FWP: kassiliivahala

halaks vahelduseks ka või? no et väga üksluiseks ei muutuks..

ma siin kasside liivakastist kirjutasin, aga üldse on loomapoodidega mingi ikaldus. mõni nädal tagasi toitu ostes sai käidud paaris poes ja lõpuks ikkagi midagi võetud, valik oli kuidagi kokku kuivanud. nädal tagasi otsustasin kassiliiva vahetada, see mingi suhteliselt odav supermarketivärk nende kahe kassiga ikka ei toimi. vahepeal on paremaid ka olnud, seda enam.
liiv, lihtne – lähed loomapoodi ja ostad. onju?
läksime siis. no ja selgus, et mittepaakuvat on umbes kahte sorti. paakuvat ma ei soovi. pikemalt süvenemata võtsin siis ühe ja see ei olnud just odav. ühtegi tuttavat nime ei olnudki.
kaaslane võttis mingi suure koti paakuvat. tundmatu sort, aga välja nägi normaalne.

kodus oma paberkotti avades selgus, et seal on sellised graanulid, nagu näriliste alla pannakse. nagu et WTF? igatahes oli peal kirjas, et kassidele. muidugi, ise ei loe kogu kotipealset infot läbi, ise rumal. teisalt, no ei tulegi sellise asja peale. appi, kuidas ma sealt kätte saan, mis vaja? no vaatame.
ja ega väga ei saanudki, hulka graanuleid kaasa haaramata. lisaks muidugi kõik, mida kassid kraapisid, muutus peenikeseks saepuruks, see kõik paisus hullult ja hakkas väga käbedalt haisema. bff!
reedel Haapsalust tulles astusin läbi Konsumist, et teele natuke näksi kaasa osta ja ohoo, täiesti viisakas kassiliiv müügil. teada firma, sort küll tundmatu, aga põhimõtteliselt just see bränd, mida vaja. kotid 4l, kirjas, et see ongi üks ports. einoh, minusuure kasti ja kahe poisiga.. ostsin kaks kotti ära. Haapsalust. kassiliiva. tavalist sellist.
graanulid oli selle ajaga paisunud nii palju, et originaalkotti ära ei mahtunud.

paar päeva tagasi lähen mina ületeepoodi, selline väike nurgapoeke, milliseid eksisteeribki veel väga vähesel arvul ja mille tasuvusest mitteüks hing aru ei saa. no oli vaja lihtsalt hapukoort, mille jaoks ma ei hakka tont teab kuhu kihutama. letiteendindus, ees üks inimene, vaatan ringi ja näen kapi otsas absoluutselt seda (mitteodavat) kassiliiva, mida ma ideaalis soovikski kasutada. saadaru! minut lennult vähem kui 100m kaugusel suvalises poekeses on see hea kraam, mida ma loomapoodides ei leia!
absurdne.

ühtlasi selgus, et kaaslase ostetud paakuv liiv väga ei paakugi, pidavat suhteliselt laiali pudisema.

nojah. eks peab hakkama liiva varuga ostma, kui normaalne kuskil imekohas silma alla satub.

juulilummus

taevas021

see lõputu võrratu juuli, ikka ja ikka ja ikka.
korraga on valmis tomatid, kurgid, herned, mustad ja punased sõstrad, vaarikad, karusmarjad, kirsid.. kõik ühel ajal. värske soolakurk kapis, maisitõlvikud turul ja poodides. päikest ja vihma ja pilvi, imelisi pilvi ja karikakraid ja tuulist merd. vaikselt lühenevad sumenevad õhtud. kasse ja veelkord kasse. vaikset naeru, mis ütleb rohkem, kui sõnad. soojust ja kilomeetreid autos, rattal, jala.
hetked, mida kogun endasse, sellest kummastavast juulist. hetked, mida ei olegi näha.
talveks kogunev energia.
juuli, mina, siin ja ei kusagil.

It’s not more choice we need, it’s less. Too much choice is too stressful.

Haapsalu

kui ühed plaanid lähevad ootamatult allatuult, siis tuleb leida teised.
nii saigi nina hoopis läände pööratud ja Haapsallu põrutatud.

