“Ma ei kannata välja…” sosistas MV.
“Küll kannatad. Kõik kannatavad. Kas maailmas üldse on midagi, mida naine välja ei kannataks? Mõni arvab, et Jumal on naissoo ära neenud. Tegelikult on asi vastupidi. Ta on andnud meile jõudu kõike välja kannatada.”
J. Ivanuskaite, ‘Nõid ja vihm’
see lihtsalt kuidagi läks nii. kokkuleppel oleme hoiukodu, tagasi-edasiandmisvõimalustega.
musta-valgekirjul oli nimi olemas, Tiugu, tabby sai kojusõidu käigus ristitud Voldemariks, lühidalt siis Volli.
vana-aasta õhtul õnnestus viilutajaga (nn mandoliiniga) parema käe pöidla ots ka peaaegu et ära viilutada. nojah, sain jaole siiski. täiesti oma hooletus muidugi.
tulemus: pea pesemine ja nt küüslaugu koorimine on väga jubedad tegevused. see jama on ka sellises kohas, et mingi plaaster ei püsi seal ka hästi. lisaks enamik neid köögitöödel määrdub ja vee all ikkagi liguneb lahti (olgu, üks on, mis ikka püsib ka mõnda aega).
ja kuigi ma köögis suudan veel päris hulga asju teha kummikinnastega, siis vot kummikinnastega duši all käimist ma ette ei kujuta 😛
kui me spaasse jõudsime, oli seal nii kohutav järjekord, et tulime ära. võib-olla oli see mingi hetkevärk, aga mul tekkis tunne, et ma ei mahu kuskile basseini ära. mitte, et mina väga suur oleksin, aga ma ei taha sellises kohas väga suurt lähedust enamikega, miskipärast.
ühiskaardid õnnestus soetada ka, isegi ilma suurema jamata. ma juba kujutasin ette, kuidas mitte kusagil enam ei ole, aga huh, vedas. kusjuures lapsel on ISIC olemas, aga seda ei õnnestu isikustada, ei ole ilmselt päris õiget tüüpi ja ma ei viitsi hetkel sebida ka, seda enam, et see roheline kaardike on nüüd olemas.
esmaspäevaks tuleb teha ettevalmistusi. kellegi teise slaidid omadeks, materjal ka selgeks saada. olemasolevate slaidide maht on hirmuäratav mu jaoks. ilmselt ei saa seda kõike pühapäevale jätta. et ehk esimene samm on tehtud, olemasolev materjal (või selle esimene osa) on lahti ja pilk peale visatud.
‘emme, nüüd aitab küll,’ teatas laps, kui umbes pool pead oli pügatud. hea tüüp, ma ikka soovitasin tal juuksurisse minna, aga ta ikka rääkis mind ära ja ma läksin õnge. aga no suur poiss, ise teab 😛
Meisterkokka (mu kolm lemmikmeest!) ega selle kordust ei tohi vaadata mitte-väga-täis kõhuga. salatimaterjal oleks peaaegu et olemas, aga lihaline element on puudu. olgu selleks loomafilee, pardirind või kasvõi lihtlabane peekon. vastikud!
telefoni akuga ja vastupidavusega on päris kehv. aga pole ka ime, ega see pole ette nähtud sellise ebanormaalse koormuse jaoks. mitte, et mina seda koormaks kuidagi, selle eest hoolitsetakse väljaspoolt 🙁 eriti praeguse elektrihinnaga on väga totter, kui ma hakkan igaks juhuks laadijat igal pool kaasas tassima..
film, mida on eestikeelses meedias muuhulgas nimetatud ka igavaks, ei olnud seda minu jaoks mitte.
nojah, ma ei ole mingi filmiinimene ning ma tean jah, et mulle vahel meeldivad väga veidrad filmid ning nn kassahitte ma pigem ei kipugi väga nautima.
