju on siis asi paremaks läinud 🙂
Päike on ikka nii mõnus. päeval on kohe teine kulg. kõik sujub kuidagi smoothly ja millega ei soovi tegeleda, jääbki tahaplaanile.
hooti kaob aeg väga kiirelt. mingil hetkel kella vaadates hämmastud isegi, et oot, mis.. juba? ning tõesti, vaikselt hämardubki.
taas tajumine, et mulle meeldib inimesi kuulata. oh, hämmastav, mina olen ju lobamokk? aga isegi see, mida inimene minult küsib (ja kuidas), annab päris palju infot, muu jutt veelgi rohkem. ajaga on tulnud mingi inimestetundmine-tajumine ka. kuigi ma oskan ka endiselt puusse panna, kui sügavamale kiigata. aga siiski, mingi üldine määratlus kipub õige olema.
nii et ma naeratan ja kuulan ja kui siis küsitakse, kas mul ka küsimusi on, raputan vaid leebelt pead. sest ma juba sain vastused kätte.
just, kogemused. isegi halb kogemus on kogemus. lõpuks saab ikkagi ring täis ning igast asjast koorub midagi positiivset.
kasside suhtes pean ka midagi ära otsustama. ikkagi vastutus mõne väikese elu ees või midagi.
ma ei hakka taas heietama, mis umbes oli 11 aastat tagasi, ega see polegi oluline.
igatahes praegu on mul tore poeg ja ma peaksin ütlema, et ta on absoluutselt parim inimene mu elus.
ja siis, kui ma olen mere ääres ära kiikunud, võtan ma ikkagi telefoni ja helistan V.-le. oot, millal me viimati rääkisimegi? ei tea. ja vahet pole. aga tol hetkel on ikkagi tunne, et ma olengi ainus ja kõige tähtsam inimene maailmas. kuigi ma tean, et see on ainult mäng.
‘te oleksite nagu 10 aastat abielus olnud’, öeldi mulle aastaid tagasi, kui ma ei tundnudki teda veel 10 aastat. rääkimata kõigest muust.
no aga tõesti, kummalisel kombel on just tema see, kes suudab veidikenegi mu emotsioone pea peale pöörata. ning kellega me suhtlemegi nii, et vahel ei saa ise ka aru, mis on päris ja mis mitte – aga kas peabki alati aru saama? eriti, kui täpselt nii see asi toimibki. ja kes on pea alati olemas ning vahel ongi üks pikem telefonikõne mitme kuu jooksul just see, mida vaja.
kuigi see ei pruugigi alati meeles olla.
someone who can handle me. someone I let to handle me. really strange.
imelik kompliment tuli äsja. kena, aga imelik. samas vaatasin ise ka värskeid pilte ja pean tõdema, et jajah, see kummaline kaalulangus ei ole näole kasuks tulnud.
valgust lubav hommik, igatahes. taas. tore.
saab sellest jaanuarist ka ikkagi asja vist. osa sellest on küll olnud selline kummastavalt hall, mitmes mõttes ja ootamatult. aga, teadagi, kassid maanduvad käppadele, enamasti. aga maandumisele eelnev ei ole ikkagi meeldiv.
peale maandumisehmatust on hetk uimase näoga ringi vaadata, siis end ära siluda ja minna edasi näoga, et oh, mis te nüüd, tühiasi.
laupäevaõhtune kino oli sedapuhku tõsisemat laadi, taanlaste Jaht.
nagu M. pärast kommenteeris, et kodus ta vist ei oleks seda ilma vahepeal kööki vm asja tegemata lõpuni vaadanud. aga kinos ei olnud valikut.
kuidas seda siis kommenteerida.. et lapse öeldud sõnasid peab tõsiselt võtma, nõus, aga lõpuks söödeti segaduses lapsele ette asju, mida ta tegelikult öelnud ei olnud ning kui laps ise üritas väita, et ta ei rääkinud tõtt, ei uskunud seda enam keegi. pluss lisaks muidugi laste töölehakanud fantaasia.
no ja julmus, täiskasvanute poolne julmus. lapsevanemana ma saan ju aru küll. aga ikkagi, kusagilt läheb mingi piir ometi? milleks tappa süütu loom või loopida sisse aknaid? või keelata kodulinna poekesest ostmine? väljatõukamine, et näidata, kui head ja korralikud me ise oleme? esimene kivi.. hämmastavalt kõik siiski ei liitunud sellega, tagamaad jäid lahti seletamata, olid aimatavad.
jah, peaaegu et nagu helge lõpp – aga ometi mitte nii helge.
kahtluseid on kerge külvata, usaldust lihtne hävitada. ka siis, kui reaalset põhjust ei ole – aga ka mitte piisavat infot, et selles 100% kindel olla.
film ei olnud kerge, aga näitlejatöö on hea.
laupäevaõhtune linn oli peale seda filmi midagi võõrastava ja turvalise vahepealset.