Aasta: 2013
jäädvustagem see päev
sest no tõesti, keegi ei ütle, et mul ikkagi nt homme on rohkem aega seda teha..
ega ma plaanisin kena vaikset nädalavahetust ju ometi, aga no välja kukkus nagu ikka. täiesti mainimata on ju, et reede õhtul oli töö, üks sünnipäev ja siis töökaaslastega istumine. kõigest hoolimata õnnestus mul trammiga koju ära liikuda. et ehk siis ühega viimastest, mitte esimestest.
novot, ja eile oli suur osa päevast kokkamist, nagu teada. ega siis ainult kanapirukast ei piisanud, miskipärast tundus hea mõttena tänaseks kook ka ette valmistada. kokata on tore, aga samas ikkagi väsitab ka. nii et vahepeal lösutasin küll paar tundi (selmet midagi väga asjalikku teha) ja siis nõustusin segastel asjaoludel kinno minema, 00:30 vaatama.
film, noh, väidetavalt põhineb faktidel, ega seda hinnata ei oska. omamoodi oli täitsa põnev, samas eks neid kohti oli ka, mis kummaliselt mõjusid. ja kohati venis, aga see võis olla tingitud ka minu suhtelisest väsimusest.
ning oeh, võid ju arvestada, et jõuad viimasele trammile, aga erinevalt reedest läks eile nihu. film lõppes napilt umbes samal ajal, kui viimane tramm läks. ebameeldiv. valida oli kas jalutuskäigu või rahakulutamise (takso) vahel. ausalt, rahakotti vaadates oleks pidanud esimese valima, aga kõik muu veenis siiski teise kasuks. njah.
täna, eksole, lõunaks kenasti paraadile lapsega. muidugi just see buss oli lühike ja hullult täis, aga no kuna me tulime üsna alguses peale, siis ei olnd probleemi. Harjumäelt oli isegi midagi näha, kuigi jah, lapsele mitte väga. tal ei ole ju trügimisgeeni ka mitte.
mina olin kenasti sinimustvalges (sinine seelik ja mustvalgeruuduline mantel), lapsel lipuke rinnas. mis meenutab, et esimene inimene, keda täna tänaval nägime, oli vana mees kepiga, tuli poest. vaatas meid ja hõikas üle tänava “head Vabariigi aastapäeva teile!”. tänasin ja soovisin talle vastu.
tegelikult hakkas veidi külm ka seal mäenõlval peamiselt seistes. ja laps arvas, et telekast näeb ikka paremini. nojaa. kena oli see, et meie selja taga oli muuseas ka punt noormehi, kes olid ilmselgelt mingid sõjaväelased ja üsna asjakohaselt kommenteerisid.
ja muidugi, mu fotoka akud hakkavad üles ütlema, nii et kui lennukid üle lendasid, siis muidugi oli aku tühi. vahetasin ära ja peale ühte pilti jälle tühi. samas laadija kodus näitab, et ikka täis. ebameeldiv.
tänase ilmaga sai telefoniga ka miskit siiski jäädvustatud, hea seegi.
ja esimene aku oli kella 13ks, Eesti minuti pildistamise ajaks, end veidi kosunud ka.
vahepeal saime Kõlakohja kohvikusse sooj. järjekord liikus seal küll olematu kiirusega, aga noh – oligi hea.
ja siis selgus, et sõjatehnika korjab end umbes kell kaks kokku. oot, mismõttes, olin ma täiesti hämmingus. miks ei ole normaalselt aega, vaid peab minema ja trügima seal 🙁 mu lapsel jäigi käimata masinate peal, ajaliselt oleks veel jõudnudki, kui oleks rüselenud, aga ei ole temas seda geeni..
turg-kodu. algselt arvatud abipakkumine sõbrannale jäi ära ja ise küllaminek ka. küll aga läks sedapidi, et mulle tulid külalised.
ega meil siin midagi erilist olnud, pirukad külalistelt (singi-juustu) ja lahtised pirukad minult (peekoni-kukeseene), natuke salatit (appi, ma ei ole kunagi pannud hapet sinna sisse ja ei mäleta, et ema ka oleks, aga vot selline on originaalretsept. muidugi ma panen neid koostiaineid üsna juhuslikus vahekorras), Peterburi kommid ja kaks torti. morsi segasin kokku mitmest mahlast ja veinipudel jäi poolikuks.
ja kaunistused, kenasti sinimustvalged, on noore külalise käsitöö 🙂
aga ma luban, et järgmisel nädalal mingitel hetkedel ma igatahes puhkan ja mängin ka!