‘ema, ma ostan sulle maja Haapsallu ja kolin ise Trakaisse,’ arvas laps.
ee.. nojah..

haaps997

Pizza Grande on poolkohustuslik. kui mingit üritust ei ole, on teenindus imekiire. poeg hindab end taaskord üle, kolmandiku pitsat pakime kaasa.
mulle meeldib, et ma joon Päikesekohvi 🙂

haaps975

haaps981

‘kuule, millal su poisil häälemurre hakkas?’ uurib sõbranna mees minult korraga muu jutu vahel.
oot, mismõttes jään ma mõttesse ja siis kuulen ise ka, et nende mõni kuu noorema poisi hääl on tõesti palju kõrgem ja nö lapse hääl, minu omal on madalam ja selline natuke hooti kriuksuv. aga misajast, pole mul aimugi. ilmselt siis ee.. üsna äsja?
tunnistan oma tähelepanematust ning jõuame kokkuleppele, et see pole siiski mingi ammune teema.

haaps1003

poisid avastavad, et nad saavad taas nii vähe koos olla. pererahvas pakub välja, et mu oma võib ju veel sinna jääda. algne arvamus lapse oma poolt on, et ei soovi.
kui aga Monopolimäng pikale venib ning mina kella vaatan, auto vaja tagasi anda, tehakse kiire ümberarvestus ja tagasi liigun ilma lapseta.
nii nad siis suureks kasvavadki..

haaps004

teel saan päikest, vihma, vikerkaart ja auravat teed.
lehvitamispunktist möödun liiga hilja.

kassikat ka

tähendab, need elukad on siis üle poole aasta siin olnud ja ausalt öelda ma ei näe väga, et ära minemas ka kumbki oleks. jah, ma tean, mis oleks mõistlik, aga..
ja mul on sellest karvamajandusest kõrini, pidevast liivakasti puhastamisest (rääkimata sobiva liiva otsimisest), nende tohutust isust jms. aga siis nad tulevad hommikul oma pai nõutama, mõlemad, Volli koperdab mul pidevalt jalus ja Tiuks tuleb sirutab oma kõhu sügamiseks lae poole üles – ning ma ei pea mitte kunagi tulema tühja koju.

kassikas690

suvi ratta ja lisanditega

suvi on olnud nii ilus, et ma olen väga palju rattaga tööl käinud. ajaliselt tuleb suht sama, mis trammiga. kodust lahkumise aeg on umbes sama.
vihmaga ei viitsi. tuulega on nii ja naa. eile nt koju liueldes oli küll nagu tuul pidevalt vastu, aga keskmine kiirus tuli täitsa viisakas. siinkohal räägime numbritest, mis ületavad napilt 10km/h piiri, sest ma ei ole mingi sportlane. ikka seelik ja kingad ja mittehigi ometi. sest onju, ma ei ole mingi sportlane 🙂

teed on üsna selged ja nende äärekivid ka. muidugi tuleb arvestada jalakäijatega, kui nad ikka koonduvad madala äärekivi poolsesse serva, siis tuleb vahel kõrgest ka üles ukerdada, oeh. ja üldse, kesklinna pool on suvel keeruline sõita, olengi pidanud marsruuti muutma, et teele jääks võimalikult vähe turiste. päris vältida ei õnnestu.
vahel varieerin natuke. no mitte palju, sest päris kesklinna üritan ikka vältida. ja Soo tn on remondis. aga mingeid variante ikkagi on.

oma kiivri ja valmidusega igal ristmikul seisma jääda ja vbolla ka seelikuga pole autojuhtidega samuti suuremaid probleeme olnud. paar korda on küll olnud tunne, et läks napilt, aga üldiselt ollakse viisakad. jalakäijatele tagant lähenedes on isegi keerulisem. ma ju pole sportlane ja sõidan seega kõnniteel (millest osa ilmselt polegi rattatee ka). ja vahel isegi nagu on ruumi, aga inimene kõnnib keset teed, veel natuke sinkavonka ja siis nuputagi, mis teha. vahel sõidan üle muru.
kella annan harva, sest selle peale tekib tavaliselt väga kaootiline sigimine, mis ei tee asja paremaks. kaugelt kella andes nad ei reageeri jälle tavaliselt. aga kuna mul reeglina ei ole kiiret, siis sõidangi tihti neil lihtsalt sabas, kuni tuleb sobiv möödumismoment.
kusagil baltijaama kandis küll ühte tüüpi riivasin, aga see oli üks neid haisvaid ja tuikuvaid tüüpe. põhimõtteliselt see riive ei muutnud kummagi trajektoore.

niisama lambist ma rattaga sõita ei viitsi kusjuures. no et läheks teeks mingi ringi kusagil, ei-ei. ikka eesmärk peab olema.

eile koju liikudes sain ma ühe valgustuse osaliseks. ei kõigutanudki, oluliselt. pigem läheb kategooriasse, et ‘hea teada’. seletab mõndagi.
õhtul plekkpingil oli teine meri. sama meri. ja pudelikorjajad.
veel hiljem sain segamatult edasi lugeda.

