Kalamaja päevad ja kõik muu

seekord jätsime oma kohviku vahele. samas siiski oli mitu küsimust, et kas ja kus meie kohvik sel aastal on ning ka arvamusi, et meie menüü oli parim. tegelikult tõesti veendusime nii eile kui täna, et nö korralikumat sööki kusagil ei olnud (või me ei leinud), ikka rohkem küpsetised. eile nt lõpetasime seetõttu Moonis (tatrapliinid siiamarjaga). täna laps ei tahtnud isegi pannkooke oodata kusagil, vaid otsis korralikku süüa. lõpuks sai vegan-burgeri.
üldiselt ei käinudki pikalt, eile oli üpris jahe ja täna, noh, jooksis päevakava täiega kokku. tagasi vändates saime vihma ka..
ja üldse ei olnud täna minu päev. eile õnneks oli parem. üleeile ka.

nädalavahetuse märksõnad on veel Türisalu, City Marina, Raplamaa..

mai410

mai409

mai399

mai422

mai417

mai412

mai415

Lumivalgeke / Blancanieves

neljapäeval käisin Sõpruses esilinastusel. mingi hetk päeval oli küll tunne, et mitte kuidagi ei viitsi minna ja lähen mõni teine päev, aga siis näitas saatus sõrmega, et pean ikka minema.

niisiis, Lumivalgeke. nagu keegi eile teatas, et sellest on hiljuti kaks filmi tehtud, üks Julia Robertsiga, et kumb see nüüd oli. selgus, et mitte kumbki. ma ei tea neist kahest küll midagi.
igatahes on hispaanlased lähenenud teemale (ülla-ülla!) väga hispaanialiku nurga alt. kummalisel kombel on paralleele originaaliga siiski rohkem, kui esialgu tundub. kuigi üldiselt oleks kasulik sellele päris-loole mitte väga sügavalt mõelda.
sest see film on lihtsalt muinasjutust laias kaares üle.
ega mul oli ka kahtlusi, et mustvalge ja tummfilm, et mingi friigivärk, kahtlane-kahtlane. olen ennegi nö ämbrisse astunud selliste asjadega. no et kiidetakse ja puha ja siis ma ei saa väga aru, milles point. selle filmi puhul asun aga kiitjate ridadesse.
filmist endast ei räägigi enam muud, kui see on lugu armastus(t)est ja vihkamis(t)est. ning soovitan vaatamas ära käia.

Tund aega, et hinge minna

eilne teatrissesuundumine algas sellega, et tõmbasin seeliku värvli haaknõelaga kitsamaks :O sest no tegu on maani seelikuga ja seega pole võimalik, et laseks sellel paar-kolm senti allpool ’istuda’. niigi pean sellega kõndides saba natuke kergitama, siis lohiseks lausa järgi.
või jääks kontsa taha ja keti vahele.
sest tegime otsuse minna omal jõul ehk siis mina rattal ja M. jalutades. M. oli üsna täpselt kursis, kaua tema juurest minek aega võtab, nii et minu asi oli õigeks ajaks kohale veereda. edasi kulgesime jalutamistempos.

nagu näha, takerdusime seekordse sooduskampaania ajal eesti dramaturgiasse. tõesti, monotükke meil juba on, aga rohkem on see meeste pärusmaa. ‘Tund aega, et hinge minna‘ on aga vägagi naiselik tükk. mitte, et mehed ei võiks seda vaadata. pigem vastupidi, see oli mingis mõttes üsna tüüpilise naiseliku mõttemaailma avamine hetkeks. kuigi otseseid samastumiskohti oli mu jaoks vähe. pigem selline üldine mõtete suundumus. et ehk kuidas naised mõtlevad-plaanivad ette. mängivad läbi. ometi teades, et reaalsus võib olla hoopis teine. aga on hetki, kui tuleb ennast korralikult positsioneerida.. ja on inimesi, kellega kohtudes see ei ole lihtne.
kartsin muide, et äkki ikka on pikk ning jääb venima või tekib nö auke. ei, üldse mitte. lõpus peaaegu et vaatasin kella, et kas juba.. ?
visuaalne lahendus oli minimalistlik ja kaasaegne, aga sellest ei saa ka seekord ümber. vahelduvad pildid, mis lõid kujuteldava aegruumi, integreeruvad helid. füüsiliselt ei olnud laval ju suurt midagi, ometi oli seal.. kõik mis vaja.

õhtul tagasi liigelda oli jahedavõitu.

Hannah Arendt

eile kinokultuur Sõpruses. ma tegelikult ei tea Hannah Arendtist mitte midagi. ei teinud netist uuringut ka enne, nii et läksin nö puhta lehena.
aga film oli hea. muidugi, kes otsivad actionit, seda ei olnud seal kohe üldse. aga sügavust ja mõtlemisainet küll.
jah, ilmselt Arendt oli mingis mõttes oma ajast eest. ka oli sõjast veel ikkagi suhteliselt vähe möödas ja seega inimesed sed puudutavatel teemadel tundlikumad. ning nagu me pärast arutasime, see, et massid ei pruukinud artiklite sügavamast mõttest aru saada, on mõistetav. aga et ka akadeemiline kogukond suhtus nagu suhtus, oli üpris hämmastav. sest noh, mina, selline mitteakadeemiline ja mittefilosoofiline inimene, ei tabanud ära, kust tuli mängu kurjategija kaitsmise argument.
muidugi, see on ainult film ning esitatud samuti mingis võtmes..