95
kodumaa aastapäev. päike ja talvine, suure sinise taevaga..
head kodumaist muusikat tänasesse 🙂
kana-peekoni pajapirukas
votjah, ma olen neid pot-pie’de retsepte ikka vaadanud, aga pole kunagi olnud kättevõtmist mõni ka ära teha. ning eksole, kui juba, siis juba, mitte mingi lihtsame versioon netist, vaid ikka James Ramsdeni raamatust, kus on ikka vaja puljong keeta ja siis kontsentreerimiseks seda veel edasi keeta. et ehk ei mingit sellist tunni-poolteisega valmivast asja, vaid oma kolm tundi läks ära. nojaa, suur osa sellest oli küll ka nn mitteakvtiivne aeg. ja tulemus oli muidugi seda tööd väärt. ilmselgelt läheb plusspoolele see, et üksi vist polekski viitsinud jännata (ja kes selle kõik siis ära oleks söönud? :O), aga kahe peale oli paras toimetada.
õllega oli meil kehvasti, kuigi seal raamatus on kenasti soovitused olemas. mis parata, kui mõnele ei maitse õlu ja mõni ei saanud tarbida, erinevatel põhjustel. nii et loosi läks vaid üks suvaline alkoholivaba versioon.
tähelepanekud: minu vormi jaoks oli paras umbes 3/4 kogust, ligikaudu. nt porrut panime hulga vähem (muidu oleks see asi võinud olla porrupirukas lausa), samas peekonit ja seeni oli veidi rohkem. taigent oli ka rohkem ja algselt oli tunne, et ei jagugi. lõpuks siiski jagus ja nagu näha, õnnestus isegi kaunistus peale tekitada. ja kooreks oli kena rammus 35%, sest no kui retseptis oli 18%, siis teeme ju ikka rammusama?
lahtilõigatud pilt ei tee üldse au ega edasta selle roa headust. igatahes, hõkk, nämm!
kusjuures, ma ei tea, raamatus oli see asi lihtsalt pirukas, inglise keeles pie, aga tegelikult on seda tüüpi asjad ikka pot-pie’d ja mina ei teagi, kas sellele sõnale on mingi hea eestikeelne vaste. tekitasin ‘pajapiruka’ seega.
reedeõhtuks / olematu daam
oh muidugi ma
vôtan sult vastu selle roosi
mida sa pole mulle kunagi kinkinud
ma ei mäletanudki seda
ja ikka ja alati astun
kontsade klôbinal pea püsti
üle nende uste lävede mida
sa unustasid mulle avada
ning mantel libiseb ja
ei kuku kuigi
sa pole mind sellega aitamas
seekord
oh ära môtle sellele
me oleme ju ometi võrdsed ja
tuleme ise toime
kôigega
nii tundub kuidagi lihtsam kui
oodata neid lilli ja käsi ja tähelepanu
ära siis imesta kuhu
daamid kadunud on kui
sa isegi vahel nad unustad ning
neile võimalust ei anna
oh et olla daam ma vôin ju
kanda kôrgeid kingi kuid
sellest ei piisa kui
sina ei oska näha
panen olematu roosi vette ja
naeratan sulle oma kontsade otsas
/kunagi ühel talvel/
paar hetke piltidega
ma ei oskagi kusagilt alustada. kui üleeile oli veel hingetõmbeaega, siis eilne möödus nagu kiirrong. hea, et ma selle alla ei jäänud 😛
kiluvõikud, teadagi, tähendavad ühte konkreetset külalist. seekord toimus kõik kuidagi kiirelt ja jooksvalt, aga toimis.
muuhulgas avastasime täiesti kogemata üllatavalt söödava poetordi. üldiselt ei ole mul nende suhtes eriti sooja tunnet, sest mul on tunne, et mida aeg edasi, seda hullemaks need muutuvad. aga see Pere Leiva toorjuustu-mustsõstratort oli küll täitsa söödav (kuigi ikka seda taimset rasva kippus suulakke kinni jääma) ja täitsa korralikult mustsõstraid oli seal ka.
ja eilseks tekkis korraga kontsert. ma ei oskagi seda muudmoodi väljendada.
oh, nagu niigi oleks mingi lihtne päev olnud.. aga seda enam oli hea õhtus istuda ja head muusikat nautida. taas üks väike ülimalt positiivne laksuke.
ning kui laulunud noormehe puhul oli tajuda, et ta on veel tõesti noor ja mitte väga suure kogemusega, siis Airi Allvee ja Hedvig Hanson olid muidugi väga võimsad.
