Kuu: september 2013
merd, tuult ja õhku
nädalavahetus on möödunud suures osas õues.
eile oli Paldiski külje all fotokala traditsiooniline MinuMaja üritus. ilm oli super, rahvast polnud palju, süüa üsna piisavalt. igati tore 🙂 vahelduseks vaade teisest suunast ka.
mitu õuetundi, õhtul kontserdile ei jõudnudki. Da Pacemit Toomkirikus oleks tahtnud küll kuulata, aga no olgu.
samas, oleksin ma ette aimanud, mida õhtu veel toob, oleksin ilmselt ikkagi pingutanud, et saada see positiivne elamuse kätte.
täna oli alustuseks poolteisttund merel Kajsamooriga. kunagi on käidud ka, aga no kui elu järjekordse võimaluse kätte mängib, on ka rumal kasutamata jätta.
leevendavpehme meretuul, enamus aega puhtalt purjede all, rammus kalasupp.
lapsele jäi väheks, täienenud seltskonnaga sai Boheemi pitsa ka järgi proovitud. et ehk mina ei proovinud, mu kõht oli täis, aga poiss kiitis juustupitsa igatahes heaks.
Katariina kai kandis ei võtnud lohed tuult alla, nojah, enam-vähem läänetuul ju, pole ime. Stroomi ranna lõunaosas sai asja. natuke palju inimesi oli, aga midagi ei juhtunud.
kahju, et suur lohe on tuim ja väike tahab tugevamat tuult ja midagi head ei olegi.
aga tore oli ikka, sest kui suur püsis üleval, siis jah, tuim, aga natuke jõudu all ja midagi sai ikka tehtud.
suvelõpp hakkab vaikselt kohale jõudma.
aga meri, tuul ja õhk jäävad selle suve märksõnadeks.
päev, mil ma kaotasin sõbra
laupäeva päev iseenesest oli ju tore, aga õhtu kiskus käest ära. tegelikult mitmel moel.
iga päev ei kaotata sõpra.
eriti sellist, kellele oled saanud aastaid loota. kellest ma küll ise ilmselt pole kunagi väga aru saanud. või üldse mitte, nagu nüüd selgus.
ometi ma olen püüdnud. olen tundnud huvi, küsinud, püüdnud omalt poolt midagi pakkuda – kuid ikka on jäänud tunne, et midagi polegi vaja. ning päris tihti on seepärast olnud omalgi ebamugav. sest ma pole harjunud sellega, et sõber nagu ei väljendagi suurt midagi ja ei soovigi midagi, ometi tulles samas mulle igati vastu ning toetades mind.
nagu selgus, ei ole üldse nii, et ta ei soovigi midagi. või vähemalt mitte seda, mida ma olen üritanud pakkuda. või siis et sellest on vähe.
aga ma ei loe inimeste mõtteid ometi.
ning mul on kohutavalt paha, sest ma ei ole tahtnud sellist olukorda põhjustada, nagu aastaid olnud on. ja mille ma enese teadmata tekitanud olen. ja millest välja tulla vist ei olegi võimalik.
ühe mu eludest sai ta kaasa. selle võlgnen ma talle kindlasti, ja mitte ainult.
peeglina tagasi
see oli kusagil üsna juuni algul, kui käisin sõbranna juures maal muru niitmas. kogu aeg oli jutuks, et lähen veel, aga ei mänginudki meil rohkem välja kui alles täna.
muidugi ma juurdlesin, kas sellise poolpiduse tervisega on mõistlik – aga no sellist kena hilissuvist päeva linnas toas maha passida oleks veel hullem.
tänane kujunes küll lühemaks päevaks kui juunis, aga ikkagi asja ette. nii sõbrannale kui mulle. mitte, et ma kogu selle pealtnäha rahuliku lükkamise juures seesmiselt väga rahulik oleksin olnud.
ning nagu ma välja mõtlesin: nüüd on vaja käia veel teise sõbranna juures ratsutamas ära ja siis korra veel Pakril ja siis saabki suve lõpetatud, peegelpildis algusega. sest metsapanek oli ilmselgelt veel kevad ja umbes Pakrist algas suvi.
korralikuks tähevaatluseks peab ikka linnast kaugemale sõitma kui eile.