Kuni inglid sekkuvad / töö ja riistad

ma ei kirjuta siin täna ainult kultuurist, aga..

enne, kui uut kultuuri hakkab massiliselt peale tulema, panen kirja, et veel aprillis sai käidud Draamateatris vaatamas ‘Kuni inglid sekkuvad‘. selline natuke absurdi kalduv, sisuliselt ilma lõputa lugu, ka algus oli üpris nn ujuv. ning jah, kas inglid ikka sekkuvad.. ? selle suhtes on mul oma arvamus – keegi ei suunanud kas ja millist tegelast ingliks-ingliteks pidada. nii mõnedki sekkumised seal olid ometi.
igal juhul mitte kerge tükk, samas kohati väga eestlaslik.

aga jah, sel nädalal tuleb hulgaliselt uut kultuuri peale. ampluaa ei ole küll väga lai, aga siiski. tegelikult ma ei tea veel kõike ette ilmselt nagunii.
järgmisel nädalal on nagunii teatav keskkonnavahetus.

toolide jaoks vajaliku vidina tellisin kusagilt Narva poest. ilmselt kusagil Tallinnas oleks ka, aga mingi piir läheb, palju ma tahan oma aega-energiat selle otsimisele raisata vs 3eur postikulu, et saada see kodust nii umbes kilomeetri kaugusele. mingis ringkonnas tekitas see arutelu, et rattasõit soosib netikaubandust – aga no ega siis remondi-tööriiistapoed pole nagunii ratturile (ja rattaga ligipääsetavusele) orienteeritud. nii et siis tellime sealt, kust leian.
vot see on, kui antakse laenuks head riistad ja siis korraga leiad, et, no, need ongi head. ega siis ei taha enam mingitmoodi nikerdada.
hetkel on pooleli toolid 11, 12 ja 13. no ja 14, mis tahab natuke puutööd ka.
eilseid toole lammutades avastasin mingi imepärase nõukogude tehnoloogia – ma ei saa siiani hästi aru, mis pagana moodi nad selle teostasid? :O ühtlasi pean ma mingi asenduse leidma, mis, nagu ma ühe analoogse tooli pealt (mis ei olnud originaalkonstruktsiooniga) ei ole ka lihtne. st midagi ma saan, aga mul on kahtlus selle püsivuse osas.

tänane päeva mõttetera: ’ise oled loll’ on absoluutselt parim ja alati sobiv argument mis iganes vaidluses 😛

benice

emadepäeval spordist, söögist ja lilledest, millest siis veel?

viimasel ajal ma olen täheldanud, et paljud muidu seni normaalsed inimesed on mingiteks sportlasteks hakanud. kes käib pidevalt kuskil trennis, kes kimab rattaga, asja eest, teist taga, kümneid kilomeetreid. no ja nii edasi. ma olen kohe täita pettunud inimestes 😛
teisalt, ma sõitsin ise ka täna üle 32km rattaga. kahes jaos. vahepeal sai tükk aega istutud ja söödud. no mitte ainult, aga umbes. ikkagi oli tagasitee ränk. et ehk mingit sportlast minus ei ole.
kuigi samas mingite õigete trennidega on elus hea tunne ka sees olnud. aga kui ei sobi kasvõi logistika, on asi jama. teisalt, teadagi, kui ikka meeldib, ei ole logistika takistuseks.

kannu375

kui aus olla, siis eile nende hobuste juures (leia pildid hobused 🙂 tekkis ka mingi tunne. mitte et mingi hull sport, aga vahel natuke.. nii palju, kui mu selg lubaks ja üldse. aga jälle, miljon detaili, mida ei suuda läbi mõelda.
viimati olin hobuse seljas kolm aastat tagasi..

texas289

ah, eilsest veel, täiesti hea on süüdimatult loopida teistele oma ideid, mida ise ei pea ellu viima 😛 teised ka ei pea, aga iial ei või teada, mis mõttest võib asja saada.
tagasiteel unustasin nurmenukud korjamata. no ausõna.. unustasin!
mis meenutas mulle kullerkuppe. ma tean ühte suurepärast kohta, kus on mõlemad ja muidu ka mõnus, aga sellega on omad teatud komplikatsioonid. võinoh, mõnevõrra.

edasi natuke toiduteemadel ka ikka.
et enne salati tegemist võiks ju veenduda, et kodus on piisavalt majoneesi. mitte leida seda siis, kui omal on juuksed märjad ja laps ka parajasti just pesus.
no mis seal ikka, suurem hulk hapukoort, veidi õli, äädikat ja maitseaineid ja pole viga midagi. murulauk on juba värske ja ema aiast. oma aia rabarberikook oli ka juba.
ja õhtul sundis laps mind emadepäeva puhul torti sööma. nüüd ma ägisen.

s895

soe

umbes kuu tagasi oli veel tunne, et kevad on ropult hiljaks jäänud, aga nüüd teeb suurte sammudega tagasi. tore 🙂
unenäod, mida ma vahepeal kuude kaupa ei näinud, on tagasi. ma mõtlen seda positiivselt. sest ühtlasi tähendab see, et ma magan paremini.
soojade ilmade valguses on muidugi vastu selga magav kass liigne radikas. mõnikord on üks ühel ja teine teisel pool ka veel.

nõme on aga see, et taas on olukord, kus ma pean kõigis ja kõiges kahtlema. aga no ilmselgelt minus paranoia-geeni ei ole – muidu ma oleksin juba ammu tont teab kus omadega. näiteid pole vaja kaugelt otsida..

nädal maid

suur kevad on käes. veider, kui vähe on vahel mõneks kenaks energialaksuks vaja.
turul on paremad avokaadod kui kesklinna kauplustes. vähemalt hetkeseisuga.
aknaid ikkagi ei viitsi pesta. peaks ehk kuidagi jaokaupa tegema?
tänane helitaust on 80ndatest.