üldse meenutas, et peab hakkama Jazzkaarele mõtlema.
kassidest ja kaalust
nii, kui ma mingi hetk kirjutasin peamiselt kassidest, siis nüüd pole ma seda ammu teinud.. aga siit see tuleb siiski.
Volli on üldiselt hulka sotsiaalsem, kui tulles. sebib jalus ja puha, aga paitada saab siiski ainult tema soovil.
samas aga Tiugut ta hooti täiesti terroriseerib. pole midagi järgi kahest mütakast, kes voodi all kõrvuti magasid. Tiugu küll susiseb rohkem, aga siis saab Vollilt käpaga ja pageb. ja vahel on näha, et kui on vaja kusagilt mööda minna, kus Volli on, siis teeb seda väga arglikult ja kiirelt.
Tiuks ise on selline inimese loom, tal on kohe kindlasti kodukassi kogemus. magab mu juures, ronib sülle, hea nurrumootor on. aint karv on selline tugevam, jäigem ja seega kammides (mida ta laseb meelsasti teha) on kõik kohad karvu täis.
eile õnnestus sõbrannal Volli korralikult kinni püüda, nii et saime küüned lõigatud ja jäime mõlemad ellu ka. mul on kummalisel kombel paar küünistust kusagil parema õlavarre ja selja ülaosa peal 😛
aga ühtlasi sai otsustatud, et Volli peab ikka kahjuks ära minema. suurem jama on see, et MTÜ lõpetas koostöö selle konkreetse eravarjupaigaga, kust need kassid tulid ja seega kui ta sinna tagasi viia, siis tõenäosus, et ta omaniku leiab, on väike. nii et vähemalt esialgu üritan siis ise sellega tegeleda et ehk Vollile kodu leida.
seega kui kellelgi on mingi kassimõte, siis palunväga, mul on üks pakkuda.
aga räägiks kasside otsa kaalust ka.
et tegelikult polegi selgunud, mis mu müstilise kaalukaotuse põhjuseks on ja hoiame lihtsalt pöidlaid, et rohkem ei langeks. sest sel juhul oleks tegu mingi tõsisema jamaga.
votnii.
äkitselt läks kiireks ära, oeh..
praktiline (mitte)romantik
ma ei tea jah, romantic is so overrated. no veidike võib ju olla ka, now and then, aga no liigagi tihti kipub mingi jama kaasnema. okei, alati on hetked, mis jäävad kusagile igaveseks alles ja see on hea; aga selleni jõudmine, et lihtsalt neid hetki hoida ja hinnata (ja võimalik jama unustada) võtab aega. sest no ei ole vaja mingi hea emotsiooni ümber hiljem tekitada hala. mul on kahtlus, et on inimesi, kellel ei õnnestu see kunagi. kuigi just, see ei ole ka lihtne, et seepärast siis ka ettevaatust romantikaga.
ma siiski suudan selliseid helgeid hetki enda sees kokku lugeda küll kenasti. ilma selle emotsioonita, et ‘pekki, miks see oli ainult see hetk?’. või no midagi sinnakanti, see emotsioon võib olla suhteliselt erinev, ma tean küll. aga oh, õnneks suudan ma kuidagi need emotsioonid (heaolemine vs hala) vahel päris kenasti üksteisest eemaldada. teadlikult. et hoida seda, mida mul vaja on (õnnetunnet..?)
praktiline romantik vms? et ehk vt plakatit 🙂
tööl on laual Fazeri vodkakommid. võtaks suutäie magusat küll, aga sellisel kellaajal sellist kommi? :O
ühe kala mitu nägu-tegu
.. kuigi nüüd tahaks vahelduseks jälle valget kala 🙂
heledad hommikud
aga hommikud ongi ju
nii valged ja
heledat ootust täis
Sa ise oled see kes
paneb silmad kinni ja ei näe
(kuigi mulle meeldib Candi Statoni versioon siiski peaaegu et rohkemgi – ja juba ammu – on seekord siiski originaal)