laupäeva päev iseenesest oli ju tore, aga õhtu kiskus käest ära. tegelikult mitmel moel.
iga päev ei kaotata sõpra.
eriti sellist, kellele oled saanud aastaid loota. kellest ma küll ise ilmselt pole kunagi väga aru saanud. või üldse mitte, nagu nüüd selgus.
ometi ma olen püüdnud. olen tundnud huvi, küsinud, püüdnud omalt poolt midagi pakkuda – kuid ikka on jäänud tunne, et midagi polegi vaja. ning päris tihti on seepärast olnud omalgi ebamugav. sest ma pole harjunud sellega, et sõber nagu ei väljendagi suurt midagi ja ei soovigi midagi, ometi tulles samas mulle igati vastu ning toetades mind.
nagu selgus, ei ole üldse nii, et ta ei soovigi midagi. või vähemalt mitte seda, mida ma olen üritanud pakkuda. või siis et sellest on vähe.
aga ma ei loe inimeste mõtteid ometi.
ning mul on kohutavalt paha, sest ma ei ole tahtnud sellist olukorda põhjustada, nagu aastaid olnud on. ja mille ma enese teadmata tekitanud olen. ja millest välja tulla vist ei olegi võimalik.
ühe mu eludest sai ta kaasa. selle võlgnen ma talle kindlasti, ja mitte ainult.