ride-a-cycle

linnajuuli

seekord siis linnameri ja kõik muu. mitte ainult Merepäevade pärast.

neljapäevaseid plaane tegin enne seda, kui ilm ilusaks läks. seega jooksult muutmisele. terrass ja roosipeenar ja need vastikud sipelgad. veidi unustust.
vahetustega reede. laps tuli, mina läksin. keegi ütles eile, et Noblessner oli pettumus, minu jaoks on see pigem olnud suve leid. malbe meri, soe tuul, öökino ja rippkiik. ‘sa oled kusagil kaugel ära?’ ma ei tea, mitte sihilikult. aga vahel ma ei oska, nagu me kõik. ma tundsin hooti sama.
ja ometi on ühel hetkel kõik olemas.

kirbukas ja kleit, mis kohe selga läks. ‘ära põe, nagunii on see enne pestud,’ õpetab muna kana. pohlad, tõesti.
ning ikkagi Merepäevad. rattas on kultuurikilomeetril segav asjaolu. laveadele lähme vaid varju otsima, kõik on läbi käidud. lasteala pole enam teemaks. merele minek on, aga mitte pakutavas vormis.
maisi grillimine pliidil on päeva raiskamine. aga parem, kui mittemais. pooligatsus-pooltigedus.
Pikakari vesi on soe ja laevade lained mõnusad. universum võiks mind kadestada.
vahuveinijoomisepäev.

pühapäevane planeeritud Krusenstern jääb ära. laps mõtleb ringi, kui selgub, et sõber tuleb oluliselt hiljem, aga ma olen juba ärkvel. ning siis tuleb üks ootamatu ebameeldiv käik vahele, jättes päevale oma pitseri. lohutuseks kassidega kõrvarõngad ning No Big Silence ja Kosmikute live ‘Kuidas kuningas kuu peale kippus’, fantastiline.
kusagil on äikesepilved ja tänane Pikakari jäi mõttetult ära. sest see äike ei ole siiani kohale jõudnud.

H. kild ‘mis elu see on ilma kleidita, veinita ja kassita’, millele ma lisasin omalt poolt kontsakingad, tekitas elevust peamiselt vastassoos. saime targemaks ja teame nüüd, et naine kuulub ka samasse komplekti. arvestame siis.

nädala artikkel on siin. how came mulle on tekkinud selline mitte-peeter-paanilik vastutusekoorem vahel, et hirmutav?

kusagil selle kesksuve malbe soojuse ja leebuse all on ikkagi peidus äike.

juuli918

juuli936

juuli938

nbskosmikud963

everything I want

itsok

‘no aga kuhu sa jõuda tahad?’
‘.. ma ei tea..’
‘aga sul ju on mingid sihid?’
‘.. ee.. ju vist ikka jah..’
‘aga pane need siis kirja ja hakka neid täitma’
‘.. no need pole päris sellised asjad..’
‘millestki sa ju ikka unistad?’
‘jah, unistusi on mul palju, sa ju tead neid isegi, aga see pole päris sama asi ometi’
‘alusta siis ometi mõnest unistusest’
‘ei, mõni asi peabki unistuseks jääma’

kui sul on kõik, või peaaegu et kõik, mida sa tahad, siis sa oledki õnnelik. lihtsalt aeg-ajalt tuleb meelde tuletada, et jah, ma võin ju tahta rohkem raha või midagi (haha, arvete maksmise aeg), aga päris tegelikult on mul olemas peaaegu kõik, mida ma tahan.
õnn on valik.

upun õnnelikuna juulisse

selline lõputu juuli lõputus suves taas. vähemalt nii see hetkel näib. kuigi ma tean ju küll, et pole siin midagi lõputut. aga hetkel olen ma suvesse sulandunud ning ei mõtle eilsele ega homsele.
ja imelik mõelda, et vaid mõned aastad tagasi tundus juuli mulle mingi mõttetu pleekinud kesksuvine kuu. umbes nagu november on talvel selline hall mõttetu kuu.
mingist ajast on aga juuli võlud mulle tasapisi avanenud ja korraga pole juuli ei pleekinud ega mõttetu, vaid just selline neverlasting summer. kõige juurdekuuluvaga. nagu hilisõhtune külaskäik sõprade aeda kalapäevagrillile või vihmasabinaga bossakontsert Noblessneri sadamas või lennusolev laps või kuumus toas. rääkimata metsmaasikatest, tuulelohest, sääskedest, põllulilledest, õitsvast liivataeest, läbitud kilomeetritest.. ja millest kõigest veel.
sõpradest muidugi ka, nendest alati!

pildi asemel vaadake taevasse.