360 ei ole ka mingi ühtse looga film, vaid koosneb omavahel põimitud ja seotud jupikestest. erinevad lood erinevates paikades. muidugi, minu rändajahing tundis kohe mitut kutset, ahmisin jupikesi võõrastest ja tuttavatest linnadest, nii vähe, kui neid oligi.
suhted, tegelikult oligi see film eelkõige suhetest ja juhustest ja valikutest. elu on juhuste jada, eksole. ja suhted ei tähenda siinkohal vaid romantilisi suhteid.
juhustest määratud valikud, teadmata, mis ees ootab. pettumust või selgus.
lumetuisus lennuväli, koolasse valatud espresso, punane barett, ‘kas iga armatus ei olegi siis püha?’, raamatud auto tagaistmel, Bratislava-Wien ekspress, London Eye, Pariis ilma Eiffelita, päikesevalgus hommikusöögilaual, eesti mustlased, pargipingivihm..
‘what ise the most powerful and fastest prayer in the world?’ ‘fuck it!’
see õuehallus ikka mõjub pikapeale. kuhu see lumi kadus, ma küsin, ah?
ilmselt pean igasugustele tsitruselistele rõhuma hakkama, kui väljas valgust ikka ei ole. postiivne on see, et nüüd juba siiski läheb aina valgemaks 🙂 kuu aja pärast peaks juba märgatav vahe olema. aga lumi ei teeks ikkagi ka paha.
vaatasin, et ETV2, mis on niigi suhteliselt tore kanal, näitab nüüd kolmapäeviti mingeid üsna uusi ja häid filme. eile sai näiteks Türannosaurust taasvaadatud. tehakse ikka häid asju.. järgmisel kolmapäeval järgmine film.
kirjutamise peale näen aknast isegi helesinist taevast ja vastastamajal veidi päikest. toreon!
aga halli aja jaoks natuke värve:
tegelikult on tänasesse mahtunud ka palju toredaid, sõbralikke ja häid mõtteid 😉
korralikult ettevalmistatuna õnnestub isegi Linnateatri piletitele pihta saada. kui K. poleks eile palunud ja natuke infot edastanud, poleks muidugi mingeid pileteid.
kiluvõikud olid ka toeks muidugi 😛
peaks oma kultuuriüritused ka kuidagi ära kuupäevastama, nagu K.-l on. tähendab, mul on kogu see info kusagil olemas muidugi. samas mulle väga meeldib, kuidas K.-l on konkreetne ülevaade olemas, mitte ei pea muude asjade vahelt otsima, nagu mina.
kalendri täitumine paistab jätkuvat endise hooga. ja mitte ainult kultuuriga. kuigi ka selles vallas on mingid asjad kirjas.
ja mõne asja juures on juba (esimene) linnuke kirjas.
vahetult enne aasta algust oli seis, mis meenutas mulle üleeile nähtud ‘Saatuse iroonia. Lugu läheb edasi’ (tuntud filmi ‘Hüva leili’ järg) vana aasta viimaste minutite sebimist. no vähemalt tundsin, et mina jäin sellest sebimisest natuke (ning väga sobivalt) välja.
aga siiski, selle taustal tabas uus aasta ehk natuke ootamatult. kuidagi õnnestus esimesed soovid siiski vahetada veidi eraldatult ja nö õigesse kohta.
vahuveini jõin hiljem kodus.
mingi tõrvatilk pidi ka olema, ilmselgelt on mul vaja paar karmi täiendavat ümberhindamist teha. või õigemini, eks need ole juba toimunud.
ja uus aasta?
kahtlematult hea.
tollestsamast esimesena mainitud filmist üks mõtteke: kui sa leiad õnne, siis on see kogu aeg sinuga olemas. see ei ole mingi asi, mis tuleb ja läheb.
ning jah, seda mõtet võib mingitpidi vaidlustada, aga teisalt jälle mitte. õnnel ja õnnel on ka väike vahe. aga kes mõistab, mõistab niigi ning kes mitte, sellele ei ole võimalik seda niimoodi seletada.
life is good. stay happy 🙂
uusaastalubadusi, nagu ikka, mul ei ole.
