Päike on ikka nii mõnus. päeval on kohe teine kulg. kõik sujub kuidagi smoothly ja millega ei soovi tegeleda, jääbki tahaplaanile.
hooti kaob aeg väga kiirelt. mingil hetkel kella vaadates hämmastud isegi, et oot, mis.. juba? ning tõesti, vaikselt hämardubki.
taas tajumine, et mulle meeldib inimesi kuulata. oh, hämmastav, mina olen ju lobamokk? aga isegi see, mida inimene minult küsib (ja kuidas), annab päris palju infot, muu jutt veelgi rohkem. ajaga on tulnud mingi inimestetundmine-tajumine ka. kuigi ma oskan ka endiselt puusse panna, kui sügavamale kiigata. aga siiski, mingi üldine määratlus kipub õige olema.
nii et ma naeratan ja kuulan ja kui siis küsitakse, kas mul ka küsimusi on, raputan vaid leebelt pead. sest ma juba sain vastused kätte.
just, kogemused. isegi halb kogemus on kogemus. lõpuks saab ikkagi ring täis ning igast asjast koorub midagi positiivset.
kasside suhtes pean ka midagi ära otsustama. ikkagi vastutus mõne väikese elu ees või midagi.