üleminek rutiinile
ma ei saagi aru, millest mu pea paks on. välja nuusata pole õieti midagi, aga vastik-uimane on olla. kuidagi nii, et seda ei õnnestu väga ignoreerida ka. aga ma tegelen sellega. kasvõi näiteks nii, et ma lihtsalt tegelengi kogu aeg millegagi. vähemalt üritan.
tegelikult peaks midagi füüsilist ette võtma. nt need toolid, mille jaoks suvel aega ei jagunud. seal on küll üks tehnoloogiline küsimus mu jaoks endiselt üleval, aga ilmselt ma ei suuda nagunii midagi paremat välja mõelda, kui kevadel.
teisalt on mu ainus toolitegemisruum sofasurfarit täis. et ehk see töö tekitab sodi ja vajab tibake ruumi. viimast ju leiab, aga teise inimese asju ei saa mingit kangatolmu täis ajada ometi.
ühtlasi pean tõdema, et mööbli restaureerimist vist ei saagi Tallinnas mingis koolis tsükliõppes õppida. ainult hirmkallitele kursustele saaks minna. või kusagile kaugemale koolidesse, kus need grupid on paksult täis, st lisavastuvõttu ei ole. ilmselgelt jääb sel sügisel kooli minematata seega, kuigi see ei olnud üldse algne mõte, mida õppima minna.
igasugused sügishooaja graafikud ei loksu veel üldse paika. keeruline. iseenda jaoks pean siiski midagi ka välja mõtlema. täna ei otsusta midagi.
jah, täna tundub küll hooti nii.
aga teisalt ma tean, et tahaksin olla hoopis kusagil mujal, selle septembripäikese käes ja vahtida pilvi ja paate. ja mitte ainult.
ma pean oma peas ühe ümberlülituse ära tegema, ilmselt sunniviisiliselt.
pilvevaatlused
kuni mina siin oma vastiku madala palavikuga maas olen ja ühe õhtuooteuinaku teen, vaadake teie pilvi. näiteks neid, mida ma eileõhtuse väikese pilvevaatluse ajal pildistasin.
nagu ikka, suurt kaamerat ei tassinud kaasa, aga väikeselt petab moblapilt ka peaaegu ära. välku sellega muidugi ei püüdnud (ei üritanudki), kuigi Viimsi-Aegna kohal sähvatas kenasti. ja no muidugi ei ole mõistlik natukenegi paremini tundes minna kohe pilvevaatlusi tegema.
viimane pilt on aga see, mis on pärit eelmisest nädalast, kui ma natuke külmetust juurde hankisin. aga no ilus oli! (ja muidu tore)
kooliaeg, oh kooliaeg..
.. ehk siis kella seitsmese ärkamise kuud on käes. ja ma ei üritagi muljet jätta, et see mulle meeldiks. jah, ma tean, see on minu suhtumise küsimus – aga parim, mis ma teha suudan, on seda võtta lihtsalt tuima kohustusena. kõike ja kõiki ei peagi alati ilusaks mõtlema ometigi?
nagu mitte ka seda, et laps aeti kooli pühapäeva hommikul. jaa, 1. september ja puha, aga no vabandust, see rikkus muuhulgas ka minu nädalavahe ära (ma jätan siinkohal selle tõve muidugi julmalt välja). ja no ma ei pea ennast eelkõige emaks ja siis inimeseks, vaid vastupidi.
igatahes, siinkohal, seoses ikka selle hommikuse ärkamise teemaga, üks Ave Alavainu sutsakas (ja rõhud pange ise paika, ridade asetuses pole ka kindel, sest peale ühekordset lugemist Kärdla kohvikus jäi see mulle lihtsalt pähe):
igal õhtul
pool kaksteist
lasen enda maha
