ainut üks link

täna polnud sissekandelehe avamine üldse plaanis.
aga siis lugesin seda ning otsustasin iseendale kõrvale panna. sest, kuidagimoodi, olen ma liiga vana, et enam selliseid asju niimoodi välja öelda.

igasugune väljaütlemine ja asjade lõpmatu arutamine tundub oma kogemuse taustal juba üpriski overrated. öelgu igasugused kursused, teooriad, raamatud midaiganes. me kõik lähtume siiski iseendast ja mida vanemad oleme, seda suurem koorem on kaasas. iga osapoole asi on mõista, et teisel on oma minevik.
aga vahel ma siiski veel üritan öelda ja arutada. ja mõista ja toetada.
mida see mulle tähendab, jääb minu sisse.
ma suudan ikka veel käppadele maanduda.

Lilled Algernonile

tegelikult saab selle vaatamisest juba kuu aega täis, erinevatel põhjustel pole ma jõudnud-suutnud sellest kirjutada.
niisiis, Rakvere teater, monoetendus. tõesti, kolikambris. või noh, koli seal ei olnud, aga kuskile mööda koridore meid seal väikeses majas viidi.

muidugi ei jõua selle ajaga raamatu kõikidesse nüanssidesse. et ehk etendus jäi peamiselt ikkagi intelligentsuse juurde, emotsionaalse arengu keedkäike näidendisse ei oluliselt ei jõudnud. õige pisut võis midagi aimata. samas olid olemas need nüansid, kui Charlie korraga pettus, et teda opereerinud teadlased polegi nii targad, kui ta arvas (mingil hetkel ta ju oligi neist üle) – ja arusaamatus, kui ta korraga enam oma kirjutatud jutust aru ei saanud.
hea oli see, et kuigi tegu oli monokaga ja suhteliselt pikaga (2 vaatust), püsis pinge kenasti üleval. et ehk ei hakanud igav või midagi, lugu haaras kaasa. tõus ja langus. teadmine, tõdemus, paratamatus.
täiesti tasus sõita.

ja endiselt, see oli üldse üks suurepärane väljasõit. pikemad tagajärjed kõrvale lükates.

rakvere_067

kaameratu

kas ma tohin veidi kaamerteemal halada? aitäh.

et siis, oma viimase seebikaostuga ei ole ma mittekusagiltotsast rahul, vaid otse vastupidi. ja ma ei hakka seda ometi kolmandat korda garantiisse saatma, saamaks taas vastust, et kõik on korras. mingu pekki, ei ole, tänapäevane normaalne kaamera ikka ei tohiks sellist kräppi toota mitte kuidagi. oleks siis veel kehv valgus ja suur iso, aga isegi see ei vabanda enam. ja no ei ole ka. aga pole võimalik, et ainsad enam-vähem normaalsed pildid tulevad ainult korralikus päikesevalguses. stiilinäide. põmst saan samal tasemel pildid kätte oma mobiiliga, millel ometi ei ole hea kaamera.
aga ma tahaksin paremat. ja sellega on nüüd natuke (et mitte öelda, et väga) kiire ka, nagu ülepeakaela kujunenud on. ja raha mul ei ole, nagu ikka. mul on ühes kohas üks töötasu ilmselt veidi valesti arvestatud ka, aga vastust veel ei ole ja kui ma ka saan lisa, siis ikkagi on seda mujale rohkem vaja. ning nagunii oleks ebapiisav.
ah. ise olen muidugi juhm ka. aga valik on nii lai ja ei jõua kõigi kohta totaalset eeltööd teha ja lõppeks ei pea probleem üldse mudelis olema, vaid ikkagi konkreetses eksemplaris. ma ei tea. igatahes tahan ma nüüd midagi hoopis muud – ja kallimat. kuigi ei ole võimalik.
nojaa, alati on võimalus seljakott ja suur kaamera.. aga..

e-lugerit olen ka aina edasi lükanud, nüüd oleks sedagi üleöö vaja. ideaalis. eks reaalis saan endiselt ilma hakkama. see pole nii suur mure kui kaameraga on.

õues sajab lund.
mina loen päevi. või siis öid.

kusagil tasakaalu ja usu vahel

ma ei saa kohati ikka enam üldse aru, mis toimub. üldpilt on väga kaootiline ja katkine (aga augukohtadest paistab Päike). püüan süveneda üksikasjadesse (mitte kõigisse, iseenda huvides), samm-sammuhaaval. väikesed sammud, iga päev mõni plusspunktike, omale südamesse-hinge kirja.
mõni pusletükk kukub ootamatult ja valusalt ära, mõni teine tuleb aga kõrvale-asemele. hea ja halb käivad ikka käsikäes, vahel rohkem koos, vahel suurema distantsiga. mingitpidi peab ju kõik tasakaalu jääma. kuigi vahel ma ikka imestan, et kuidas see lõpuks välja kukub. aga küll jääb.

