merd, tuult ja õhku

nädalavahetus on möödunud suures osas õues.

eile oli Paldiski külje all fotokala traditsiooniline MinuMaja üritus. ilm oli super, rahvast polnud palju, süüa üsna piisavalt. igati tore 🙂 vahelduseks vaade teisest suunast ka.
mitu õuetundi, õhtul kontserdile ei jõudnudki. Da Pacemit Toomkirikus oleks tahtnud küll kuulata, aga no olgu.
samas, oleksin ma ette aimanud, mida õhtu veel toob, oleksin ilmselt ikkagi pingutanud, et saada see positiivne elamuse kätte.

täna oli alustuseks poolteisttund merel Kajsamooriga. kunagi on käidud ka, aga no kui elu järjekordse võimaluse kätte mängib, on ka rumal kasutamata jätta.
leevendavpehme meretuul, enamus aega puhtalt purjede all, rammus kalasupp.
lapsele jäi väheks, täienenud seltskonnaga sai Boheemi pitsa ka järgi proovitud. et ehk mina ei proovinud, mu kõht oli täis, aga poiss kiitis juustupitsa igatahes heaks.

Katariina kai kandis ei võtnud lohed tuult alla, nojah, enam-vähem läänetuul ju, pole ime. Stroomi ranna lõunaosas sai asja. natuke palju inimesi oli, aga midagi ei juhtunud.
kahju, et suur lohe on tuim ja väike tahab tugevamat tuult ja midagi head ei olegi.
aga tore oli ikka, sest kui suur püsis üleval, siis jah, tuim, aga natuke jõudu all ja midagi sai ikka tehtud.

suvelõpp hakkab vaikselt kohale jõudma.
aga meri, tuul ja õhk jäävad selle suve märksõnadeks.

kajsamoor015

päev, mil ma kaotasin sõbra

laupäeva päev iseenesest oli ju tore, aga õhtu kiskus käest ära. tegelikult mitmel moel.

iga päev ei kaotata sõpra.
eriti sellist, kellele oled saanud aastaid loota. kellest ma küll ise ilmselt pole kunagi väga aru saanud. või üldse mitte, nagu nüüd selgus.
ometi ma olen püüdnud. olen tundnud huvi, küsinud, püüdnud omalt poolt midagi pakkuda – kuid ikka on jäänud tunne, et midagi polegi vaja. ning päris tihti on seepärast olnud omalgi ebamugav. sest ma pole harjunud sellega, et sõber nagu ei väljendagi suurt midagi ja ei soovigi midagi, ometi tulles samas mulle igati vastu ning toetades mind.
nagu selgus, ei ole üldse nii, et ta ei soovigi midagi. või vähemalt mitte seda, mida ma olen üritanud pakkuda. või siis et sellest on vähe.
aga ma ei loe inimeste mõtteid ometi.
ning mul on kohutavalt paha, sest ma ei ole tahtnud sellist olukorda põhjustada, nagu aastaid olnud on. ja mille ma enese teadmata tekitanud olen. ja millest välja tulla vist ei olegi võimalik.
ühe mu eludest sai ta kaasa. selle võlgnen ma talle kindlasti, ja mitte ainult.