viimane sofasurfar uuris just, et kuidas meil siin religiooniga lood on, et mis on levinud. ohh.. ma muidugi teatasin, et ilmselt me oleme üks ateistlikumaid riike maailmas. kuigi mul on tunne, et pigem on meil tegemist teadmatu ateismiga, mitte niivõrd teadlikuga. et ehk enamik inimesi ei mõtle sellele lihtsalt ega ei vastanda end otseselt religiooniga. aga üldiselt pakkusin huupi, et meil on siiski levinuim luterlus ning ka õigeusk on oma mõlemas suuremas arvestatavalt olemas ning hilisem kontroll kinnitas seda.
ning iseeenda puhul, pidin tunnistama, on mul lausa raske öelda. sest ma olen, tahes-tahtmata, kristliku taustaga; kristluse erivoolusid-suundasid väga hästi ei tunne (või siis nende erinevusi), samas ma ei saa öelda, et ma usun Jumalasse kristluse mõttes. küll aga ei saa salata, et teatud saatusesse ma ikkagi usun. no et igaühe elus on mingid nö määratud asjad, mis ühel või teisel tingimusel-kujul peavad olema ja mida inimene ise väga muuta ei saagi. et ehk teistpidi.. on see teema ju igas religioonis sees, nii et.. ilmselt ma usun kõiki jumalaid?
kuigi jaa, ma tean, tänapäeval on popimad need teooriad, mis siiski ütlevad, et kõik on iseenda teha ja ‘sina oled oma elu peremees!’. ma kogu mahus ei vaidlegi, aga mingi ettemääratus on ometi kusagile ‘sisse kirjutatud’.
et kõik ikka lõpuks tasakaalu jääks.

nothing-everything

jäine tee

j22385

sellisel teel oli kõige lihtsam lülitada välja emotsioonid ja kohati ka mõtlemine ning lasta end instinktidel juhtida. teada, et kuni liigud sujuvalt, on kõik hästi, ja vaja on lihtsalt elimineerida kõik võimalused mittesujuvalt liikumiseks. ning, nii veider kui ka ei tundu, mitte eriti mõelda.
jah, kummalisel kombel ka sellises olukorras on nn sabatunne see, mis aitab teel püsida.
that’s the way life goes.

taas tool

sain tutvusringkonnast paar tooli ja olen nüüd vaikselt tegutsenud. pildilolev on selline lihtsamat tüüpi, oli enne praktiliselt polsterduseta. kiskusin kõik vana sodi pealt ära ning tegin porolooni ning vatiiniga pehmemaks.

tool6

hakkasin järgmist tooli ka toimetama, aga seal on kasutatud palju naelu (ka väga ebaloogiliste kohtade peal) ning mul puudub naelte-eemaldamise tööriist. aga küll seegi laheneb 🙂

päevasoovid

sellised (voodi)kaaslased ei vea kunagi alt, ei tekita mingeid probleeme ja on alati olemas, kui vaja ning võid kuskile ära panna, kui pole vaja.
kuigi mõni lilleõis ei teeks ka paha.

fakkpadi

Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi

Doris Kareva

Kord nädalas üks daam teeb maniküüri.
Kord aastas on ta enda vastu aus.
Sa elad minus, kuid ei maksa üüri.
Siinkohal tuleb teha mõtlik paus.

Daam kasutab vaid valgeid taskurätte.
Täis saladusi on ta buduaar.
Siin avaned, kuid end ei anna kätte.
Me vahel pole muud kui vikerkaar.

Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt,
ka siis, kui tahaks valust oiata.
Et olla daam, ma vaikima pean üllalt.
Kui plahvatan, siis ette hoiatan.

ajatu neljapäev

kohv163

päev tuleb, on ja liigub vaikselt õhtusse. läbi päikese, jää, koristamise, toolinokkimise, hea kohvi, meeldiva vestluse. jah, võib-olla see vestlus oli veidi suunatud, aga mitte häirivalt. hea enesetunne, vaadates laineid merel ja otsides täpseid väljendeid.
pudipadipoest saan oma väikese ostu peale kommi. täiesti ootamatu, palju meil sellist asja kohtab?

Stockmannis müüdi veriapelsine, üsna hea hinnaga ka. mõnusad ja head. hooaeg hakkab küll läbi olema, aga seega jõuavadki meile kenasti küpsed mammud.

päeva taustaks Gunnar Graps, kelle vanem muusika meeldib mulle rohkem kui see nn ärkamisaja hevirokk. võib-olla väheke nukravõitu, aga samas mitte kurb.
ma tean, mis laulu ma väga tahaksin siia panna, aga panen hoopis teise. ühe bluesi, mis on tal kõik väga head.

vaikne kulgemine.

märtsiga tuli päike

päike paistab silma ja raamat on kusagil liiga kaugel. nii ma lihtsalt kissitan silmi ja tegelen mittemillegagi. vahelduseks või nii.
tegelikult tiirlevad peas mingid mõtted-plaanid. korjan ideid ja juurdlen, kuidas mõni asi paremini lahendada. füüsilistest asjadest räägin. sest on mingid mõtted ja mitte ainult. asjad vajavad tegemist. vahepeal tulebki natuke mõelda, et mis ja kuidas.

kasside tabletitamine on ikka stressav, aga kuidagi olen toime tulnud. õnneks pole palju jäänud. hetkel olen kassimõtted kuskile tahaplaanile jätnud. küll lahendus saabub.

trammis istudes tajun lähenevat kevadet ja kerkiv naeratus jätab ilmselt napaka mulje. sest normaalne eestlane ei naerata asja eest, teist taga, Kopli trammis.
normality is anyway so overrated 🙂
aga mul on tõesti ükskõik, kas keegi seal trammis vaevus üldse mind tähele panema või mitte.

mul on hea meel, et see pikk, statistliseltki hall aastaalgus möödas on.

flyingf

üks pisike päevakohane mure on ka kusagil aju tagasopis, aga see peaks küll täna-homme korda saama.